Maailmafilm 2009


Juba kuuendat korda toimub Tartus Maailmafilmi festival. See on rõõmus nädal täis filmivaatamisi, maailma avastamist ja head seltskonda. Lisaks filmide vaatamisele saab festivalil rääkida kõigist neist kohtadest, kuhu filmitegijad oma kaameratega on jõudnud, aga ka filmidega seotud vaimsetest avastusretkedest, mis on loomistöö pärisosaks.

Festivali programmis on dokumentaalfilme kogu maailmast. Tavapäraselt näitame kogenud režissööride töid kõrvuti filmidega, mis on nende autorite esimesed pääsukesed. Seda seepärast, et selline on Tartu Maailmafilmi festivali nägu ja ka seepärast, et kogenuid ja algajaid ühendavad sarnased teemad ja huvid.

Üheks läbivaks teemaks on tänavu naised. Ekraanile tulevad karismaatilised naised, nii vanad kui noored, kes on segu tugevusest, tarkusest, veetlusest, aga ka haavatavusest, muredest ja julgusest tõele näkku vaadata. Mõnikord peegeldub nende silmist elukogemusest tulnud kurbus, kuid samamoodi ka tarkus, moraalsed tõekspidamised, erootiline kiirgus või vallatused ja huumorimeel. Kaamerad on püüdnud seda kõike kord suurema, kord väiksema julgusega, lastes end vahel oma tegelastest narritada ning jäädes neid vahel lummatult vaatama. Läbi naiste suu kõlab üldinimlik elukreedo – “elu tähendus ei seisne selles, et kõik on korras” (“Saarte naised”, rež Lotta Pertonella).

Vaatajal on tänavustest filmidest võimalik üles leida ka mäng. Need ei ole mitte ainult mängud filmikeelega, vaid mängud, mida mängivad filmides kujutatud inimesed. Mängimine haarab kaasa, sest see pakub inimestele kõike seda, mida tavaline reaalsus otsekui ei suudaks pakkuda: rahulolu oma ettevõtmisest, selgeid eesmärke, võimalust olla koos inimestega, kes tekitavad häid tundeid, võimalust olla keegi teine või just vastupidi, olla sina ise. Paljudes filmides on mäng kohal aimamisi, episoodiliselt või osana mingitest muudest ettevõtmistest. Näiteks filmis pisikesest Bilalist, kes on oma pimedate vanemate teejuht läbi kirju ja keerulise maailma, kuid nendega samas siiski õrnalt õrritades peitust mängib. Või siis infoühiskonnastunud Soomest rääkiv Algaja (rež Inka Achte), mis jälgib vanaema, kes avastab enda jaoks arvutid ja Interneti, saamaks aru, miks ta lapselaps ilusal suvepäeval järveranna asemel sõbrannaga virtuaalse Habbo hotelli virtuaalses basseinis aega veedab. Teisalt on filmides olemas mängimine ja karneval kui keskne elamise viis.  Ciro Altabase film „Hobi“ kinnitab, et video- ja internetimaailma ning teemaparkide vahet liikuvad jaapanlased mängivad kogu aeg, sealt hetkekski lahkumata. 74-aastane Efigenia („Kuninganna film“, rež Sergio Mercurio) loobus veel vanuigi kokkulepitud konventsioonidest. Ta hakkas maailma vaatama läbi südamekujuliste prillide, rüütas end maast korjatud kommipaberitest valmistatud muinasjutulistesse kostüümidesse ja hakkas esinema tänavakunstnikuna.

Festivali programmis on olulisel kohal küsimused väikeste kogukondade ja kultuuride ellujäämisest muutuvates ühiskondades. Kiirenev globaliseerumine ja läänelikud arusaamad ‘modernsusest’ sihivad põlisrahvaid, kelle olukorra eest võitlevate aktivistide tõekspidamistesse on ilmunud uudse kategooriana isolatsioon kui inimõigus. Antropoloog ja filmitegija Lucas Bessire film kõneleb 2004. aastal vabatahtlikust isolatsioonist loobunud ayrero indiaanlastest. Ta kirjutab, et  on teada, et paar ayrerode rühma peituvad endiselt tsivilisatsiooni eest. End valgete inimeste eest võsamaastikus varjates jooksevad nad kiiresti ja kaugele. Neil on omad arusaamad nende aladel elutsevatest inimestest, loomadest ja buldooseritest ning sellest, kuidas nendega suhelda. Nad peidavad oma uriini koerte ja veoautode eest. Nad jahivad ning ründavad buldoosereid, lootes neid kahjutuks teha. Nad elavad vaikselt, suheldes vilede ning märguannetega. Sissetungijat märgates kaovad nende jalajäljed tihedasse võsasse.

