Alaska

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 57 min 
  • Režissöör: 57 min 20 sek
  • Originaalkeel: saksa
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: Saksamaa
  • Levitaja: Bianca Laschalt
    bianca.laschalt@filmakademie.de
Juba lapseeast alates on miski 75aastast Rudolphit looduse üksilduse poole tõmmanud. Kaugele Alaskale onni ehitamisega on mees loonud endale justkui teise elu, sealsamas sõbrunes ta ka karudega. Nüüd on Rudolphil raskusi, et end metsiku looduse, Saksamaa ja pere vahel jagades mingigi harmoonia saavutada.


Režissööri info
Christopher Stöckle sündis 1985. aastal Karlsruhes. Pärast aastast sotsiaaltööd narkoprobleemidega noortega ühes Tšehhi teraapiakeskuses praktiseeris Christopher aasta aega erinevate filmitootjate juures. 2009. aastal oli ta praktikal telekanalis Arte. Alates 2010. aastast õpib ta Ludwigsburgis, Baden-Württembergi Filmiakadeemias.

Analooginimesed digiajastul

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 13 min
  • Režissöör: Keith Walsh
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Iirimaa
  • Filmimispaik: Gort, Co. Galway, Iirimaa
  • Levitaja: Keith Walsh
    twopairfilms@gmail.com
Analoogajastu lõpusirgel istub kaheksa meest ühes iiri pubis, võideldes õiguse eest digitaalmaailmas püsima jääda; ruumi nurgas olev teler on justkui eesootava tehnoloogilise tuleviku ettekuulutaja. Käes on päev, mil telepildi edastamine muutub analoogsest digitaalseks. Vesteldakse elust, surmast ja kvantfüüsikast ning vahele rüübatakse õlut, kõik see loob sürreaalse pildi ümberlülituspäevast ja inimestest, kes on kahe maailma vahele lõksu jäänud. Sellest väikesest infokillust inspireerituna, mis ülemineku tõttu kaotsi läheb, loodab film uurida, kes ja mis pidevas kiirustamises ära kaob.
Facebook


Režissööri info
Keith Walsh sündis 1979. aastal Iirimaal, Waterfordis. Kaamerate ja monteerimisega alustas ta tööd juba 13-aastaselt. Ta on õppinud filmi ja televisiooni Galways ning asus erialasele tööle juba enne õpingute lõpetamist. Galway Film Fleadh’i programmijuhi Felim McDermotti sõnul on Keith Walsh ja tema pikaaegne kolleeg Jill Beardsworth “märkimisväärsed uued Iiri talendid”. Keith on dokumentaalfilme teinud alates 2005. aastast. Peale režissööritöö ta ka filmib ja monteerib, nii enda projektide kui teiste filmitegijate jaoks.

Betooniarmastus

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 85 min
  • Režissöör: Maurizius Staerkle-Drux
  • Originaalkeel: saksa
  • Tootjamaa: Saksamaa, Šveits
  • Filmimispaik: Saksamaa, Prantsusmaa, Hiina
  • Levitaja: LICHTBLICK FILM- und Fernsehproduktion GmbH
    Apostelnstr. 11, D-50667 Cologne, Germany
    info@lichtblick-film.de
    www.lichtblick-film.de
Gottfried Böhm on üks tunnustatumaid Saksamaa arhitekte. Meisterliku kirikuehitaja pojana on mees moodsa arhitektuuridünastia patriarh, dünastiasse kuuluvad ka tema kolm poega Stephan, Peter ja Paul. Tänu silmapaistvate ja tähtsate ehitiste loomisele on Böhmi pojad suutnud kuulsa isa varjust välja astuda. Siiski, jätkuv kriis Saksamaa ehitusmaastikul koos hulga teiste probleemidega sunnib vendi üksteisega tuliselt võistlema. Nüüdseks 94-aastane Gottfried annab siiani oma igapäevase panuse praegustesse ehitusplaanidesse ja -projektidesse. Pärast abikaasa Elisabethi surma, kes oli samuti arhitekt ja kõigi nelja Böhmi peamine muusa, kaotab perekond oma moraalse sihi. Kas pereettevõtte habras konstruktsioon suudab tulevikule tugevaks eeskujuks olla?Film loob intiimse pildi, kus näeme, et elu, armastus, usk, kunst ja arhitektuur on keerukad ja lahutamatud.


Režissööri info
Maurizius Staerkle-Drux sündis 1988. aastal Kölnis ja kasvas üles Zürichis. Tema ema annab satiirilisi etendusi ning isa on koomik ja pantomiiminäitleja, vanemate eeskujul seikleb Maurizius keele- ja kujundimaailmade vahel. Pärast Zürichi kunstiülikooli lõpetamist on ta töötanud dokumentaalfilmide tegijana ja helikujundajana. “Betooniarmastus” on tema esimene täispikk film.

C-minoori eripärad

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 14 min
  • Režissöör: J. Ollie Lucks, Max Bellamy
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Uus-Meremaa
  • Filmimispaik: Uus-Meremaa
  • Levitaja: J. Ollie Lucks
    j.ollie.lucks@gmail.com

Muusik Nick Knox on tõenäoliselt kõige armsam mees, kellega te kunagi kokku puutute. Teda laval nähes – transiseisundis süntesaatorit mängimas, tumedas maanias virvendamas, mikrofoni möirgamas – taandub see armas tegelane, keda arvasite teadvat, minoorvõtmesse. Filmis “C-minoori eripärad” räägib Nick esimest korda lahingutest oma mõistusega. Valgustavad ja paljastavad intervjuud ning katked sädelevatest live-esitustest maalivad portree mehest, kes muundab oma hiiglasliku sisemise võitluse kunstiks. Nende jaoks, kes on Nickiga alles hiljuti tuttavaks saanud, tuleb üllatusena, et ta veetis noorusaastad valulikus isolatsioonis. Ühiskonnast ja perest ära lõigatuna, füüsiliste ja psühholoogiliste takistuste ohtlikust segust piinatud; kulmineerus tema isolatsioon vahejuhtumiga, mis muutis ta elu igaveseks. Nick kannab endas ikka selle kõikemuutva sündmuse arme ja tagajärgi. 

Siiski on õnnetusjärgsed aastad pealt näinud tema muutumist tõeliselt arenenud meheks: hõõgumas soojuse, intelligentsi ja armastusega oma loomingulise kogukonna vastu. Mis paistab filmi “C-minoori eripärad” puhul eriti silma, on Nicki võime olla radikaalselt haavatav. Just see on liikumapanev jõud tema muusika taga. Eraklikud musikaalsed avastused lubavad tõelist eneseavastamise aistingut ja emotsionaalset endassevaatamist. Sügav ja uus enesekindlus koos kogukonnapoolse laieneva omaksvõtuga laseb meil näha meest, kes elab suurema tänutunde ja imestusega kui eales varem. 

Üks kolmandik on eluloofilm, teine muusikavideo, kolmas austusavaldus Dunedini gootipärasele ilule. See puudutav film näitab emotsionaalsete soomustega kaetud kannatanud meest ning me tajume teravat möiret, mis vallandub, kui ta soomused maha kisub. “Kaunilt realiseeritud… lugu [on tabatud] peensusega, kõik tujukad stseenid ja kõrgustesse tõusvad esinemiskatked moodustavad lakoonilise miniatuurse meistriteose.“ – New Zealand Herald



Režissööri info
J.Ollie Lucks. Pärast 2010. aasta “Show Us Your Pixels“ võistluse peavõitu oma lõputööfilmiga “Plato’s Cave”, on J.Ollie Lucks teinud lühidokumentaalfilme järgmistele klientidele: Caritas NZ, Sydney ülikool, Tonga Power Limited ja Uus-Meremaal asuv Vodafone Foundation. Tema tööd on selge kunstilise nägemuse ja tihtipeale melanhoolse tooniga, mis loob tiheda atmosfääri. See on saavutatud isegi bändide Knives at Noon, Thungercub ja Alizarin Lizard lühemates muusikavideotes.

Max Bellamy on Uus-Meremaal elav interdistsiplinaarne kunstnik ja filmitegija. Kuigi enamjaolt väljendab ta end läbi kaamera objektiivi, tunneb ta end mugavalt ka skulptuuris, installatsioonis ja paberiga töötamises. Bellamy kunst hõlmab sotsiaalseid fantaasiaid (vale)paigutuse, ootuse ja huku teemadel.

Ei saa muutuda selleks, kes sa juba oled

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 48 min
  • Režissöör: Sabine Kuentz
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Prantsusmaa
  • Levitaja: Ateliers Varan
    6, impasse de Mont-Louis, 75011 Paris, France
    communication@ateliersvaran.com

Ühel päeval otsustas Emilie endaga ära leppida. Ta on LGBT juht ja Emmaüs’i vabatahtlik, kes elab oma abikaasaga väga õnnelikku elu. Kõik see on nagu võit saatuse üle. Ta alustab oma lugu algusest, ajast mil ta oli veel Emile - väike poiss.



Režissööri info

Sabine Kuentz sündis Lõuna-Prantsusmaal aastal 1975. Pärast 10-aastast tööd pildiraamatute toimetajana läks ta Pariisi Ateliers Varani dokumentaalfilmide kooli lavastamist õppima. “Ei saa muutuda selleks, kes sa juba oled“ (2013) on koolitööna tehtud film.


Ekspeditsioon Jeemen – 52 kraadi varjus

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 58 min
  • Režissöör: Mikael Strandberg
  • Originaalkeel: rootsi, araabia, mahari, inglise
  • Tootjamaa: Jeemen, Rootsi
  • Filmimispaik: Jeemen
  • Levitaja: CAT And Docs
    18 rue Quincampoix #133, 75004 Paris France
    cat@catndocs.com
    www.catndocs.com
“Sa saad surma. Või röövib Al-Qaeda su ära. See, mida sa teha tahad, on võimatu!” Nii ütlesid mulle kõik eksperdid ja Jeemeni elanikud. Aga ma olen suutnud võimatut. Ma olen jõudnud riiki, mida tuntakse ühe maailma kõige keerulisema ja ohtlikuma kohana, kuhu pääseda. Koos ajakirjanik Tanya Holmi, kaamel Kensingtoni ja Araabia vanimate asukate, beduiinidega, olen reisinud läbi ühest maakera kuumimast kõrbest. Me ei kohanud ühtegi terroristi ega usuäärmuslast ja keegi ei saanud surma. Tõelist Araabiat otsides leidsime eest Lähis-Ida riigi, mis erineb tunduvalt maailma meedia poolt maalitud pildist.
http://www.expeditionyemen126degreesintheshade.com/



Režissööri info
Mikael Strandberg sündis 1962. aastal Rootsis.Maadeuurijaks hakkas mees 28 aastat tagasi. Ta käib ekspeditsioonidel, on õppejõud, filmitegija ja kirjanik. Ta tegutseb järgmistes organisatsioonides: Royal Geographical Society, the Explorers’ Club, Travellers Club ja Long Riders Guild.
Filmograafia:
Patagonia – 3000 kilometres by horse (1998)
Maasailand – 1000 kilometres by foot (2001)
Minus 72 degrees F– 3000 kilometres by ski through Siberia (2006)
Expedition Yemen - 126 degrees in the shade (2013)

Elasid kord...

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 82 min
  • Režissöör: Kazim Öz
  • Originaalkeel: türgi
  • Tootjamaa: Türgi
  • Filmimispaik: Türgi
  • Levitaja: Hakan Pasali
    hakanpasali@gmail.com

Igal aastal rändab üks suur Türgi kurdide pere pika maa oma kodulinnast Batmanist pealinna Ankarasse põllutööle. Nad teenivad elatist salati kasvatamisega, töötades igasuguste hüvitisteta ja väga madala palga eest. Ka kõige lihtsama toidu taga meie laual on väga palju tööd ning lugusid. Sel aastal võtab pere suvi põldudel aga teistsuguse pöörde, kui alguse saab ootamatu armulugu, mis muudab nende elu igaveseks.



Režissööri info

Kazim Öz on sündinud 1973. aastal ning õppinud Marmara ülikoolis arhitektuuri ja lisaks sellele filmindust ja teletööd. Ta on töötanud teatris lavastaja ja näitlejana ning teinud mitmeid lühi- ja dokumentaalfilme, sealhulgas “A Lost Time” (1998), “The Photograph” (2001) ja “Bahoz” (2008).

FILMOGRAAFIA

2014, He Bû Tune Bû (Once Upon a Time), DCP 81 min, dokumentaaldraama

2010, Demsala Dawi: Sewaxan (Last Season of Shawaks), HDV 90 min. dokumentaalfilm (koostöös ARTE-Fransa-ga )

2008, Bahoz (Storm), 35 mm, 155 min, mängufilm

2005, Dûr (The Distant), DV, 74 min, dokumentaalfilm

2001, Fotograf (The Photograph), 35mm, 67min, mängufilm

999, Ax (The Land), 16mm, 27 min, lühifilm



Elu aspergeriga

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 4 min
  • Režissöör: Jaime Ekkens
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Ameerika Ühendriigid
  • Filmimispaik: Ameerika Ühendriigid
  • Levitaja: Jaime Ekkens
    jmekkens@gmail.com
“Elu aspergeriga” on animeeritud dokumentaalfilm, mis vaatleb aspergeri sündroomiga üles kasvamise ja sellise eluga toimetulekuga kaasnevaid raskusi. Jutustaja narratiivi abil näeme, et aspergeri sündroom ei tähenda pelgalt “natuke teistsugune” olemist, vaid pigem kohanemist oma piiratud võimalustega elus täis ärevust ja eraldatust. Film on kollaaž fotograafiast, rotoskoobist, animeeritud tegelastest ja päris elus filmitud kaadritest.
http://www.alifewithaspergersanimation.com


Režissööri info
Jaime Ekkens sündis Lõuna-Koreas ning adopteeriti Michiganist, Grand Rapidsist pärit ameeriklastest vanemate poolt. Peale bakalaureusekraadi saamist Kendalli kunsti- ja disainikolledžist 2007. aastal kolis ta New Yorki, kus läbis edukalt magistriõpingud kujutava kunsti koolis arvutikunsti alal. See on tema esimene iseseisvalt tehtud film ning Jaime jätkab tööd animatsioonivaldkonnas.

