Kolmas päev 26. märts 2009
Meelis Muhu oli pulma üles võtnud eesti dokumentalistika jälgivas laadis - koolkond, mille eredaim esindaja oli vene ajal Andres Sööt. Nii et nüüd, kus vaba rahavas pidutseb vabal maal, on juba mingi ettekujutus, kuhu kaamerad asetada ja kuidas noorpaariga asi läbi rääkida. Sest ega seal ju midagi muud eriti lavastada ei olegi - pulmakombestik on ju täpselt paigas, edasi tuleb lihtsalt ohvitserid asjaga kursi viia ja seejärel tuleb lihtsalt oma positsiooni eesliinil hoida. Kolm päeva ikkagi!
Ent eesti pulmakombed on ikka erilised küll, midagi juhuslikku seal ei ole. Kõik probleemid mis võivad abielu jooksul esile kerkida (suhted minia ja ämma vahel, suhted mehe naise vahel) - kõik reeglid pannakse eestlaslikult konreetsel viisil juba pulmas paika. Nii lauldakse peigmehele - oskasid naise võtta, oska temaga ka nüüd elada. Kui pruudile esimest korda tanu pähe pannakse, siis ta peab selle maha viskama, sest muidu oleks ju tõrksa taltsumisest võimalik rääkida. Ämma kingitud kindad peab ka üle õla heitma ja need kohe rohkete omapoolsete kingitustega asendama. Nii on selge, et vaidluse korral jääb noorperenaise sõna viimaseks ning ühtlasi on tal siis ka kohustus hoolitseda nõrgema poole - vanaperenaise - vajaduste eest. Peale selle, et pulm on pidu, on see ka leping, mille tunnistajateks on terve kogukond, et ei oleks siin pärast mingit kaksipidi mõtlemist või arvamist.
Eesti vaataja silmade jaoks on see, mis toimub rituaali taga arusaadav ja aimatav, sest see on ju ikkagi meie kultuur ja loogikad. Kihnu pulm on ülesleitav suuremal või vähamal kujul igal eesti peol, kus on esindatud erinevad põlvkonnad. Nii et meile siin midagi seletada vaja ei ole, ent teise kultuuritaustaga inimese jaoks see kahtlemata nii nüüd küll ei ole. Rääkimata sellest, et ei pruugi üldse märgata seda lepingu sõlmimist kogukonna silme all, ei ole ka sügavama kristliku taustaga inimeste jaoks selge, miks näiteks abiellutakse kolm korda - riigi ees kui ametnik paneb paari, kirikus kristliku talituse järg ning lõpuks kogukonna ees. See eestlase teadmine, et tsaarile tuleb anda, mis tsaari kohus ja jumalale, mis jumala kohus - teisisõnu, need abiellumised on erinevad asjad, mis üksteisega ei konkureeri - see on meie isiklik teadmine, milleni nemad veel jõudnud ei ole. Kogukond on eestlase jaoks kõige tähtsam ja selles võib näha ka edukat paganlike kommete edasielamist. Kui nüüd võõramaalane kristliku taustaga visuaalne antroploog, siis tema selliseid asju märgata ei oskaks, ta näeks ikka seda, mis meis tema kultuuriga sarnast ja muud ei midagi, mis kokkuvõttes laostab meid täielikult. Seega võib mõnikord see visuaalne antropoloogia kui idee olla üleüldse ohtlik ja vaesestav. Nii et mõelge enne ikka järele, kui te midagi teete või ei tee.
Peeter Riba