Sarnasele teemale vaatab otsa ka prantsuse filmitegijate ja antropoloogide film “Kool teel”, mis kõneleb küll hoopis teisest maailma paigast – Siberi lumisest taigast, kus karjakasvatajatena rändlevad evengid on taas käivitanud rändkooli, mis tuleb nende juurde, selle asemel, et nad oma lapsed kaugesse internaati saadaksid, on tegelikult sarnane lugu ühe kogukonna elus olemise õigustest.

Vaatajaile jääb neid ja paljusid teisi Maailmafilmi programmi jõudnud filme vaadates üle mõtelda, kas liitumine tsivilisatsiooniga enamuse kehtestatud tingimustel on põlisrahvastele ainus võimalik lahendus ning kas metsast välja tulek tähendab isolatsiooni lõppu või veelgi suuremat eraldatust – näiteks loobumist oma esivanematega seotud minevikust.

Festivalil on kavas ka eriprogrammid. Seekord Maailmafilmi fookuses olev Colette Piault on üks vanema põlvkonna tuntumaid antropoloogiliste filmide tegijaid Prantsusmaal. Ta on teinud filme Lääne-Aafrikas, Prantsusmaal ja Kreekas. Oma filmides käsitleb ta peamiselt agraarühiskonna temaatikat, keskendudes majanduslikele muutustele ja migratsioonile. 1985. aastal moodustati Colette Piault´ juhtimisel Prantsuse Visuaalse Antroploogia Ühing (SFAV). Ta on tänase päevani selle ühingu president. Maailmafilmi  eriprogrammis näitab Colette Piault väikest valikut oma filmiloomingust ning selgitab filmitegemise tagamaid.

Eesti dokumentalistika eriprogramm käsitleb tänavu oma 100. juubelit tähistavat Eesti Rahva Muuseumi ning selle filmistuudiot, mis mitte ainult ei dokumenteerinud, vaid ka tootis filme. Esimesed etnograafilised filmid on tehtud “päris“ 35 mm filmidele ning eesti kõrval on eritähelepanu all olnud hoopis soome-ugrilased.

Festivali avapäeval toimuval ümarlaual arengukommunikatsioonist, maailmaharidusest ja dokumentalistikast proovime omavahel kokku tuua dokumentaalfilmitegijaid, kes on kaasa löönud erinevates kolmanda maailma arenguabi programmides, või kelle filme on finantseerinud vastavad organisatsioonid. Mida tähendab see filmitegijale, millised on tellijate ja programmide haldajate ootused? Eestiski üha aktuaalsemaks muutuv teemadering võiks leida Maailmafilmi festivali töötubades ja aruteludel püsiva koha.

Festivali ajal saab näha ka ERMi fotokogu käsitlevat näitust „1000 sammuga“ (kuraatorid Jüri Karm ja Taavi Tatsi). Ligikaudu tuhandest fotost koosnev näitus annab läbilõike ERMi fotokogust läbi selle kujunemisloo kuni 1993. aastani: välja on pandud reprod või kontaktkoopiad igast 182. fotost, aluseks nende kogusse jõudmise järjekord.

Festivaliga on seotud ka tiibeti eriprogramm, mille raames toimuvad Tartus Tiibeti munkade esinemised, mis on suunatud Tiibeti kultuuri ja religiooni tutvustamisele, lisaks Kullar Viimse fotonäitus „Tema Pühadust oodates“, mis räägib tiibetlastest, kes ootavad ühtmoodi kannatlikult ja palvetades Tema Pühadust Dalai Laamat nii eksiilis Dharamsalas (Põhja-India) kui Tiibeti südames Lhasas.

Oleme taaskord väga tänulikud kõigile festivali toetajatele. Toetajate hulgas olgu ära märgitud meie rahastajad nagu EV Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Filmi Sihtasutus ning Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakond ja Tartu Ülikooli Kultuuriteooria Tippkeskus aga ka meie kauased koostööpartnerid nagu Goethe Instituut, Iisraeli saatkond ning Prantsuse Kultuurikeskus ning disaini- ja tarkvarastuudio Fraktal, samuti festivali korralduskeskuseks olev Eesti Rahva Muuseum. Uus ja oluline koostööpartner on meile tänavu konverentsi- ja kultuurikeskus Athena. Filmiprogrammi osas teeb Maailmafilmi festival muuhulgas koostööd kultuuri- ja haridusfilmide levitajaga Documentary Educational Resources.  Tänulikud oleme ka kõigile oma abistajatele, esmajoones festivali vabatahtlikele. 

Pille Runnel,
festivali direktor