Femeni alasti sõda

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 65 min
  • Režissöör: Joseph Paris
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Prantsusmaa
  • Levitaja: Claire Beffa
    claire.beffa@gmail.com
Noor režissöör ja aktivist Joseph Paris puutus Femeni liikumisega kokku 2012. aasta kevadel
ning jälgis seda Ukraina naiste feministlikku grupeeringut ühe aasta jooksul. Nende tegudest innustatuna ja sooviga naisi toetada, uurib filmi autor, millest nende mäss on alguse saanud ja mida sellised sündmused räägivad. Oma mõtteile saab Paris toetust prantsuse kirjaniku ja luuletaja Annie Le Brauni ning filosoofi Benoit Goetzi mõtteavaldustest “radikaalse pop-
feminismi” teemal.


Režissööri info
Joseph Paris on režissöör, kes õppis Prantsusmaal Lyoni näitekunstikoolis. Ta osales mõnda
aega videokunsti näitustel (Maison des arts de Malakoff, Cité Internationale des Arts) ning 2008. aastal võttis osa Kassandre ühingu tegevust, seistes autoriõiguste eest filminduses. 2012. aastal puutus ta kokku Femeni liikumisega, jälgis seda aasta aega ja tegi filmi “Femeni alasti sõda”. Hetkel on tal käsil kaks filmi, keskmise pikkusega mängufilm “Fortune” ning kunstnikest ja aktivistidest kõnelev “Radical Cinema”.

Gualdino üheksas elu

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 61 min
  • Režissöör: Filipe Araújo
  • Originaalkeel: portugali
  • Tootjamaa: Portugal
  • Filmimispaik: Prantsusmaa
  • Levitaja: Filipe Araújo
    blablablamedia@gmail.com
Iseõppinud trummar, keda ülistatakse kogenematute noorte, nüüdsete tunnustatud tegijate lavale toomise eest oma kogukonnas džässilegendina, saab oma imepärase, seiklusi, ebaõnne ja sürreaalseid saavutusi täis elu lõpul insuldi. Alguses on pool tema keha halvatud, kuid ta kangekaelsus on ületamatu. Tema eesmärk on ambitsioonikas: taastada täielik liikumisvõime, mängida jälle trumme, juhatada lavale üks viimane laulja ning minna tagasi Pariisi, kus ta mängis koos Nina Simone’iga ja elas silla all.
http://www.gualdino.net


Režissööri info

Filipe Araújo on Lissabonist pärit Portugali režissöör, stsenarist ja sõltumatu produtsent; ta on produktsioonifirma Blablabla Media kaasasustaja, kellel on 10-aastane ajakirjanduskogemus.  Tänaseks on tema tööd filminduses pärjatud kolme auhinna, ühe aukirja ja kahe nominatsiooniga parima kunstifilmi kategoorias.  


Hulluse jäljed

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 100 min
  • Režissöör: Joris Lachaise
  • Originaalkeel: prantsuse, volofi
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Dakar, Senegal
  • Levitaja: KS VISIONS
    5 rue du Dahomey 75011 Paris France
    virginie@ksvisions.fr
    www.ksvisions.fr

Siin on Khady - naine, keda tema kirjutised ja filmitud ülesvõtted ei suuda kannatustest päästa. Teda, kes ta nii väga tahaks teada, kuidas nimetada seda kurjust, mis ta mõtetes pöörleb. Ja siis kõik need teised hullud, kelle puhul deliirium ja selgusemomendid käivad niivõrd lähedalt käsikäes, et paneb imestama, mis seletamatu side nende kahe seisundi vahel on. On üks haigla. Thiaroye, pisut Dakarist väljas. See on koht, kus Aafrika psühhiaatria on kõrvale kaldunud teest, mille rajas Prantsuse kolonisatsioon. Sealne hullus kõnetab meid, me kuulame tähelepanelikult, see liigutab meid sügavalt, mitte kaastundest, vaid sellepärast, et see kannab minema kõik meie varasemad veendumused. “Haavatud hingede“ monoloogid, kus ei vaevuta midagi tagasi hoidma, kõnetavad meie hingesügavusi. Sügavusi, kus sisemine tasakaalutus ei ole mitte oht, vaid peidetud tõde – valmis välja purskuma.



Režissööri info

Joris Lachaise on sündinud 1980. aastal ning elab Marseille's. 1999. aastal kohtus ta Jean Rouchiga. Pärast magistrikraadi omandamist filosoofias alustas ta magistriõpinguid uuriva dokumentaalfilmi vallas. Filmioperaator ja monteerija sai temast siis, kui ta oli seotud samaaegselt kahe tööga: üks käsitles surma antropoloogiat ning teine seadis kahtluse alla Musee d l'Homme'is asuvate etnograafiliste kollektsioonide poliitilise staatuse. Esmalt töötas ta koos Jean-Pierre Kriefi ja Artega Iraagi erikohtust rääkiva filmi kallal. Seejärel tegeles ta helikompositsioonil põhinevate videote tootmisega ning hakkas ka juba ise dokumentaalfilme tegema.



Hikikomori, vaikust kuulates

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 52 min
  • Režissöör: Dorothée Lorang and David Beautru
  • Originaalkeel: jaapani
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Jaapan
  • Levitaja: Vivement Lundi!
    11 rue Denis Papin 35000 Rennes France
    contact@vivement-lundi.com
    www.vivement-lundi.com
Jaapanis on pea miljon noort inimest, kes peidavad end aastaid oma tubades, lõigates läbi sidemed kaaslastega. Hikikomori on “kadunud põlvkond”, generatsioon, kes otsib teistsugust,
sõltumatumat ja vabamat elustiili. Filmis kohtume mõnega neist ühes Tokyo eeslinnas asuvas
erilises keskuses Uus Algus, mille eesmärgiks on aidata noortel uuesti inimestega harjuda ja
üritada nende eraldatuse põhjusi mõista. Film annab neist noortest mitmekülgse pildi, arutledes nende motiivide üle ja paljastades mõtteid tulevikust.



Režissööri info
Dorothée Lorang sündis 1985. aastal. Ta elab ja töötab Prantsusmaal, Nantes’is, seal on ta kaitsnud kraadi kaunite kunstide vallas. Õpingute raames resideerus naine mõnda aega  Jaapanis Hashiru Kanazawas. Tema töid on näidatud mitmel pool Prantsusmaal ja Jaapanis.

2008. aastast alates on David Beautru töötanud filmitoimetajana Nantes’i kunstnik Pierrick Sorinile, samuti on mees filmitegijana mitmetes projektides kaasa löönud. Lisaks käesolevale filmile on autorid koostööd teinud ka teiste dokumentaalfilmide ja videotöödega seoses. Mõlemad loodavad leida vastukaja tänapäeva Jaapani ühiskonnas.

Iga vihmapiisk langeb koos ingliga

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 75 min
  • Režissöör: Christian Suhr
  • Originaalkeel: araabia, taani, inglise
  • Tootjamaa: Taani
  • Filmimispaik: Aarhusi linn, Taani
  • Levitaja: Documentary Educational Resources (DER)
    101 Morse Street Watertown, MA 02472, USA
    alijah@der.org
    www.der.org
Aarhusi linnas elav Palestiina põgenik on pärast pahatahtliku džinni mõju all olemist sunnitud psühhiaatrilisele ravile minema. Mees laamendas mošees ja tegi mitu autoavariid. Ta ei näe aga psühhotroopsetel ravimitel mõtet, sest teda on juba Koraani tavade järgi ravitud. Psühhiaater ja meditsiiniõde üritavad temast aru saada, kuid taipavad, et mees vajab ulatuslikumat ravi. Samal ajal võitleb kohalik imaam kangekaelse Iraagist pärit džinniga ning üritab Aarhusi moslemitele selgeks teha, et džinnide, maagia ja teiste igapäevaste asjade üle pole vaja nii palju muretseda, sest ilma jumala loata ei juhtu kellegagi midagi halba. Film võrdleb kahte raviviisi, mis olenemata suurtest erinevustest jagavad ühte sarnast joont: ravi on võimalik ainult tänu võimele inimvälisesse uskuda, olgu see siis jumal või tänapäeva meditsiin.
http://www.personafilm.dk/en/ethnographic-films/


Režissööri info
Christian Suhr on filmitegija ja Aarhusi ülikooli antropoloogiaõppejõud. Tema tehtud filmide hulka kuuluvad auhindu pälvinud “Unity through Culture“ (Paapua Uus-Guinea 2011), “Ngat is Dead“ (Paapua Uus-Guinea 2009), and “Want a Camel, Yes?“ (Egiptus 2005). Ta on kirjutanud mitmeid artikleid visuaalsest antropoloogiast, vaimude mõju all olemisest ja psühhiaatriast. Film “Iga vihmapiisk langeb koos ingliga” on etnograafiline filmimonograafia, kus on juttu islami vaimude väljaajamisest ja Taani psühhiaatriast. Film valmis 18 kuud kestnud doktoritööks tehtud uuringute põhjal, mille käigus kohtuti Taanis Aarhusi linnas moslemitest patsientide, kurjade vaimude väljaajajate ja psühhiaatritega. Samuti toimetas Christian koos Rane Willersleviga raamatu “Transcultural Montage“ (2013).

Ilma puhkepauside ja nädalalõppudeta

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 26 min
  • Režissöör: Mihhail Železnikov
  • Originaalkeel: vene
  • Tootjamaa: Venemaa
  • Filmimispaik: Venemaa
  • Levitaja: Mikhail Zheleznikov
    zmg@mail.ru
    http://www.zheleznikov.com/bio.html

Erinevad ajastud ja eluvaldkonnad segunevad nostalgilises komisjonipoes.



Režissööri info

Mihhail Železnikov sündis aastal 1972 Leningradis. Ta on teinud filme ARTEle, YLEle, Corona Filmsile ja Sankt-Peterburi Dokumentaalfilmistuudiole. Ta on aastast 2011 Silicos aset leidva  filmifestivali Message To Man eksperimentaal-lühifilmide konkurentsi eestvedaja. Samuti oli ta 2012. aasta üheks Kinodot’i lühifilmidefestivali korraldaks.


Inimene Kuul

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 60 min
  • Režissöör: Giuliano Ricci
  • Originaalkeel: itaalia
  • Tootjamaa: Itaalia
  • Filmimispaik: Sardiinia
  • Levitaja:

    Giuliano Ricci

    onthemoonfilm@gmail.com
      

Grupp lesknaisi Sardiinia südames Barbagia mägedes räägib oma kokkupuudetest surnute maailmaga. Naised on olnud sajandeid linna hääleks, nende elus hoida on suguvõsa saladused ja lood lahingutest ning verisest kättemaksust. Verivaen ja mõrvad segunevad nägemustega surnutest, kokkupuudetest teispoolsusega ja unenägudega, mis on ukseks nähtamatusse reaalsusse ja ebaõnne ettekuulutajateks. Filmis on korjatud kokku killud kadunud maailmast, kus surm ja vägivald on igapäevased. See on kui alateadvus, mis kadus nüüdisaja saabumisega, hetkega, kui inimene esimest korda kuule astus. Film annab iroonilise ja kurioosse pildi iidsest ja ajatust maailmast, millest mehed paistavad olevat kadunud ning kus naised on müütide ja traditsioonide kandjaiks.


Režissööri info

Giuliano Ricci on sündinud 1980. aastal Milanos. 2009. aastal sai ta valmis täispika filmi “La Piccola A“, mille tootjaks oli Scuola Civica di Milano. Filmi tunnustati festivalil Bergamo Film Meeting. Samal aastal tegi ta ka dokumentaalfilm “Non c’è più una majorette a Villalba” (“Paraad on läinud Villalbast”), mis räägib Sitsiilia sisemaal asuva väikeküla sotsiaalsest dünaamikast. Film osales rohkem kui 40 festivalil üle maailma ning pälvis mitmeid auhindu.

Iraani ninjad

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 30 min
  • Režissöör: Marjan Riahi
  • Originaalkeel: pärsia
  • Tootjamaa: Iraan
  • Filmimispaik: Iraan
  • Levitaja: DEFC (Documentary and Experimental Film Center)
    int@defc.ir

Teherani südames tegeleb rühm naisi võitluskunstidega. Jooksmine, maas rullumine ja hoopide jagamine ei ole ainult enesekaitse, vaid ka hea võimalus end vabana tunda. Ninjad harjutavad võtteid metsas jatreeningsaalis, koreograafiliselt ajastatud puude tagant välja hüppamine näitab samaaegselt nii spordiala ilu kui ka distsipliini. Kuigi osa sportlaste perekonnad näitavad üles toetust, siisosal naistest on patriarhaalse ühiskonna tõttu selle alaga keerulisem tegeleda. Võitluskunstid on kui naiste püüdluste metafooriks, nad panevad mängu oma mõtted ja hinge, et nautida täieliku pühendumusega kaasnevat vabadust.




Režissööri info

Marjan Riahi on esimese Iraani ja Aasia lühifilmide võrgustiku Short Film News asutaja ja juhataja. Ta lõpetas Islami Azadi ülikooli kommunikatsiooni ja ajakirjanduse erialal ning õppis filmirežiid Iranian Young Cinema Society’s. Marjan on International Federation of Journalists’i, IFJ-i, Iran Journalists SENFI, Iranian Society of Film Critics & Writers’i, European Off Film Awards’i and NETPAC-i liige.

Kadunud hõim: lugu Lutsi maarahvast

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 53 min
  • Režissöör: Indrek Jääts, Maido Selgmäe
  • Originaalkeel: eesti, vene, läti
  • Tootjamaa: Eesti
  • Filmimispaik: Eesti, Läti
  • Levitaja: Eesti Rahva Muuseum

See on film ühest tänaseks kadunud eesti rahvakillust, omamoodi reis Lätimaa idaserva, Lutsi maarahva kunagistesse küladesse, "kadunud hõimu" järeltulijate juurde. Paralleelselt jutustatakse arhiiviallikaile tuginedes lugu eesti humanitaaride ja avalikkuse huvist Lutsi maarahva vastu. See huvi sai alguse juba 19. sajandi lõpul ning saavutas haripunkti esimesel iseseisvusajal. Katsed suguvendi ümberrahvustumisest päästa läksid küll luhta, kuid lugu "kadunud hõimust" väärib siiski meenutamist.



