Juri Vella in memoriam: filmida ja olla filmitav

65-aastase Juri Vella surm 2013. aasta septembris puudutas sügavalt kõiki neid, kes hoolivad planeedi tervisest, tasakaalust maailmas ja väikeste, ent rikkalike kultuuride püsimajäämisest. Juri Vella (1948-2013) oli üks neid isikuid, kes aitas nendele eesmärkidele kaasa nii mõtete kui ka tegudega põhjapõdrakasvataja ja poeedina naftast laastatud Lääne-Siberi taigas.

Alates 1990. aastast on ta panustanud kogu oma energia, et luua väärikat ja kõlbulikku elu taigas, paikades, kus elasid ta esivanemad, koos oma põhjapõtrade, oma jumalate ja oma lastelastega.  Ta ei soovinud rahuldavat elu vaid iseendale, ta soovis, et tema kaasaegsetel, tema lastelastel, tema laste-lastelastel ja ka nende laste-lastelastel oleks võimalus valida. Ta soovis kaitsta taiga olemust, et neil oleks midagi, mille juurde naasta… Ta teadis, et mingil hetkel saab nafta otsa, et siis need, kes kasutasid maad ilma seda kaitsmata, hülgavad selle. Siis on ainsad, kes endiselt tahavad seal elada need, kellel pole teist kodu, pole rohkem kuskile minna. Aga on olemas oht, et see maa on nii saastatud, nii hooletusse jäetud, et elu seal pole enam võimalik…

Nii Juri Vella võitles. Ta võitles, kasutades oma ideid: kaitstes neid andekate sõnadega, tuliste luuleridadega. Ning kui vaja, siis ka tähelepanuväärsete tegudega, vapra vahelesegamisega, lühinägelike fatalismist keeldumisega, tahtes anda tulevikule võimaluse, olgu see nii õhkõrn kui olla saab. Lapselapsed on tema mõtlemises võtmesõnaks. Nad sümboliseerivad süütust ja haprust, tulevikku ja isiklikku vastutust.

Lapselapsed on sünonüümsed süütuse ja haprusega, ning sageli, eriti Juri Vella poeesias (“Metsa valud”) on see sõna seotud ka sõnaga “põhjapõdravasikas”. Nad kutsuvad välja õrnustunde, sest nad on väikesed olendid, kes ei suuda veel ennast kaitsta, kes on täielikult täiskasvanute võimuses, kuid kelles on palju potentsiaali. Nende kanda jääb tulevik ja nad on aktiivseteks ahela lülideks: nad kasvavad suureks, saavad ise lapsi ja muutuvad ise elutarkadeks vanaemadeks-vanaisadeks. Nii et kui Juri Vella räägib lastelastest, räägib ta tulevikust, perspektiividest, avatusest selle kohta, mis võib juhtuda, sõltuvalt meie tegudest, ja meie võimest hoida kõiki teid lahtisena. Sest lapselapsed elavad maailmas, mille me neile jätame. Nii et lapselapsed tähistavad ka meie vastutust meie perekonna ja maa eest. Nad tuletavad meelde, et kõigil meie tegudel on tagajärjed. Lapselapsed on elu mõte.

Põhjapõdrakasvatajaks ja vastutustundlikuks inimeseks olemine viis paratamatu tegutsemiseni. Põhjapõdrakasvataja elukutse 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguse Lääne-Siberis on väljakutse: peab vastutama nende eest, kes ise enda eest ei vastuta. Inimene vastutab mitte ainult oma karja, vaid ka kogu maa heaolu eest. Sest kui kaovad karjamaad, ning alad, kus põhjapõdrad veedavad oma innaaja, saavad kahjustada, siis tulevikus karja enam pole. Ja nii kaovad ka taigas elavad inimesed ning keskkond, mis püsib ainult tänu kooseksisteerimisele inimestega, käib alla. Juri rõhutas alati, et loodus püüdleb inimeste elupaikade poole…

Vella teadis, et inimesed, kes põhjustasid selle hävingu olid tavalised inimesed, mitte paremad või halvemad kui keegi teine, nad olid lihtsalt vastutustundetud ja elasid teadmatuses. Ta proovis tõsta teadlikkust, mitte eriliste lootustega, vaid sooviga midagi muuta. Üheks tema vahendiks olid filmid. Ta uskus visuaalse meedia jõudu ja proovis kasutada filme nii palju kui võimalik. Tema jaoks olid filmid mitmeotstarbeline töövahend.

Ta oli füüsiliselt ja vaimselt mõlemal pool kaamerat. Füüsiliselt kasutas ta kaamerat igapäevaselt umbes viis aastat. Hiljem usaldas ta kaamera oma lapselapsele Kolchule. Ta eesmärgiks oli dokumenteerida põliselanike elu kõige pisemates detailides. See viis visuaalse mõtteviisi arengule, mida ta väga nautis, sest pärast seda perioodi (1995-2000) ta vaatas filme ja dokumentaalfilme teistmoodi. Samuti, nagu teised teda kohanud filmitegijad rõhutasid, oli ta hingega filmitegemise juures.

Mainime siin mõnesid tema kaameravõtteid.

  • Kaamera kui kaitsevahend. Naftatööstuse maailm on karm ja ohtlik. LUKoili plaanide takistamine võib olla ohtlik. Juri teadis, et kuni ta on LUKoilile ohtlikum surnuna kui elusast peast, on ta kaitstud. Meediapoolne tähelepanu andis talle sellise kaitsva kuulsuse. Inimlik edevus polnud talle võõras, ning selle edendamine tõi talle meelehead. Kuid ennekõike oli tema kilbiks kohalolu visuaalmeedias. Sellepärast, kui tema tegevused võisid olla ohtlikuddokumenteeris ta neid kaameraga, teades, et vaenlased on tunnistajate juuresolekul ettevaatlikumad.

  • Kaamera kui tõendite kogumise vahend. Sõnades võib kahelda või lükata neid kõrvale kui omakasupüüdlikke valesid. On palju raskem väita, et keegi kunagi ei rikkunud teatud piire, kui puuduvad kindlad visuaalsed tõendid inimeste olemasolust seal.

  • Kaamera oli vahend inimeste veenmiseks. Talle meeldis rääkida kaamera ees, rääkida kaameraga, ning ta oli sõnaosav. Ta teadis, et isegi kui ta pole isiklikult kohal kaitsmas oma ideid, jäävad nad tänu kaamerale ikkagi alles, ning neid näidatakse üle maailma.

Ta sõbrunes filmitegijatega. Sellele tema mälestustele pühendatud festivali eriprogrammile oleme me kutsunud ta lähimad filmitegijatest sõbrad, kes olid korduvalt käinud tema laagrites, keda ta kutsus appi, kui vajas kaamerat. Antropoloog Stephen Dudeck on kauaaegne sõber. Olga Kornienko elas Siberis, mitte väga kaugel Juri elukohast, ning tema erialaks on handi-mansi põlisrahvaste filmimine: Juri kutsus teda tihti appi jäädvustama tema elu. Liivo Niglas, vaatamata sellele, et ta elas Eestis, vastas alati tema kõnedele. Need Juri Vella filmitegijatest sõbrad ja nende videomaterjal viivad meid diskussioonini Jurist ja tema suhtest kaameratega.