Režissööri info
Indrek Jääts (1971) on Eesti Rahva Muuseumis töötav etnoloog kelle peamiseks huvialaks
etnilised protsessid, rahvuslus ja rahvuspoliitika Ida-Euroopas. Lisaks teadusartiklitele on
uurimistöö tulemusena sündinud ka kaks dokfilmi – “Permikomi sügis” (2009) ja “Kadunud
hõim: lugu Lutsi maarahvast” (2014).

Maido Selgmäe (1966) on Moskvas koolitatud režissöör ja operaator, kes teinud erinevaid
filme juba üle 20 aasta. Maido töötab Eesti Rahva Muuseumi filmi- ja videostuudio
juhatajana ning tema viimased filmid on sündinud koostöös teaduritega.

Kahe vahel - Etioopia afarid

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 37 min
  • Režissöör: Frode Storaas, Rolf Scott, Getachew Kassa
  • Originaalkeel: afari, amhara
  • Tootjamaa: Norra
  • Filmimispaik: Etioopia
  • Levitaja: Frode Storaas
    frode.storaas@um.uib.no  

Naine kuulutatakse surnuks: järjekordne juhtum Husseinile. Islamiusku afari karjused asustavad Kirde-Etioopia karjamaid. Mõned on asunud elama linnadesse ja kaubakeskustesse, kus politsei ja teiste ametnike näol on esindatud ka Etioopia riigivõim. Paljud afarid hoiavad jalga mõlema ukse vahel, omades kodu linnas ning olles samal ajal tihedas kontaktis oma nomaadidest sugulastega. Hussein Hayie töötab rahu- ja julgeolekuohvitserina. Tema ülesandeks on otsustada, kas intsidenti tuleks käsitleda politsei pädevuses oleva kriminaalasjana või lahendatakse see traditsioonilisel viisil, klanni vanemate poolt. Afaride elu poliitiline korraldus põhineb nii territooriumil kui ka sugulusel. Poliitiliste institutsioonide eesmärk on sotsiaalne kontroll ja konfliktide lahendamine. Hõimujuhte palutakse sageli sekkuda, enne kui kärbsest saab elevant.



Režissööri info
Frode Storaas on professor, ta töötab Bergeni ülikooli muuseumis.
Rolf Scott on Bergeni ülikooli doktorant.
Geatachew Kassa on Addis Ababa ülikooli dotsent.

Kalad või meie?

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 58 min
  • Režissöör: Maciej Glowinski
  • Originaalkeel: poola
  • Tootjamaa: Poola
  • Filmimispaik: Poola
  • Levitaja: Maciej Glowinski
    glowinskimaciej@gmail.com
Piaski külas on kalapüük töö, mida tehakse terve perega. Isad annavad poegadele edasi nii mere-, mereelu- kui ka viinalembuse. Sellest hoolimata saabub aeg, mil poeg tahab oma elu
elada ja hakkab mõtlema: “Kalad või meie?”.

Režissööri info
Maciej Glowinski on lõpetanud Filmi- ja televisiooniakadeemia Varssavis. Ta on ka fotograaf ja
ajakirjanik. Tema viimane film “Bottoms up” võitis kohalikel ja rahvusvahelistel festivalidel kokku
30 auhinda. “Kalad või meie?” filmimise ajal elas Maciej 18 kuud Läänemere rannikul väikeses
Poola kalameeste kogukonnas.

Kalanda – võsatarkus

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 62 min
  • Režissöör: Lorenzo Ferrarini
  • Originaalkeel: jula
  • Tootjamaa: Suurbritannia
  • Filmimispaik: Burkina Faso
  • Levitaja:

    Lorenzo Ferrarini

    lorenzo.ferrarini@gmail.com

    http://lorenzoferrarini.com

Mõnes Lääne-Aafrika piirkonnas tähendab jahipidamine rohkemat kui lihtsalt loomade tapmist. Donso ei ole tavaline kütt, vaid ka ravitseja, ennustaja, kombetalitluste tundja ja amulettide meisterdaja. “Kalanda – võsatarkus” on ainulaadne retk donsoya maailma. Film valmis aasta jooksul, mil autor tegi Burkina Fasos uurimistööd ja võttis ise donsoya elust osa. Tema õpetajast saab jutustaja, kes viib nii režissööri kui vaataja endaga kaasa ja näitab erinevate kogemuste abil, kui rikkalikud on donsoya tarkused. Kaamera- ja helisalvestuse võtted üritavad panna vaataja õpipoisi rolli: film kombineerib autobiograafia ja lavastuse, mis pidevalt õpetussõnade ja väljamõeldiste vahelist piiri hägustab. Filmimise ajal tegid kütid filmitegijatega koostööd ning linateoses on kasutatud vaatlevaid kaadreid, eksperimentaalset videot, sünkroonist väljas heli ja fotograafiat.


Režissööri info

Lorenzo Ferrarini on režisöör, fotograaf ja helitehnik. Ta töötab Manchesteri ülikoolis, kus ta õpetab etnograafilist dokumentalistikat Granada keskuse visuaalse antropoloogia tudengitele. Enne Suurbritanniasse kolimist õppis ta Itaalias antropoloogiat ja rahvamuusikateadust, Milano ülikoolis teeb mees koostööd rahvamuusika ja visuaalse antropoloogia laboriga. Lorenzo on teinud kaks ulatuslikku uurimust Egiptuse rändajatest Itaalias (2007-2008) ja donso jahipidajatest Burkina Faso lääneosas (2011-2012). Mõlemal puhul kasutas ta üllatavaid osaluspõhiseid meetodeid, tehes kaasa igapäevaseid toimetusi ja jagades oma mõtteid meediaprojektide teemal.


Kamtšatka - viharavi

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 44 min
  • Režissöör: Julia Mironova
  • Originaalkeel: vene
  • Tootjamaa: Venemaa
  • Filmimispaik: Venemaa
  • Levitaja: Ekaterina Berdnikova
    Film Studio LenDok
    krukovkanal12@gmail.com
    Krukov kanal 12
    Saint Petersburg 19068
    Russian Federation

“Kamtšatka - viharavi“ on film sõjakorrespondendi ning kirjanikuna tegutsenud Vjatšestlav Nemõševist. Nemõšev on tüüpiline selle põlvkonna esindaja, kelle elu on tugevalt mõjutanud Tšetšeenia sõda. Viibinud seal 27 korda, ei suutnud mees enam tagasi normaalse elu juurde pöörduda ning põgenes Kamtšatkasse. 13 aastat pärast sõda on ta elu tundmatuseni muutunud. Elades eemal asetseval saarel Venemaa idaosas, kaugel Moskvast ning sõjamälestustest, püüab Nemõšev rajada uut elu. Lootes vabaneda sõjapärandina jäänud õudusunenägudest, filmib ta saare igapäevaelu, imeilusaid kaadreid kudevatest lõhedest ning töötavaist kalameestest. Kuid mineviku eest põgeneda ei ole lihtne, ükskõik kui kaugele ka ei läheks.


Režissööri info

Julia Mironova (1977) on sündinud Abakanis, Hakassia Vabariigis. Ta lõpetas 1999. aastal Hakassia riikliku ülikooli romaani ja germaani filoloogia osakonna. 2007. aastal lõpetas ta Sankt-Peterburgi Riikliku Kunstiakadeemia filmirežii eriala.



Kaotatud asjad

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 26 min
  • Režissöör: Susanne Malorny
  • Originaalkeel: portugali
  • Tootjamaa: Portugal
  • Filmimispaik: Lissabon, Portugal
  • Levitaja: Susanne Malorny
    susanne.malorny@gmail.com
Lissabonis asuv leiubüroo näeb välja pigem nagu käsitöökoda kui tänapäeva kontor. Büroo ülesanne on selge: pakkuda ajutist varjupaika Lissabonis leitud ja büroosse toodud kaotatud asjadele. On võimatu ennustada, kas need asjad leiavad kunagi tagasitee omanikeni. Kuigi need esemed võivad öelda palju inimeste kohta, kes on nad kaotanud, on see harva piisav, et omanikku tuvastada. Selle erilise politseijaoskonna igapäevatööks saab asjade ja identiteedi jälgimine meie keerulise kaasaegse ühiskonna dünaamilises kontekstis.

Režissööri info

Susanne Malorny sündis 1982. aastal Saksamaal. 2008. aastal lõpetas ta meediauuringute magistrantuuri Braunschweigi kunstiülikoolis ja Braunschweigi tehnikaülikooli. Pärast seda õppis ta filmirežiid ESTC Lissaboni filmi- ja teatrikoolis, lõpetades selle 2013. aastal. Alates 2009. aastast on ta teinud koostööd C.R.I.M. Productions'iga, töötades seal režissööri ja produtsendi assistendina, monteerijana ning vastutades filmifestivalidel osalemise eest.


Kastom Twelve – Rennelli ja Bellona saarte kunstnikud FOPA 2012-l

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 54 min
  • Režissöör: Jari Kupiainen
  • Originaalkeel: Saalomoni saarte pidžin, inglise
  • Tootjamaa: Soome
  • Filmimispaik: Saalomoni saared
  • Levitaja:

    Jari Kupiainen

    jari.kupiainen@gmail.com

Kuidas kultuuritraditsioonid püsivad ja tänapäeval edasi arenevad? Kuidas on omavahel seotud kultuuriline identiteet ja kunst? „Kastom Twelve – Rennelli ja Bellona saarte kunstnikud FOPA 2012-l“ on lugu kultuurilisest järjepidevusest ja Polüneesia kultuuritraditsioonide hetkeseisust. Film on jäädvustatud 2012. aastal Saalomoni saartel peetud kultuurifestivalil Festival of Pacific Arts (FOPA) ning see keskendub Rennelli ja Bellona saarte kunstnikele. Kuigi nende saarte elanikud moodustavad vaid ühe protsendi kogu Saalomoni saarte elanikkonnast, võis sealt pärit kunstnikke näha festivalil kõikjal, samuti võtsid nad aktiivselt osa festivali korraldamisest. Kes on Rennelli ja Bellona saarte elanikud ning millised on nende traditsioonid aastal 2012? “Kastom Twelve” on kultuuriantropoloog Jari Kupiaineni tehtud dokumentaalfilm, mis põhineb Rennelli ja Bellona kultuuri pikaajalisel antropoloogilisel uurimisel.

Facebook



Režissööri info

Jari Kupiainen on teinud antropoloogilisi uurimistöid Saalomoni saarte kultuuride kohta alates 1992. aastast ning jätkab tööd tänaseni. Teadustöö tegemisel on ta süstemaatiliselt kasutanud visuaalse antropoloogia meetodeid ning selle tulemiks on lai valik publikatsioone, tekstidest fotonäituste ja antropoloogiliste dokumentaalfilmideni. Kupiainen töötab meediauuringute õppejõuna Karjala Rakenduskõrgkoolis.



Kogedes surnute teekonda

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 45 min
  • Režissöör: Satoru Ito
  • Originaalkeel: tai
  • Tootjamaa: Jaapan
  • Filmimispaik: Yunnan, Hiina
  • Levitaja: Satoru Ito
    satoru_worldmusic@yahoo.co.jp  

Edela-HiinasTai kogukonnas kutsub leinav pere paar päeva pärast matuseid šamaani, et see sooritaks rituaali, mis saadab surnu hinge taevasse kuningriiki. Šamaani improviseeritud laulu kaudu saavad leinajad hinge ta pikal teekonnal saata. Šamaanist saab justkui multimeediakanal, 10 tundi ja kauemgi laulab ta surnu läbielatust teekonnal. Kuulajad kujutavad vaimusilmas seda ette ning tunnevad, et kogevad teekonda koos surnuga. Filmis püütakse tajuda, kuidas inimesed tunnetavad laulu kujunditemaailma ja rituaalse ruumi emotsionaalse õhustiku vastasmõju.


Režissööri info

Satoru Ito on antropoloog ja etnomuusikateadlane, Ida- ja Kagu-Aasia pillide mängija ja Jaapanis, Osakas asuva Riikliku Etnoloogiamuuseumi külalisteadlane.



Kontekstis kuulamine

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 19 min
  • Režissöör: John Grzinich
  • Originaalkeel: läti, inglise
  • Tootjamaa: Läti
  • Filmimispaik: Riia, Läti
  • Levitaja:

    John Grzinich

    info@maaheli.ee

    http://maaheli.ee

“Kontekstis kuulamine“ kasvas välja projektist, mis uuris, milline on heli roll kujutluspildi tekkimises ja selles, kuidas me ümbritsevat kuulduga seostame. Projekti käigus pannakse inimesed nende kodulinna teatud paigus keskendunult kuulama ja tehakse neist „portreed“. Neid inimesi, kes on nõus hetkeks seisma jääma ja kuulama, filmitakse ajal, mil nad lindistust „jälgivad“ ning seejärel palutakse neil lühidalt oma kogemust kommenteerida. Saadud materjal on kui portreeseeria Riia elanikest, rõhuga sellel, kuidas kohalik inimene kuuldud helide põhjal ümbritsevat tõlgendab.

http://maaheli.ee/main/archives/4800


Režissööri info

Olles 1990. aastate algusest töötanud kunstniku ja kultuurikorraldajana, on Grzinichi tegevus hõlmanud erinevaid praktikaid, kus saavad kokku heli, pilt, koht ning koostööl põhinevad sotsiaalstruktuurid. Oma töödes ja huvis heli vastu on ta kombineerinud sellised erinevaid meetodeid nagu välisalvestamine, kompositsioon, performance, ruumitaju ja akustika, filmitegemine, õpikojad ja kuulamisharjutused. Grzinich elab Eestis ning töötab programmikoordinaatorina kunstnike juhitud mittetulunduslikus keskuses MoKS.



Kora

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 70 min
  • Režissöör: Jorge Carvalho
  • Originaalkeel: mandinka, portugali
  • Tootjamaa: Portugal
  • Filmimispaik: Guinea-Bissau, Portugal
  • Levitaja:

    Jorge Carvalho

    jmcmc78@hotmail.com

Kora on üks olulisemaid pille Lääne-Aafrikas. Sealsete rahvaste uhkus ning tõsiasi, et ollakse sündinud hõimudest, millel ei ole riigipiire, põhjustavad pilli täpse päritolu osas eriarvamusi. Suurem osa legende kora loomisloost saavad aga kokku Guinea-Bissaus, kunagise Kaabú kuningriigi aladel. Siiski ei ole oluline üksnes kora ajalugu, vaid ka kõik vahetult kuuldud pajatused. Sütitades kuulaja kujutlusvõime, kannavad need lood meid teispoole aega, reaalsuse ja fiktsiooni piirimaile, läbi nende rahvaste, kes endiselt korat ainulaadseks ja omaks peavad.


Režissööri info

Jorge Carvalho alustas oma tegevust 2001. aastal videomonteerijana televisioonis, kuid just dokumentaalfilm on žanr, mis on ta karjääri kõige rohkem mõjutanud. Puutudes monteerijana kokku paljude dokumentaalfilmidega, tekkis tal eriline huvi just selle valdkonna vastu, mis viis ka oma projektide loomiseni. Ta on olnud mitmete dokumentaalfilmide, sh „Argentina Santos, Não sei se Canto se Rezo“, „Antigono, uma ópera sem memória“ ja „Nunca é meia-noite Dr. Nobre“ režissöör. Alates 2007. aastast töötab ta kaasprofessorina ECATI-s (Lusófona ülikoolis), õpetades seal filmimontaaži.


Koti superstaarid

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 75 min
  • Režissöör: Anuj Adlakha ja Farha Alam
  • Originaalkeel: hindi, jaunsari
  • Tootjamaa: India
  • Filmimispaik: Uttarakhand, India
  • Levitaja: Films Division
    Ministry of Information & Broadcasting, Government of India, 24 – Dr. G. Deshmukh Marg, Mumbai-26. 
    dgfd@filmsdivision.org

Kolme teismeeas India mägiküla poisi elud seatakse piirkonnas austatud jumaluse nimel vastamisi. On iidne uskumus, et jumalus võtab üle väljavalitu keha. Vastavalt oma positsioonile hierarhias mõtisklevad poisid teede üle, mida jumalus on neile valinud. Ajal, mil nad oma nooruslikke pürgimusi täide viivad, toimub nende vahel kokkupõrge. Kas poiste täisikka jõudmine toob kaasa harmoonia või peab Jumala käsi tasakaalu ise taastama?

www.thesuperstarsofkoti.com 
https://www.facebook.com/TheSuperstarsofKoti   


Režissööri info

Anuj Adlakha ja Farha Alam on sõltumatud filmitegijad, kes on teinud koostööd aastast 2010. Mõlemal on elav huvi hyperlink-filmide vastu ning nad põlevad soovist jagada vaatajaga oma filmide kaasakiskuvate tegelaste lugusid. “Koti superstaarid“ on nende esimene meelelahutuslik dokumentaalfilm. Päevadel, mil nad kaamerad koju unustavad, eksperimenteerivad nad kohaliku toiduga, otsivad juhutööotsi ja uusi tegelasi. Nendega on võimalik ühendust võtta aadressidel adlakha_anuj@hotmail.com ja farha.alam@hotmail.com.


Kärbeste vaikimine

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 90 min
  • Režissöör: Eliezer Arias
  • Tootjamaa: Venezuela
  • Filmimispaik: Venezuela
  • Levitaja: Eliezer Arias
    earias12uk@yahoo.co.uk

Ema jaoks ei ole suuremat tragöödiat oma lapse kaotusest. Los Andese linna majesteetlikul taustal jutustavad Marcelina ja Mercedes vaatajatele loo oma tütardest Nancyst ja Maria Josést. Nagu paljud teised selle piirkonna elanikud viimastel aastatel, sooritasid tütred enesetapu. Emade kaotus- ja leinavalu viib meid maailma täis käega katsutavat piina. Vaikimine on saanud selle idüllilise, kuid vägivaldse paiga üheks olulisemaks tunnusmärgiks. Režissöör Eliezer Aries paigutab need surmad laiemasse maakogukondade perspektiivi, kus enesetapud on võtmas epideemilisi mõõtmeid. Kärbsed ja enesetapud on kõikjal, kuid keegi ei räägi neist.


Režissööri info

Eliezer Aries on Venezuela filmilavastaja ja antropoloog, kes on lõpetanud Bathi ülikooli doktoriõppe. Ta on võtnud stsenaariumikirjutamise tunde Lucrecia Marteli, Felipe Vega, Javier Corcuera ja Guillermo Arriaga juures.


Le Pays

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 14 min
  • Režissöör: Pierre Schlesser
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Belgia
  • Filmimispaik: Prantsusmaa
  • Levitaja:

    Schlesser Pierre

    BadCameo

    badcameo@gmail.com

Uitamised ja lepitav pöördumine koju tagasi. Taasavastades maastikke, kohti ning inimesi, kes endiselt samas paigas elavad, meenuvad lapsepõlvemälestused ning see, mis on nüüdseks juba kadunud.



Režissööri info

Pierre Schlesser sündis 1986. aastal Lunéville'is. Ta õppis filmindust Censier' ülikoolis ning jätkas õpinguid montaaži erialal Belgia filmikoolis INSAS. Tegeledes monteerimisega, katsetas ta samaaegselt ka dokumentaalfilmide vallas, püüdes filmi kaudu taasleida ning -leiutada mälestusi kohtadest ja inimestest. Tänaseks päevaks on tema käe all valminud kolm filmi: “Vendange tardive“ (2011), “Lettre à Jacques Rozier“ (2012) and “Le Pays“ (2014).


Lihunikupoiss

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 49 min
  • Režissöör: Florian Geyer
  • Originaalkeel: Florian Geyer
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Prantsusmaa
  • Levitaja: Quark Productions
    22 rue du Petit Musc - 75004 Paris - France
    dan@quarkprod.com
    www.quarkprod.com
Miguelist (17) saab pärast koolist välja kukkumist lihuniku õpipoiss. Ta on portugali immigrantide poeg, lühikest kasvu ja moodsalt riides, vastandudes täielikult ootuspärasele kuvandile lihunikust. Praktika jooksul koolis ja poes tuleb Miguelil läbi teha pea sõjaväe väärilisi muutusi: ta peab vormi kandma, keelekasutust ja kehahoiakut jälgima ning tööks vajalikud oskused omandama. Miguelil tuleb ületada mitmeid raskusi, et teda selles ametis omaks võetaks. Film jälgib poisi kolme aastat lihuniku õpipoisina lihapoes. Kas ta suudab lihalõikamise kunsti selgeks saada?


Režissööri info
Florian Geyer on õppinud geograafiat ja antropoloogilist filmiteadust. Telekanalid Arte ja France Ô ostsid tema diplomitööna valminud filmi “Soufre” (“Väävel”, 52 min), mis räägib Indoneesia väävlikandjast ja on võitnud mitmeid auhindu rahvusvahelistel festivalidel. Pärast seda oli ta filmi “6 Billion Others” valmimisest rääkiva dokumentaalfilmi režissöör, mida on näidatud paljudes telekanalites. Enne “Lihunikupoissi” on ta teinud kümmekond lühidokumentaali.

Lille laul

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 61 min
  • Režissöör: Jacques Dochamps, José Gualinga
  • Originaalkeel: hispaania, ketšua
  • Tootjamaa: Belgia, Ekvador
  • Filmimispaik: Ekvador
  • Levitaja: Wallonie Image Production (W.I.P.)
    PIL, Bâtiment T - 36, rue de Mulhouse
    info@wip.be
    www.wip.be

Võitlus oma õiguste ja ideaalide eest võib toimuda mitmes vormis. Ecuadoris asuva Amazonase metsa põliselanikel (Sarayaku küla Kichwa hõim) on see võtnud pühade lillede ringi kuju, mida elustatakse maagiliste šamanistlike lauludega. Et kaitsta Maa rohelist kopsu vähi eest, mida põhjustavad naftapuurkaevud ja maa liigne kasutamine,  tõmbab see täielikult metsast sõltuv hõim enda territooriumi ümber “Frontiere de Vie“ - õistaimedest piiri.



Režissööri info
Jacques Dochamps sai aastal 1974 lõputunnistuse Brüsselis asuvast filmikoolist INSAS. Ta töötas ringhäälingu organisatsioonis Radio Télévision Belge Francophone stsenaristi ja direktorina ning pani hiljem aluse tarbijakaitseajakirjale Minute Papillon. Ta on teinud ka mitmeid dokumentaalfilme ja reportaaže.

José Gualinga on Kichwa rahva esindaja. Ta võitles enam kui 20 aastat, et kaitsta oma territooriumi naftafirmade laastava tegutsemise eest. „Lille laul“ on tema esimene film.

Ma olen endiselt katškanirakmi

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 120 min
  • Režissöör: Javier Corcuera
  • Originaalkeel: šipibo, lõuna-ketšua,hispaania
  • Tootjamaa: Peruu
  • Filmimispaik: Peruu
  • Levitaja: Sergio Luis
    Garcia Locatelli
    Quechua Films
    sales@quechuafilms.com

Film viib meid vaatemängulisele muusikalisele reisile Peruu kolme tundmatusse ja varjatud paika: Ayacuchosse (Andides), Lima rannikupiirkonda ja Amazonase džunglisse. Need kohad sulavad filmis ühte tänu suurepärastele kohalikele muusikutele, kes siiani oma emakeeles laulavad ja hoiavad elus eripärast kitarri-, viiuli-, harfi- ja kastitrummimängu ning jutustavad pärimuslikke lugusid. “Katškanirakmi!” on Ayacucho piirkonna ketšuakeelne tervitus, nii hüütakse vanadele sõpradele. Tõlge võiks olla “Ma olen endiselt siin!”. See hüüe on otsekui sisemise tasakaalu ja sihikindluse väljendus, mis peab pikal ja keerukal eluteel vastu pidama.


Režissööri info
Filmirežissöör Javier Corcuera sündis ja kasvas üles Peruus, kuid on veetnud viimased kolmkümmend aastat Hispaanias, mis on andnud tema loomingule teekonna hõngu. Javier õppis Peruus filmindust ja lõpetas Madridi ülikooli visuaalõpingute erialal. Ta on lavastanud mitu auhinnaväärilist filmi, nende hulgas “The back of the World”, mis räägib kolmest inimõiguste eiramise loost USA-s, Türgis ja Peruus. 2003. aastast alates on ta Festival Internacional de Cine del Sahara juht.

Mehed islamis – islam ja maskuliinsus

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 60 min
  • Režissöör: Nefise Özkal Lorentzen
  • Originaalkeel: araabia, bengali, inglise, indoneesia, norra, türgi, urdu
  • Tootjamaa: Norra
  • Filmimispaik: Bangladesh, Indoneesia, Kuveit, Norra, Pakistan, Türgi
  • Levitaja: Nefise Lorentzen
    neflor@yahoo.com

Miks joonistab kuveidi mees, inspireerituna Allahi 99 nimest ja koraani lugudest, koomikseid superkangelastest, keda kutsutakse 99-ks? Miks üks mees rändab ühest Bangladeshi külast teise ja õpetab sealseid inimesi lauamängu mängima? Miks julgustab Indoneesia mees teisi mehi meelavaldusel miniseelikuid kandma? Neil kõigil on üks eesmärk. Nad tahavad muuta maskuliinsuse varjukülge oma kultuuris. Nad tahavad reformida islamit. 



Kuidas see algas? Pärast 9/11 sündmusi otsustas türgi-norra filmitegija Nefise Özkal Lorentzen teha triloogia alternatiivsest islamist. Tema eesmärk ei olnud islamit kaitsta ega üldisemas mõttes selle tähendust selgitada, vaid pigem näidata erinevaid islami subkultuure ja tõlgendusi. Lorentzeni otsirännakul islami saladustesse oli võtmesõnaks sugu. Esimene dokumentaalfilm “Gender me“, mis räägib islamist ja homoseksuaalsusest, tuli välja 2008. aastal. 2011. aastal järgnes “A Balloon for Allah“, film naistest ja islamist. Nüüd esitleb Integral Film triloogia viimast osa, mis keskendub meestele islamis ning maskuliinsuse võimule, privileegidele ning koormale. “Mehed islamis – islam ja maskuliinsus“ on tõenäoliselt kolmest filmist kõige olulisem, kuid seda oli ka kõige raskem teha. Vastandumist võimule on alati lihtsam kujutada kui võimu ennast, maskuliinsus on aga suurel määral seotud islami patriarhaalse traditsiooni ja võimuga. Me saadame Nefiset ta teel maskuliinsuse mõistmiseni. Ta tahab koorida moslemi meestelt nende patriarhaalse pärandi. Ta arutleb meeste vabaduse, demokraatia ja võrdsuse, vägivalla ja rõhumise, emotsionaalsuse ja seksuaalsuse üle ning seab kahtluse alla islami kultuuride patriarhaalse traditsiooni ja kohustused, mis kaasnevad meheks olemisega. Juba väikese tüdrukuna teadis Nefise, et poistel on rohkem õigusi kui tüdrukutel. Kuid need privileegid, mis on patriarhaalsust siiani elus hoidnud, ei ole kumbagi sugu õnnelikuks teinud. Kuigi patriarhaadi võim on nii suur, et võib meestemassilt inimlikkuse võttes ja nad militariseerides ookeanid mudaks muuta, siis ei ole suutnud see takistada Nefisel jõuda oma eesmärgini: leida lugusid meestest, kes tahavad islami patriarhaadist puhastada. Ta usub, et läbi selle otsirännaku taastab ta sillad, mille sooline segregatsioon on hävitanud.


Režissööri info

Nefise Özkal Lorentzen (1964) on türgi-norra režissöör. Tal on Bosphorouse ülikoolist bakalaureusekraad politoloogias ja Oslo ülikoolist magistrikraad meedias ja kommunikatsioonis. Ta on olnud mitmete dokumentaalfilmide režissöör ja stsenarist. Oma filmides on ta sageli käsitlenud vastuolulisi teemasid, nagu geidest moslemid, sõda ja rassiline diskrimineerimine. 2008. aastal tegi ta debüüdi ka väljaspool dokumentaalfilmi žanri, kirjutades ja lavastades viieosalise draamasarja “The Young Detectives“. Ta on kirjutanud ka mitmeid raamatuid.


Režissööri kommentaar

On kaks asja, mis inspireerisid mind tegema filmi islamist ja maskuliinsusest: kuulus Freudi joonistus “What is on a man's mind?“ ja maagiline number 99, mis sümboliseerib Allahi nimesid.

Naissoost filmitegijana on mul eriline soov visualiseerida islami meeste elu eksistentsiaalküsimust. Sellele mõttele tulin, kui tegin filmi “A Balloon for Allah“. Film põhines mu enda lugudel, fantaasiatel, hirmudel ja tungival soovil leida liberaalne islam.

Pärast ühe liikumisstseeni võtet rääkisin pikalt Ibrahim Mahadiga, somaali tantsija ja näitlejaga, kes mängis mu filmis burkas meest. “Andes mulle võimaluse seda rolli mängida, panid sa mind tundma mu ema kannatusi ja õdede frustratsiooni. Siin ma olen, mees burkas, ja ma ei saa isegi hingata. Millal sa midagi samasugust moslemi meeste kohta teed? Millal sa nende frustratsiooni põhjusi näitad?“, küsis mees, istudes sinises laenatud burkas.

Sellest kolmandast filmist saab mu isiklik rännak maskuliinsusse ja islamisse. Kuidas saab mehest mees? Mida tähendab mehisus või kartus olla võimetu? Kas iha on võrdne kontrolliga? Mis on isadus? Millised on meeste eksistentsiaalsed hirmud? Kas mees peab vastutama õe seksuaalsuse eest? Mida tähendab mehe jaoks au? Miks valdab nii paljusid mehi rahutustunne? Kas mehe õlule on laotud suurem vastutuskoorem, kui ta suudab kanda? Kus saab ta leida oma sisemise mina? Miks peab mees koguaeg nii karm olema? Kuidas ta ennast patriarhaalsest võimust vabastada saab? Kuhu peaks ta minema, et siduda oma uskumused isiksusega? Millised on olnud tema eeskujud?

Mesi

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 39 min
  • Režissöör: Adelina Antónia, Martin Gruber, Miguel S. Hilario, Henriques Bino Job, Fatima Jose & Evaristo Quintas
  • Originaalkeel: chokwe, portugali
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: Angola
  • Levitaja:

    Martin Gruber

    martin.gruber@ethnofilm.de

    www.ethnofilm.de


Filmis “Mesi” näeme, kuidas maamesilased mett valmistavad ning kuidas seda Angola mägedes tarbitakse, kuna mesi on seal tähtsaks elatusallikaks. Teos kavandati ja filmiti Cusseque piirkonna külaelanike poolt. “Mesi” on osaluspõhise filmitöötoa vili, mille korraldasid Martin Gruber ja Miguel Hilario erialadevahelise uurimisprojekti “Okavango Tulevik” raames.




Režissööri info
Martin Gruber õppis Londoni Goldsmithi kolledžis visuaalset antropoloogiat ning Hamburgi ülikoolis sotsiaalset antropoloogiat. Ta töötab teadlase, õpetaja ja etnograafilise filmitegijana.

Miguel Hilario töötab Angolas, Chitembos “Okavango Tuleviku” projekti raames assistendi ja tõlkijana. Adelina Antónia, Henriques Bino Job, Fatima Jose ja Evaristo Quintas on Angolast Cussequest pärit talupidajad ja mesinikud.

Mustad lambad

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 16 min
  • Režissöör: Christian Cerami
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Suurbritannia
  • Filmimispaik: Suurbritannia
  • Levitaja: Christian Cerami
    christian.cerami@gmail.com
“Mustad lambad” räägib kahest Põhja-Inglismaalt pärit vennast ja nende noorukieast tingitud huvist EDLi vastu – tegemist on parempoolse meeleavaldusrühmitusega radikaalse islami vastu Suurbritannias. Vaatlev dokumentaalfilm loob pildi põhjapoolsetest töölisklassi noortest ja EDLi mõjust neile kergesti mõjutatavatele noortele meestele. Näeme, kuidas Sam ja Jack jõuavad iseseisvalt selgusele, kas see rassistliku ja vihaõhutava mainega organisatsioon väärib nende poolehoidu.



Režissööri info
Režissöör Christian Cerami on sündinud Põhja-Inglismaal ning ta on itaalia ja briti päritolu. Kuna Christian kasvas üles nii Inglismaal kui Itaalias ja veetis osa oma noorukieast Ameerikas, on tal välja kujunenud kõrvaltvaataja pilk erinevatele kultuuridele, mida ta filmitegemises ka osavalt kasutab. Hiljuti Westminsteri filmikooli lõpetanud režissööri esimene lühidokumentaalfilm “Mustad lambad” on sünge ja mõtlemapanev lugu rassismist Põhja-Inglismaa töölisklassi noorte seas.

Müürilood

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 40 min
  • Režissöör: Shashwati Talukdar
  • Tootjamaa: India
  • Filmimispaik: India
  • Levitaja: Shashwati Talukdar
    st.lists@gmail.com

“Müürilood“ on film, mis räägib, kuidas laostunud pühak, äsja sisse vermitud alamaadel ja põlvkondade jagu maalikunstnikke rajasid Lääne-Himaalaja piirkonda sünkretistliku ühiskonna. See on pildireis läbi Lääne-Himaalajas paikneva Garhwali. Filmi tegevus leiab aset Dehradunis, Ganga ja Yamuna jõe vahel. Vaatajale räägitakse laemaalide toel paeluv lugu selle linna ajaloost ja kultuurist. Samuti näitab film sealsete inimeste igapäevaelu. 17. sajandi lõpu ja 19. sajandi vahelisest ajast pärinevad Dehraduni laemaalid ignoreerivad “madala“ ja “kõrge“ kunsti reegleid, religiooni ja ajaloosündmusi. Kujuteldavaid vestlusi kasutades muudab film maalid elusolenditeks ning uurib, kuidas nendega kokku puutuvate inimeste igapäevaelu uusi tähendusi saab.


Režissööri info

Shashwati Talukdar on Indias sündinud ja New Yorgis elav akadeemik-filmirežissöör. Ta on lavastanud rohkem kui 12 filmi ning on eriti hästi tuntud oma kultuurilisest identiteedist rääkivate dokumentaalfilmide poolest. Ta sai aastal 1999 Philadelphias asuvast Temple’i Ülikoolist magistrikraadi filmi ja video erialal. Ta alustas filmi- ja televisioonialast karjääri Michael Moore’i juhitava telesarja assistendi-toimetajana. Alates aastast 1999 on ta töötanud erinevate projektide kallal selliste telekanalite juures nagu HBO, BBC, Lifetime, Sundance ja Cablevision. Lisaks režissööritööle on Shashwati Talikdar õpetanud NYU’s, Arcadia ja Temple’i ülikoolis.


Otsin sõpra

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 19 min
  • Režissöör: Karma Gava, Alvise Morato
  • Originaalkeel: jaapani, itaalia
  • Tootjamaa: Itaalia, Jaapan
  • Filmimispaik: Tokio, Jaapan
  • Levitaja:

    NoLook Distribuzioni

    nolookdistribuzioni@gmail.com 

Tokios on palju sellist tüüpi agentuure, kust on soovi korral võimalik palgata inimene mängima kedagi teist, olgu selleks siis sõber, abikaasa, tüdruksõber, onu, vennapoeg või kolleeg.


Režissööri info

Karma Gava on sündinud 10. jaanuaril 1981 Montecarlos. 2007. aastal alustas ta tööd videooperaatorina kohaliku televisiooni uudisteprogrammis. Pärast lühikest kogemust Havana filmikoolis Kuubal, alustas ta tööd reklaamide, muusikavideote ja lühifilmide režissöörina. Võites 2012. aastal riikliku projekti, lavastas ta dokumentaalfilmi “Otsin sõpra“. Film on pälvinud tunnustust ja auhindu mitmetel festivalidel nii Itaalias kui ka mujal.

Alvise Morato on sündinud 29. juulil 1981. aastal Camposampieros, Itaalias. 2008. aastal lõpetas ta Veneetsia ülikooli jaapani keele ja kultuuri eriala, lõputööga jaapani animatsioonifilmidest. Samal aastal alustas ta koostööd režissööri ja sõbra Karma Gavaga, töötades assistendina mitmete Gava varajaste tööde produktsiooni juures. Morato koostöö Karma Gavaga saavutas oma tipu, kui ühiselt valmis Jaapanis tehtud film “Otsin sõpra“. Film on pälvinud tunnustust ja auhindu mitmetel festivalidel nii Itaalias kui ka välismaal.

Prohvet

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 28 min
  • Režissöör: Mati Puss
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti
  • Filmimispaik: Eesti
  • Levitaja: Mati Puss
    matipuss1987@gmail.com

Ükski prohvet pole kuulus omal maal. Sama kehtib ka Veiko Rämmeli kohta, kes elab Tartus väikeses toas koos oma hoolealustega – teiste elu hammasrataste vahele jäänutega. Veiko on rahvuslane ja konservatiivne kristlik aktivist, kes tahab äratada rahva ja päästa oma riigi. Ta levitab usinalt oma sõnumit erinevates internetikanalites, astub üles meeleavaldusel, kandideerib nii kohalikel kui riigikogu valimistel. Tagasilöögid suurte unistuste täitumisel aga tuletavad Veikole meelde, et esmalt peab ta päästma enda ja oma poja.

Režissööri info

Mati Puss on sündinud 6. märtsil 1987. 2014. aasta suvel kolis ta tagasi oma sünnikoju Muhu saarele, kus elab koos vanematega. Pärast Kuressaare Gümnaasiumi lõpetamist 2006. aastal asus ta Balti Filmi- ja Meediakooli filmirežiid õppima. Elu keerdkäikude tõttu on õpingud pikale veninud, aga hetkel tegeleb Mati bakalaureusetöö kirjutamisega ja loodab kooli lõpetada 2015. aasta suvel.


Projekt Loodus

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 79 min
  • Režissöör: David Bond
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Ühendkuningriik
  • Filmimispaik: Ühendkuningriik
  • Levitaja: Lorraine O'Donovan
    lorraine@greenlions.com
    http://projectwildthing.com/  
David Bond on filmitegija ja isa. Sellest ajast, kui tema ise laps oli, on palju muutunud. Davidi lapsed on naelutatud ekraanide külge ja ei taha väljas mängida. Nad tahavad iPade, telekat ja plastikmänguasju. Apple'i, Disney ja Matteli turundusosakondadel on tema laste üle suurem kontroll kui tal endal. Otsustanud, et ta peab oma lapsed välja ja liikuma saama, võtab ta endale „turundusdirektori“ ameti ning turundatavaks „tooteks“ saab loodus. Kaubamärgi kujundamise ja välitegevuse ekspertide abil alustab ta üleriikliku kampaaniat, et saada lapsed toast välja. Kuid konkurendid ei kavatsegi käed rüpes istuda ja lasta mingil isehakanul varastada tasuta tootega nende turuosa. “Projekt Loodus“ on vaimukas tõestisündinud lugu mehest, kes on võtnud südameasjaks saada lapsed toast välja ja panna nad nautima tasuta imetoodet – loodust.


Režissööri info
David Bond on auhinnatud režissöör, produtsent ja stsenarist, kes on teinud dokumentaal-, reklaam- ja lühifilmiprojekte sotsiaalsetel ja poliitilistel teemadel. Tema tunnustuse pälvinud täispikka dokumentaalfilmi “Erasing David“ (2010) näidati nii kinodes, televisioonis kui ka erinevatel festivalidel üle maailma. David ja tema loominguline partner Ashley Jones juhivad produktsioonifirmat Green Lions. David on filmi “Projekt Loodus“ stsenarist ja režissöör, lisaks astub ta ka ise filmis näitlejana üles.

Põhja, udu sisse

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 50 min
  • Režissöör: Ariel Weisbrod, Neil Weisbrod
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Norra, Iisrael
  • Filmimispaik: Norra
  • Levitaja:

    Ariel Weisbrod

    ariel1w@gmail.com

“Põhja, udu sisse“ on dokumentaalfilm 72-aastasest norra teadlasest Yngve Kristoffersenist, kes asub väikese hõljukiga kolme kuu pikkusele ekspeditsioonile Arktika kaugustesse. Kristoffersen tahab täita oma eluunistuse: tõestada teooriat, et miljoneid aastaid tagasi tabas Põhja-Jäämerd asteroid ning et see mõjutab Maad tänaseni. Oma teel seisab ta silmitsi ekstreemsete ilmaolude, näljaste jääkarude ning tehniliste probleemidega. Teooria, millest ekspeditsioon inspireeritud oli, põhineb 1960. aastate lõpus John Halli USA polaarjaamas kogutud andmetel.


Režissööri info
Ariel Weisbrod on lõpetanud Tel-Avivi ülikooli bakalaureuse- ning magistriprogrammi filminduses. Ta on 2011. aastal Iisraeli avalik-õiguslikus televisioonis näidatud dokumentaalfilmi “Opening Night“ režissöör ja kaasprodutsent. Tema viimast lühifilmi “A Wonderful Day“ on näidatud rohkem kui 70 rahvusvahelisel filmifestival ning see on võitnud 5 auhinda.

Neil Weisbrod alustas karjääri Bostoni juhtivas avalik-õiguslikus telekanalis WGBH, töötades seriaalide ja telešõudega. 1978. aastal kolis ta Jeruusalemma ning asus tööle IBA avalik-õiguslikus telekanalis Channel One. Ta on teinud sadu tunde saateid, muusikaülekandeid ning mitmeid dokumentaalfilmiprojekte, fookusega ainulaadsetel inimestel ja nende tegemistel. 2011. aastal lahkus ta IBA-st ja töötab nüüd sõltumatu produtsendi ja režissöörina.

Räsida saanud kõrvadega poisid

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 78 min
  • Režissöör: Nima Shayeghi
  • Originaalkeel: farsi
  • Tootjamaa: Iraan, Suurbritannia
  • Filmimispaik: Iraan, Ungari
  • Levitaja: Katayoun Forouhesh
    Pink Noise Films
    18B, Alwyne Place, London N1 2NL
    kat@pinknoisefilms.com
“Räsida saanud kõrvadega poisid” heidab vahetu pilgu viie noore Iraani maadleja lootustele ja eluraskustele ajal, mil poisid valmistuvad oma elu kõige tähtsamaks sündmuseks – maailmameistrivõistlusteks Euroopas. Ebakindlustunde kõrval, mis kaasneb asjaoluga, et juba noores eas tuleb terve elu pühendada ühele unistusele, on lugu ka ühiskonnakriitiline. Tänu enneolematule võimalusele noortekoondisega nii lähedalt kokku puutuda, jälgib film viie kehvadest oludest pärit poisi kõige keerulisemat aastat ning uurib, millised on nende tõekspidamised ja tulevikulootused sel teel.

Facebook

Režissööri info
Nima Shayeghi on tunnustatud filmitegija. Tema lühifilme on näidatud ja auhinnatud mitmetel rahvusvahelistel festivalidel. Nimal on mujetavaldav akadeemiline taust: doktorikraad ning avaldamist on leidnud ka tema artiklid tänapäeva Iraani kunstist ja kultuurist. Tema värskeimat lühidokumentaalide sarja, mille tellisid Aljazeera ja BBC, on näidatud paljudel rahvusvahelistel näitustel ja festivalidel.

Salóme

Kunst oli oluline osa minu lapsepõlvest, mul oli tavaks veeta aega läbi lõngade ema jälgides. Nüüd olen ma tagasi Islandil ning jälgin teda taas – seekord läbi kaamera. Me ei ole ühe katuse all elanud sest ajast, kui olin teismeline. Nüüd olen ma 35, lasteta ja tugeva tahtmisega teha emast film. Ema ei ole sellest, et teda filmitakse, huvitatud. Film ei käsitle üksnes ema-tütre suhet, vaid ka filmitegijat ja filmimisobjekti, mõlemal neist oma tahe.


Režissööri info

Yrsa Roca Fannberg on õppinud kujutavat kunsti (Chelsea College of Art, London) ning magistrantuuris loovdokumentaalfilmide tegemist (iDEC, Pompeu Fabra, Barcelona). Lisaks dokumentaalfilmide tegemisele ja muule filmitööle kasutab Yrsa oma loomingus erinevaid vahendeid: tekste, fotograafiat, vesivärve ja trükiseid. “Salóme” on ta esimene dokumentaalfilm. 2009. aastal lõid Yrsa ja Helga Rakel Rafnsdóttir produktsioonifirma Skarkali. Olles elanud suure osa oma elust mujal (Hispaanias, Taanis, Londonis, Rootsis), on Yrsa nüüd tagasi sünnilinnas Reykjavikis.


Savimehed

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 10 min
  • Režissöör: Luis Abraham González Rocha
  • Originaalkeel: hispaania
  • Tootjamaa: Mehhiko
  • Filmimispaik: San Felipe, Guanajuato, Mehhiko
  • Levitaja: LA ÑORA DISTRIBUYE
    llanos@lanoradistribuye.com
    www.lanoradistribuye.com

Don Pedro ja Don Francisco on kaks käsitöölist, kes mäletavad veel jõukaid aegu oma elus, kuid peavad nüüd pingutama, et hakkama saada ja mitte unustuste hõlma vajuda ajal, mil ei vajata enam nii palju keraamikat.


Režissööri info

Luis Abraham González Rocha on sündinud Leónis, Guanajuatos, Mehhikos ja õppinud La Salle Bajío ülikoolis. Juustuarmastaja ja laudadel asetsevate soolatopside vihkaja. Kole mees, kes on armunud oma raamatusse. “Savimehed“ on tema esimene dokumentaalfilm.


Seal, kust mind ei leita

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 16 min
  • Režissöör: Arjun Talwar
  • Originaalkeel: tamili
  • Tootjamaa: Poola
  • Filmimispaik: India
  • Levitaja: Arjun Talwar
    arjuntalwar@gmail.com

Päev askeedi elust, kes kulgeb ruttamata ühes Lõuna-India orus. Teel kohtab ta piirkonna elanikke ja tunneb nende elukäigu vastu huvi. Meie populaarne filosoof naudib autoriteedi positsiooni, mõnikord ka õpetajarolli ja võtab kõike toimuvat saatuse kingitustena. Päeva lõpetab ta oma pelgupaigas, et mõtiskleda elu üle.


Režissööri info

Arjun Talwari kasvas üles Mumbais ja läks sealt Stanfordi Ülikooli matemaatikat õppima. Gruusia konflikti ajal Thbilisi ajakirja jaoks korrespondina töötades hakkas ta piltnikuks. Hetkel õpib ta Poola Rahvuslikus Filmikoolis.


Suvisted Tammealusel

  • Aasta: 2015
  • Pikkus: 30 min
  • Režissöör: Rein Maran
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti
  • Filmimispaik: Lääne-Virumaa, Eesti
  • Levitaja:

    Gaviafilm OÜ
    info@gaviafilm.ee
    www.gaviafilm.ee

Pärimused kannavad meieni teadmise suvistepühadest kui maarahva jaoks olulisest ja rõõmsast suve vastuvõtmise pühast, mida on Eestimaal läbi aegade tähistatud. Suvistepühade ehk suvistete juurde kuulus palju traditsioonilisi ettevalmistavaid tegevusi – kodu ja selle ümbruse korrastamine, kaskedega kaunistamine, saunas käimine jm. Pidu ise toimus kodule lähima kiige juures, mis mõnigi kord asus küla hiies. Siia tuldi tervete peredena, lauldi, tantsiti, kiiguti, mängiti, söödi ning toimetati mitmesuguseid taigasid. Noored kogunesid lõbutsema, vanemad inimesed seda vaatama, juttu puhuma ning laste hullamist ja mänge imetlema.

Midagi sellist on jõudnud ka tänapäeva. Igal aastal koguneb kohalik rahvas koos külalistega Virumaale Samma küla Tammealuse hiide suvistepühi tähistama. Film toob sellest osakese vaatajateni. 

Loodusfilmide vanameister Rein Maran on jäädvustanud seekord Virumaal Tammealusel põliseid hiietavasid ning rahvakalendri kombestikku, milles väljendub eestlastele omane loodusearmastus. 

Hiied on meie vanimad kaitsealad, kus esivanemad on põlvest põlve hoidnud maastike mitmekesisust ning elurikkust. Maarahva kalender on aga looduskalender, mis järgib ja tähistab looduse muutumist ning inimese kulgu selles. Hiiepaikade puutumatu looduse rüpes on kogukonnad ajast aega ühiselt tähistanud mitmeid pühi. Sedasi on uuendatud oma lähedast sidet keskkonnaga ning kasvatatud kogukonna loodusmeelset üksmeelt. 

Tammealuse hiis asub Virumaal Mahu (Viru-Nigula) kihelkonna Samma külas. Hiis oli kihelkondliku kooskäimiskohana kasutusel veel 20. sajandi alguses. Peale seda jäi see küla jaanitulepaigaks, allikatelt ravivee võtmise kohaks ning üksikute uitajate meelerahu kogumise paigaks. 1989. aastal kogukondlikud hiietavad taaselustati. 

Eelmisel aastal tähistati Tammealuse hiies olulist tähtpäeva. Möödus 25 aastat sellest, kui kogukond võttis hiie uuesti pühapaigana kasutusele. Tammealusel on saanud tavaks tähistada igal kevadel suvistepüha, et tervitada saabuvat suve, saada väekas looduselamus, hoida tavasid ja pärimusi elavana ning tugevdada kogukonda. „Suvisted Tammealusel“ annab haruldase võimaluse vaatajal sellest soojast ja erilisest sündmusest põgusalt osa saada.




Režissööri info

Rein Maran (1931) on Eesti kirjanik, režissöör, operaator ja produtsent. 1972 lõpetas Üleliidulise Riiklikus Kinematograafia Instituudi kiitusega teadusfilmi filmioperaatori eriala. Ta on osalenud enam kui saja filmi loomisel erinevates žanrites (mängu-, kontsert-, dokumentaal-, teadus-, loodusfilmid) peamiselt Tallinnfilmi, Eesti Telefilmi ja Gaviafilmi firmamärgi all. Meelisteemaks on Eestimaa loodus, loodusteemalisi autorifilme on ta loonud üle poolesaja. Filmid on linastunud paljude maade teleprogrammides, nad on osalenud ja leidnud tunnustust rahvusvahelistel ja kodumaistel filmifestivalidel. Rein Maran on põlisloodust jäädvustavate filmide stsenarist, režissöör, operaator, helisalvestaja, produtsent. Filmistuudio Gaviafilm juhatuse esimees.


Filmograafia

Dokumentaalfilmid:

"Linnutee tuuled", dokumentaalfilm, täispikk, 1977 - operaator-lavastaja

"Leelo", dokumentaalfilm, 1969 - peaoperaator

"Tallinn - Zoo", dokumentaalfilm, 1988 - stsenarist, režissöör

"Turismirada metsas", õppefilm, 1978 - stsenarist, režissöör, operaator

"Neli sammu", dokumentaalfilm, 1978 - stsenarist, režissöör, operaator

"Ilus on maa", dokumentaalfilm, 1984 - stsenarist, režissöör, operaator

"Inimeselt inimesele", dokumentaalfilm, 1972 - stsenarist, režissöör, operaator

"Aastaring", dokumentaalfilm, täispikk, 1973 - stsenarist, režissöör, operaator

"Põlvest põlve", dokumentaalfilm, 1974 - stsenarist, režissöör, operaator

"Inimene ja loodus", dokumentaalfilm, 1975 – stsenarist, režissöör, operaator


Autorifilmid:

"Okaslinnus", loodusfilm, 1971. - Peaauhind Üleliidulisel Filmifestivalil Tbilisis 1972

"Looduse hääled", loodusfilm, 1975

"Tutkad", loodusfilm, 1976

"Rabade vaikuses", loodusfilm,1976

"Tagastatud väärtused", populaarteaduslik film,  1976

"Aranei", loodusfilm,

"Tavaline rästik", loodusfilm, 1978

"Ühe armastuse lugu", loodusfilm, 1981

"Nõialoom", loodusfilm, 1981. "Väike hammasratas" TPI V filmifestivalil – 1982

"Feromoonid", populaarteaduslik film, 1982

"Sookured", loodusfilm, 1982

"Euroopa naarits", loodusfilm, 1983

"Juveniilhormoonid", populaarteaduslik film, 1983

"Otsi loodusest liitlast", loodusfilm, 1984

"Elu värv", populaarteaduslik film, 1984

"Varjuelu", loodusfilm, 1985

"Otsi loodusest liitlast", 1985

"Elulõim", loodusfilm, täispikk, 1986

"Ühe järve lugu"(Võrtsjärv), loodusfilm, 1987

"See tüütu herilane", loodusfilm, 1987

"Ilvese lugu", loodusfilm, täispikk, 1988

"Ilmalind", loodusfilm, 1989

"Rukkilill", loodusfilm, 1989

"Suitsupääsuke", loodusfilm, 1990

"Mets", populaarteaduslik film, 1990

"Inimene ja koduloom", loodusfilm, täispikk, 1991

"Operatsioon "Lagrits"", loodusfilm , 1993

"Juhan Lepasaar ja tema mõtted filmis "Kandlekuusk"", loodusfilm , 1994

"Elu sinu ümber", loodusfilm, 1995

"Must toonekurg. Toonela lind",loodusfilm, 52´, 1997

“Saarmas”, loodusfilm 1998

“Ööbiku saladus”, loodusfilm 2000  

Loodussaadete sari "Kohtumised" OSOON   ETV,   1994 – 2001

“Pesupäev ehk väike linnuaabits”, loodusfilm, 52´, 2002

“Terra Silvestris”, loodusfilm, 40´, 2002. Euroopa Liidu projekti NATURA2000 raames

“Reekviem laululuigele”, loodusfilm, 30´, 2003

“Sundasunik”, loodusfilm, 52´, 2004

“Eesti kotkad”, loodusfilm, 51´, 2005

“Kotkaseire Eestis”, dokumentaal, 30´, 2005

“Eesti kotka-aabits”, DVD, 2006

“Põdra kuningriik”, loodusfilm, 60´, 2007

“Põder Eestis”, dokumentaal, 30´, 2007

“Põdra kuningriik”, DVD, 2007

“Üheksavägised” 60´ 2010

“Hiite lummus” 60´ 2012

“Looduslikud pühapaigad Eestis” 45´ 2013

“Hiite lummus” +”Looduslikud pühapaigad Eesti” DVD 2013


Teekond ussinuumajani

  • Aasta: 2015
  • Pikkus: 68 min
  • Režissöör: Liivo Niglas, Priit Tender
  • Originaalkeel: eesti, vene, inglise
  • Tootjamaa: Eesti
  • Filmimispaik: Eesti, Tšuktši poolsaar, Ühendkuningriik
  • Levitaja: F-Seitse
    Kai-Ene Rääk
    kaie@fseitse.ee

Omamoodi road-movie dokumentaalfilmi minategelaseks on Eesti animafilmitegija Priit Tender, kellel on käsil joonisfilm tšuktši muinasjutu “Ussinuumaja” ainetel. Priitu intrigeerib miski muinasjutu sürreaalses sisus, kuid mis? Ootamatult rullub vaataja ees lahti pikk rännak mööda maailma eri paiku, otsides “Ussinuumaja” sisule tähendust ja allteksti ning jõudes lõpuks müstilise loo sünnimaale.


Režissööri info
Liivo Niglas (1970) on Eesti dokumentaalfilmide tegija ja etnoloog. Ta juhib ka sõltumatut produtseerimisfirmat Mp Doc, mis teeb antropoloogilisi dokumentaalfilme. Ta on teinud filme nii Siberis, Aafrikas, Kesk-Aasias kui ka Põhja-Ameerikas. Tema filmid on võitnud mitmeid auhindu: „Prix IUCN“ Šveitsis toimunud Vision du Reel-il, „Golden Olive“ Kalamatha rahvusvahelisel dokumentaalfilmide festivalil Kreekas, „Grand Prix“ Rahvusvahelisel etnoloogiliste filmide festivalil Serbias ja „First Prize“ Matsalu Rahvusvahelisel loodusfilmide festivalil.

Priit Tender (1971) on Eesti animafilmitegija – ta on paljude lühianimafilmide lavastaja, kunstnik ja kirjanik. Tema autorifilmid on ajendatud sürrealistlikust kujundlikkusest, mustast huumorist ja tumedatest eksistentsiaalsetest retkedest. Priidu filmid on saanud nii nominatsioone kui ka auhindu tähtsamatel lühi- ja animafilmifestivalidel (Annecy, Ottawa, Hiroshima, Dresden, Fredrikstad, Utrecht jt).

Tengrela päevik

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 43 min
  • Režissöör: Victorien Vialar
  • Originaalkeel: karaboro
  • Tootjamaa: Prantsusmaa, Burkina Faso
  • Filmimispaik: Burkina Faso
  • Levitaja: V & V Productions
    18B Impasse de la Flambère, 31300 Toulouse, France
    vnvproductions@outlook.com
    http://vnvproductions.tumblr.com

Selle kaluritest ja talunikest koosneva burkinabe pere jaoks on raske töö igapäevane. Kõik annavad oma panuse ja täidavad oma ülesandeid, et austada karaboro traditsiooni. Ühiskonnakorraldus tugineb pereväärtustele. Filmis on neli vaatepunkti - neli häält, kes jagavad oma mõtteid ja lugusid. Diéta ja Adiara on Seydou’ga abielus olnud enam kui 20 aastat. Tonton on Diéta 20-aastane poeg ning Abdoul on 40-aastane viie lapse isa. Kõik neli tegelast jagavad meiega oma nägemust maailmast täis lootust, tulevikuusku ja inimlikkust.



Režissööri info

Victorien Vialar õppisaastatel 2004-2008 Prantsusmaal Toulouse-Le Mirail’ ülikoolis ning lõpetas selle kraadiga sotsiaalantropoloogias. Ta on lavastanud veel kolm lühifilmi, mis on valitud mitmele rahvusvahelisele filmifestivalile, nagu näiteks Cannes’i filmifestival, Montrealis toimunud Vues d’Afrique jt.


Tsitadell

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 64 min
  • Režissöör: Rubén Guzmán
  • Originaalkeel: hispaania
  • Tootjamaa: Argentiina, Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Leleque, Paso del Sapo, Colinia Suiza (Argentiina Patagoonia)
  • Levitaja: LES FILMS FIGURES LIBRES
    103 rue des fontaines, 31300 Toulouse - France
    prod@lesfilmsfigureslibres.com
    http://www.lesfilmsfigureslibres.com/  

See dokumentaalfilm-triptühhon toob vaataja ette kolm isolatsioonis elavat inimest tohutu suures Patagoonias. Vaataja saab poeetiliste kuvandite abil avastada lihtsat ja hinnalist Tsitadelli, millesse peategelased on kiindunud, kogedes samal ajal majesteetlikke, unustamatuid ja hoomamatuid kaadreid Patagooniast.


Režissööri info

Rubén Guzmán on Argentina-Kanada fotograaf ja meediakunstnik, õppejõud ja teadlane, meediakuraator ja programmeerija. Ta on loonud teoseid fotograafias ja meediakunstis, samuti on ta teinud nii eksperimentaal- kui ka  perifeerseid dokumentaalfilme. Tema innovaatilisi töid on näidatud mitmetel isiku- ja grupinäitustel, retrospektiividel ja festivalidel üle kogu maailma.


Tuulekuningad ja elektrikuningannad

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 56 min
  • Režissöör: Cedric Dupire, Gaspard Kuentz
  • Originaalkeel: hindi, bhojpuri
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: India
  • Levitaja: Andanafilms
    contact@andanafilms.com
    www.andanafilms.com

Tolmukeeristest tulvil Sonepuri laat Indias võimaldab korraldada hiiglaslikke karnevale, kus on kogu päeva võimalik kaasa lüüa erinevates tegevustes nii osaleja kui pealtvaatajana. Külastajad on judisemapanevaid elamusi ja hea õnne märke otsides otsekui palverändurid, kelle sihtmärgiks on karneval kui ekstaas. Justkui pärit mõnest vesternist juhivad läikivmustade vuntsidega mehed pidupäevaks ehitud ärevil hobuseid, samal ajal taltsutavad teised oma metsikuid mootorrattaid ning kolmandad korraldavad pööraseid paraade. Igaühel on oma rituaalid, palved ja viisid, kuidas peolt võimsat energiat ammutada - energiat, mis on nii mehaaniline kui orgaaniline, maagiline kui ka elektriline.



Režissööri info
Cedric Dupire sündis 1979. aastal Pariisi eeslinnas. Olles audiovisuaalvaldkonnas iseõppija, tegi ta oma esimese filmi Rajasthani rahvamuusikutest Indias. Esimesest kogemusest sai alguse kaks tähtsat suunda tema kunstilise teel – muusika ja India. Lisaks muusikale on ta tööde fundamentaalseks osaks alati ka heli, mis kutsub vaatajat teele läbi ootamatute ja intensiivsete keskkondade. Aastate jooksul on ta uurinud erinevaid kunstilise väljenduse võimalusi dokumentalistikast ja eksperimentaalfilmist performance’i ja fotograafiani.

Gaspard Kuentz sündis 1981. aastal Pariisis. Ta kolis 2003. aastal Jaapanisse, et õppida mängufilmirežiid Tokyo Eiga Bigakko filmikoolis, mille asutasid tuntud Jaapani režissöörid Kiyoshi Kurosawa ja Shinji Aoyama. Lisaks filmialasele tegevusele on ta seotud ka Tokyo impro- ja müramuusikaskeenega. Tänu põhjalikele teadmistele Jaapanist ja Ida-Aasiast arendab ta nüüd selle regiooniga seotud hübriidseid maailmadokumentalistika projekte, ühendades visuaalse antropoloogia, mängufilmi ja eksperimentaalfilmi.

Valge korsten

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 24 min
  • Režissöör: Jani Peltonen
  • Originaalkeel: soome
  • Tootjamaa: Soome
  • Filmimispaik: Soome
  • Levitaja: Jani Peltonen
    jani.peltonen1@gmail.com

Igavene suvi. Igavene noorus. Utoopia uuest inimesest. Aulanko park on alati olnud koht tulvil uusi ideid ja stiile. See oli ka paik, kust hakkas paisuma Soome massiturism. Aastal 1938 avas uksed Aulanko hotell. See funktsionalistlikus stiilis hoone sai ruttu tolle aja moekuulutajate lemmikkohaks. 1939. aasta hilissuvel, vaid kuu enne Teist maailmasõda, saabus hotelli üks seltskond. Üks neist oli 19-aastane lootustandev näitlejanna Sirkka Sari. Mis temaga juhtus? Mis juhtus meiega?



Režissööri info

Jani Peltonen lõpetas aastal 2008 Lahti Rakenduskõrgkooli Disainiinstituudi filmi ja televisiooni erialal. Tema lõputöö oli dokumentaalfilm “The Great Mill“. Sellest ajast saadik on ta teinud erinevaid tööotsi Soome filmitööstuse jaoks. “A Tall Man“ oli tema professionaalse lavastajakarjääri debüüt. See film linastus mitmel rahvusvahelisel filmifestivalil (Visions du Réel, Karlovy Vary IFF, ERA New Horizons, Melbourne IFF jt). Aastal 2012 osales ta Berlinale Talent Campusel.


Vabadust ei saa peatada

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 83 min
  • Režissöör: Inga Lizengevic
  • Originaalkeel: valgevene, vene, saksa
  • Tootjamaa: Saksamaa, Poola
  • Filmimispaik: Valgevene, Leedu, Poola, Saksamaa
  • Levitaja: Inga Lizengevic
    lizengevic@hotmail.de

Valgevene diktatuuri keskel on vaid mõnel inimesel julgust avalikkuse poole pöörduda. Lavon Volski on üks neist. Tema kontserdid on juba aastaid Valgevenes keelatud, kuid Volski saab selles situatsioonis loominguliselt hakkama. Film näitab tema punkrokkbändi Krambambulya esinemisi ning muusikute ja nende fännide igapäevaelu. Läbi selle heidab film pilgu tänapäevasele Valgevene ühiskonnale.


Režissööri info

Inga Lizengevic sündis Venemaal ning kasvas üles Valgevenes, Ukrainas ja Venemaal. Ta õppis teatrit Valgevenemaal asuvas Minski Kunstiakadeemias ja Berliini HU-s ja FU-s. Ta töötab Berliinis teatrilavastajana. Inga reisib tihti Valgevene ja Euroopa vahet ning hoiab oma kodumaal toimuval pingsalt silma peal. Tema vaatepunkt on Valgevene ja Euroopa väljavaadete segu ning seega mõjub film inimestele mõlemal pool piiri.


Vaimus ja ilmas

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 27 min
  • Režissöör: Karin Leivategija
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti, Suurbritannia
  • Filmimispaik: Eesti
  • Levitaja: Karin Leivategija
    karin.leivategija@gmail.com  

Toomas on eesti õigeusu vaimulik, kes on pühendunud muusikale. Ta väljendab oma pühendumust töötades klubides ja raadios reggae- ja etnomuusika DJ-na. Vaimulikust DJ – see on üllatav ja küsimusi tekitav kombinatsioon isegi tugevalt sekulaarses Eestis. Kas lõhe vaimuliku ja ilmaliku elu vahel on siiski nii suur kui arvatakse?




Režissööri info

Karin Leivategija. Lõpetasin 2014. aasta detsembris visuaalantropoloogia magistriõpingud Manchesteri Ülikoolis Inglismaal. Olen pärit Eestist ning enamik õpingute ajal tehtud filme uuris eesti elu kultuurilisi ja ajaloolisi kilde. Otsustasin filmitegemise kasuks selle potentsiaali tõttu tuua laiemale publikule lähemale arusaamine erinevatest elamise ja mõtlemise viisidest. Samuti naudin filmitegemise kunstilist ja loomingulist külge. Mind intrigeerivad enamasti teemad, mis on ühiskonnas tugevalt stereotüpiseeritud. 

Valitseja

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 53 min
  • Režissöör: Shalva Shengeli
  • Originaalkeel: gruusia
  • Tootjamaa: Gruusia
  • Filmimispaik: Gruusia
  • Levitaja: Elene Gabashvili
    68 Kostava str, Tbilisi Georgia, 0171
    e.gabashvili@gpb.ge

Kas Stalini monumendi peaks nunnakloostri aeda alles jätma? See küsimus on põhjustanud konflikti Gruusia väikeküla elanike vahel ning see on ka käesoleva filmi põhiküsimus. 7. sajandi Päästja Pühakoja ühel küljel asub nunnaklooster ja teisel Stalini monument – kas selline kooseksisteerimine on võimalik? Kuidas üldse on võimalik, et riigijuht, kelle nimi seostub usuvastase võitlusega, on leidnud kirikust kaitset? Millised ideoloogilised konfliktid on tüüpilised 21. sajandi Gruusias? Nendele küsimustele otsivad filmi autorid vastuseid.

Facebook


Režissööri info

Shalva Shengeli on sündinud 1966. Ta lõpetas aastal 1991 Gruusia Tehnikaülikooli arhitektuuri ja ajakirjanduse erialal. 1988. aastal lõpetas ta Gruusia Riikliku Teatri- ja Filmikooli režiiosakonna.


Võib-olla pimedus

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 26 min
  • Režissöör: Juliette Joffé
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Prantsusmaa, Belgia
  • Filmimispaik: Prantsusmaa
  • Levitaja: Flanders Image
    Bischoffsheimlaan 38 BE1000 Brussels Belgium, EU
    SCallewaert@vaf.be

Üks vana Vahemere-äärne maja on seisnud muutumatul kujul 150 aastat, justkui aeg ei olekski edasi liikunud. Eri põlvkonnad tulevad igal suvel sinna puhkama ning aastad mööduvad. Film uurib erinevate ajamaastike hägustumist korteris, põimides omavahel surnud esivanemate vaimude ja elavate pereliikmete põgusa kohaloleku. “Võib-olla pimedus“ seab kahtluse alla nii inimeste seosed perekonna mineviku ja identiteediga kui ka vastandlikud emotsioonid, mille südamelähedased kohad esile kutsuvad.



Režissööri info

Juliette Joffé (Pariis, 1987) on üks Kentis toimuva loovdokumentaalfilmide festivali Quadrangle käivitajatest. Enne seda töötas ta tunnustatud filmitegija Marc Isaacsi assistendina. Pärast neid inspireerivaid kogemusi otsustas ta alustada oma esimese professionaalse lühifilmiga. Flaami filminõukogu auhindas filmi “Võib-olla pimedus“ parima dokumentaalfilmi Wildcardiga ning film esilinastus festivalil Visions Du Réel Nyon.


Õnnelikult elu lõpuni

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 83 min
  • Režissöör: Tatjana Božić
  • Originaalkeel: inglise, horvaatia, vene, hollandi
  • Tootjamaa: Holland, Horvaatia
  • Filmimispaik: Horvaatia, Venemaa, Saksamaa, Inglismaa, Holland
  • Levitaja: Marc Stucke
    4-6 High Street, Thames Ditton, Surrey, KT7 0RY, United Kingdom
    info@journeyman.tv
    www.journeyman.tv/58441/documentaries/documentaries.html
Kui režissöör Tatjana Božić ei-tea-mitmendat korda elu armastuse leiab ning peagi asjad taas kiiva hakkavad kiskuma, otsustab ta oma elus uue lehekülje pöörata. Sellest suhtest peab asja saama! Et teada saada, miks kõik tema suhted karile jooksevad, kohtub Tatjana viie endise armastatuga Moskvas, Hamburgis, Londonis ja Zagrebis. Filmis on paras annus eneseirooniat, aga ka tulist kirge, mille abil naine varasemaid suhteid lahkab ja kaaslastega tänapäeva keerulise armastuse üle aru peab. Film on vastandlik ja tunnetest tulvil, kuid samas humoorikas, pakkudes kõigile äratundmisrõõmu. Autor jätkab ustavalt oma otsinguid, et saavutada võimatut armastuses: olla õnnelikult koos elu lõpuni!
http://www.happilyeverafterfilm.com/
Facebook



Režissööri info
Sündisin Horvaatias ja lõpetasin Moskva ülikooli teleajakirjanduse erialal, hiljem õppisin dokumentaalfilmi Moskva filmikoolis. Sealt alates olen teinud dokumentaalfilme kohtades, kus elasin: Venemaal, Inglismaal, Horvaatias ja Hollandis. Minu diplomitöö “Provincial girls” (1995, 35 mm, 30 min, koostöös Frank Muelleriga) sai Jekaterinburgis 1996. aasta Doc Film Festivalil Parima Vene Dokumentaalfilmi auhinna. Töötasin Londonis BBC-s täispika dokumentaalfilmi juures ja õppisin inimõigusi Londoni majanduskoolis. Horvaatias tegin filme, mis keskenduvad sõjajärgse riigi ühiskonnale ja viisidele, kuidas naised seda maailma tunnetavad ja kogevad.

Õpetaja ja Divino

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 85 min
  • Režissöör: Tiago Campos
  • Originaalkeel: portugali
  • Tootjamaa: Brasiilia
  • Filmimispaik: Brasiilia
  • Levitaja: Tiago Campos
    titorres@gmail.com

Haarav portree kahest filmitegijast, kes töötavad ühes Brasiilia Mato Grosso osariigi külas, kuid kelle eesmärgid lahknevad. Adalbert Heide on ekstsentriline endine misjonär, kellel on aastast 1957 olnud kirg Super-8 vastu. Tema endine õpilane, noor Xavantest pärit Divino Tserewahú on sõltumatu filmitegija, kes on alates 1990ndatest tootnud filme nii televisiooni kui ka festivalide jaoks. Navigeerides kaassüü, konkurentsi, iroonia ja eputamise vahel, annavad nad elu ajaloolistele filmijäädvustustele, avades Brasiilia põlisrahvastele usulise õpetuse andmise eripärasuse tagamaid. Film vaatleb laia teemaderingi alates filmitegemisest ning lõpetades indiaanlaste evangeliseerimise ajalooga.


Režissööri info

Tiago Campos sündis Belo Horizontes aastal 1982, õppis Brasiilia Ülikoolis antropoloogiat ning seal sai ka alguse tema karjäär dokumentalisti, klouni ja muusikuna. 2005. aastal ühines ta Vídeo nas Aldeias-ga (tootmisettevõte ja filmikool põlisrahvastele) ning juhendas seal töörühmi, mille tulemuseks olid filmid, nagu “Bicicletas de Nhanderú” jt. Aastal 2008 lavastas ta koos oma Xavante õpilase Divino Tserewahúga filmi “Unnamed Xavante Women”. Paljude teiste filmide kõrval oli ta Vincent Carelli “Corumbiara” monteerija, montaažiassistent ja värvikorrektor.


Xenos

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 12 min
  • Režissöör: Mahdi Fleifel
  • Originaalkeel: araabia
  • Tootjamaa: Ühendkuningriik, Kreeka, Taani
  • Filmimispaik: Kreeka
  • Levitaja: Patrick Campbell
    patrick@nakbafilmworks.com
    www.nakbafilmworks.com

Abu Eyad ja teised noored Palestiina mehed alustasid aastal 2010 Liibanonis asuvast Ain El-Helweh’ põgenikelaagrist koos salakaubavedajatega teekonda läbi Süüria ja Türgi Kreekasse. Nagu paljud teised migrandid, läksid ka nemad otsima sissepääsu Euroopasse. Selle asemel jäid nad aga lõksu riiki, mis oli parajasti läbi elamas majanduslikku, poliitilist ja sotsiaalset kokkuvarisemist. “Xenos“ on lühidokumentaalfilm, mis näitab kaadreid 2011. aasta Ateenast ja mängib lindistatud telefonikõnesid ajast, mis Abu Eyad seal veetis. Film räägib pagulaste elust ja igapäevasest olelusvõitlusest lootuste maal, mis on muutunud tõeliseks õudusunenäoks.


Režissööri info

Mahdi Fleifel on Londonis elav Palestiina lavastaja ja kunstnik. Ta sündis Dubais, kasvas üles Liibanonis Ain El-Helweh’ põgenikelaagris ja elas hiljem Taanis, Elsinore äärelinnas. Mahdi lõpetas aastal 2008 Suurbritannia rahvusliku filmi- ja televisioonikooli. Tema viimane täispikk dokumentaalfilm “See maailm pole meie“ (linastus ka 2014. aasta Maailmafilmil) rändab mööda festivale ning on võitnud mitmeid auhindu.


Yarmouki noored

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 78 min
  • Režissöör: Axel Salvatori-Sinz
  • Originaalkeel: araabia
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Süüria Araabia vabariik
  • Levitaja: Stéphane Riguet
    AndanaFilms 
    sriguet@andanafilms.com
    www.andanafilms.com

Shebab on väike grupp poisse ja tüdrukuid, kes on olnud koos teismeeast saadik. Täisikka jõudes tunnevad nad tugevat elujanu ja täiuseihalust, seistes samal ajal silmitsi keeruliste olukordadega. Nende elu on täis raskeid valikud: kas vabadusiha või ühtehoidmine, kas mässumeelsus või rahulik ja korrapärane elu. Eriti keerukad on need valikud kolmanda põlvkonna Palestiina põgenike jaoks 50-aastases Yarmouki põgenikelaagris Süürias.    


Režissööri info

Axel Salvatori-Sinz (1982) kasvas üles Prantsusmaal, Lyoni äärelinnas. Elades El Salvadori Vabariigis, tegi ta Prantsusmaa saatkonnale mitmeid filme. “Yarmouki noored“ on tema esimene täispikk dokumentaalfilm ning see on valitud enam kui 60 rahvusvahelisele festivalile. Samuti on see võitnud mitmeid auhindu, näiteks aastal 2013 Regard Neuf for Best First Film festivalil Visions du réel ning RTP Award for Best Research Film Doclisboa festivalil.


Salto Mortale

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 94 min
  • Režissöör: Guillaume Kozakiewiez
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Prantsusmaa, Šveits
  • Filmimispaik: Prantsusmaa, Šveits, Kanada, Hispaania, Belgia
  • Levitaja: Vivement Lundi !
    11 rue Denis Papin
    35000 Rennes France
    contact@vivement-lundi.com

Andekas köielkõndija Antoine Rigot kaotas 2000. aastal osaliselt võime oma jalgu kasutada. Selle asemel, et laval olemisest loobuda, andis see raske õnnetus Rigot’le julgust saada järgnevate etenduste objektiks ning ka teemaks. Vähehaaval taastub tema soov tasakaalu proovile panna. Film tagasihoidliku ning julge köielkõndija kukkumisest ning taassünnist on kantud peategelase vaimsusest.




Režissööri info

Guillaume Kozakiewiez, režissöör ja filmioperaator, on sündinud 1979. aastal Chaumont'is, Prantsusmaal. 1999-2001 õppis ta filmi ja multimeedia tootmist Nancy ülikoolis. 2001-2003 õppis ta Rennes'i ülikoolis kommunikatsiooni erialal, pärast kraadi kaitsmist oli ta mitmel praktikal filmitehniku ja -operaatorina. Filmitegijana kuuluvad tema tööde hulka “Leonarda“ (2007) ja “La Lutte N'est pas pour tous“ (2011).


Icaros

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 71 min
  • Režissöör: Georgina Barreiro
  • Tootjamaa: Argentiina
  • Filmimispaik: Peruu
  • Levitaja: Georgina Barreiro
    georginabarreiro@gmail.com 

“Icaros” uurib Ucayali jõe ääres elavate shipibo põliselanike spirituaalset maailma, seesama jõgi on Amazonase üks peamistest lisajõgedest Peruus. Noor Mokan Rono asub avastusretkele, et elutarga šamaani ja osavast ravitsejast ema abil õppida tarkusi esivanemate ayahuasca kohta.

Režissööri info
Georgina Barreiro sündis Argentinas, Buenos Aireses ja õppis sealses ülikoolis visuaalset ja helilist kujundust. Ta on toimetanud mitmeid teledokumentaale kanalitele Canal Encuentro, INADI, Canal a, Proa tv ja Discovery Channel, samuti on Georgina töötanud Argentina rahvusraamatukogu audiovisuaalsete projektide toimetaja ja režissöörina. Valeria Mapelmani filmi “The October Silence” (2010) juures töötas ta toimetaja ja produtsendina ning Juan Martín Hsu linateosele “La Salada” (2014) oli ta abitoimetajaks.

Manakamana

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 118 min
  • Režissöör: Stephanie Spray ja Pacho Velez
  • Originaalkeel: nepali, inglise
  • Tootjamaa: USA
  • Filmimispaik: Nepal
  • Levitaja:

    The Cinema Guild
    115 West 30th Street, Suite 800 ·
    New York, NY 10001
    info@cinemaguild.com

Palverändurid läbivad iidse teekonna kaasaegse köisraudteega. Inimestevahelist suhtlust, loodust ja uut veidrat transpordivahendit esile tuues näidatakse nende sõitude kulgemist reaalajas. Nende veidrate kohtumiste kaudu avab film akna tänapäeva Nepali inimeste ellu, mis on kannustatud riigi moderniseerimisest.


Režissööri info
Stephanie Spray on filmitegija, heliinsener ja antropoloog, kes on alates 2006. aastast töötanud Harvardi Ülikooli Sensoorse Etnograafia Laboratooriumis. Oma töödes on ta rakendatud erinevaid vahendeid, et uurida sotsiaalesteetika ja kunsti kokkupuudet igapäevaelus. 1999. aastast alates on ta veetnud suurema osa oma ajast Nepali mägedes matkates, sealset muusikat, religiooni ja keelt õppides ning filme tehes.

Pacho Velezi töös põimuvad etnograafia, kaasaegne kunst ja poliitiline dokumentaalfilm. Tema filmi- ja teatriteoseid on näidatud näiteks Edinburghi Fringe festivalil, Stockholmi Etnograafiamuuseumis ja Jaapani riiklikus televisioonis. 2010. aastal lõpetas ta California Kunstiinstituudi magistrikraadiga kaunites kunstides. Nüüd elab ta New Yorgis, õpetades Bard College'is filmindust ning Parsoni disainikoolis disainietnograafiat.

Tantsud Mariaga

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 75 min
  • Režissöör: Ivan Gergolet
  • Originaalkeel: hispaania
  • Tootjamaa: Itaalia, Argentina, Sloveenia
  • Filmimispaik: Argentina
  • Levitaja: Manuela Buono
    Salita di Gretta 7/1 34136 Trieste ITALY
    festivals@slingshotfilms.it
Maria Fux on 90-aastane Argentina tantsija. Noorusliku graatsia ja energiaga tantsib ta siiani ja annab tantsutunde Buenos Airese südames asuvas tantsustuudios. Tema tundidesse on oodatud kõik, nii kujunevad omavahel läbipõimunud tantsutrupid. Maria annab õpilastele võimaluse väljendada end sobivaimal viisil, tuues välja tantsija tugevad küljed olenemata east või oskustest. Peale mõnda aega kestnud treeninguid tärkab paljudes tantsuõpilastes justkui uus elu. Nad kõik on osa inimkonna igivanast vaevast: püüdest ületada piire. Maria Fux ei ole erand. Ta sunnib oma vana keha viimse piirini, kuid seletamatu seesmine jõud, mis ka tema õpilasi tegelike muutusteni viib, aitabki naisel edasi tantsida. Film jutustabki sellest jõust.



Režissööri info
Ivan Gergolet sündis 1977. aastal. Ta lõpetas Bologna ülikoolis etenduskunstide eriala ning
alustas filmide tegemist 1995. aastal. Tema käe all valmisid lühidokumentaalid “Akropolis” ja “Making Archeo films” ning lühimängufilmid “Quando il fuoco si spegne”, “Polvere”, “La collezione di Medea” ja “Ouverture”. Ivani filmid keskenduvad peamiselt repressioonide ja mälu suhetele. “Tantsud Mariaga” on tema esimene täispikk dokumentaalfilm.

Mänguseis

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 85 min
  • Režissöör: Steven Dhoedt
  • Originaalkeel: korea
  • Tootjamaa: Belgia
  • Filmimispaik: Korea
  • Levitaja: Steven Dhoedt
    Rue Bara 173-177, 1070 Brussels, Belgium
    stephen@visualantics.net
    www.visualantics.net  

“Inimene mängib ainult siis, kui ta on inimene selle sõna tõelises tähenduses ja ta on ainult siis inimene, kui ta mängib.” — Friedrich Schiller

Sajad Souli poisid võistlevad omavahel, et olla parim ühes videomängus – Starcraftis. Mäng ise on üle kümne aasta vana, kiiresti arenevas videomängude maailmas peaaegu iidne, kuid sellest hoolimata on Lõuna-Koreas tegu justkui rahvusliku ajaviitega. Parimad mängurid teenivad sadu tuhandeid eurosid ning professionaalseks mänguriks olemine ei ole Lõuna-Koreas mitte ainult tark karjäärivalik, vaid tagab selles äärmiselt konkureerivas ühiskonnas ka austuse ja usaldusväärsuse. See on tiitel, millest paljud noored Lõuna-Korea poisid unistavad, sest Starcrafti liiga tähed on rahvuslikud kuulsused ja osalised popkultuuri kõigis tasandites. Mis juhtub, kui mängust saab töö? Mõned peavad pingutama, et oskuste tipul püsida, teiste jaoks võib see olla elu pöördepunkt. Film keskendub kolmele poisile professionaalse mängurikarjääri erinevates staadiumites.

http://www.stateofplaydoc.com/


Režissööri info

Steven õppis filmindust RITSi filmiakadeemias Brüsselis ning lõpetas selle magistrikraadiga audiovisuaalsetes kunstides. Pärast õpinguid asus ta elama Hong Kongi, kus omandas kogemusi vabakutselise produtsendi ja režissöörina kohalikus video- ja telereklaamitööstuses. 2003. aastal rajas ta Belgias produktsioonifirma Visualantics, mis keskendub loomingulistele dokumentaalfilmidele, mängufilmidele ja uue meedia projektidele. Oma dokumentaalfilmidebüüdi tegi ta 2009. aastal filmiga “Inside the Metaverse“, mis räägib Interneti virtuaalmaailmadest.