Vanadus - üksiti koos 

Tero Leponiemi


Mis on vanaduses huvitavat ja võluvat? Kas vaod näos või pilk silmades? Vanurid on need ühiskonna liikmed, kes on näinud erinevust selle mitmetes vormides kõige rohkem. Nagu üks pildiseeria tegelane, kes on sündinud tsaariajal, näinud esimest Eesti vabariiki, Nõukogude ajastut, Saksa okupatsiooni ning taasiseseisvust ja püüdlusi Lääne poole. Kuidas saab üks inimene hakkama nii mitme erineva ühiskondliku korraga  – anda oma allkirja ühiskondlikule lepingule?  Kuidas on meie vanem sugupõlv kohanenud muutuvate aegade, muutuva ühiskonna ja kultuuriga?

Need küsimused tärkasid, kui külastasin üht Eesti paljudest hooldekodudest. Nende inimeste lugudest sai alguse protsess, mille tulemus on fotonäitus „Vanadus – üksiti koos“.

Vanus toob sageli endaga kaasa kehveneva tervise, logisema kippuvad liigesed ja haarab mõnikord südamest. Sellest hoolimata võivad mälestused ja ennekõike tunded olla sama kirkad ja soojad kui varem. Lapse telefonikõne, lapselapse külaskäik või sünnipäevatervitus ei hooli ilmakorrast ega ajastust. Lähedase soojus on üle aegade kestev sild.

Liiga tihti unustame vanurid, sest meil on kiire. Kiire areneda, kasvada, tõusta, edasi minna, saavutada edu ja hankida raha. Loodan, et need pildid peatavad korraks vaataja, veel rohkem tahaksin, et igaüks meist oleks tihedamini ühenduses oma eaka lähedasega ja jääks hetkeks kuulama, mida on neil meile öelda.

Tero Leponiemi on vabakutseline fotograaf, folkloristika magister ja visuaalse kultuuri koolitaja

Kohtudes Kuubaga

Madli Lääne


Fotonäitus „Kohtudes Kuubaga” kajastab suletud süsteemiga riigi kodanike igapäevast elu-olu. Topeltühiskonnas, kus turistile on kõik uksed valla, letid lookas ja kohtlemine aupaklik, saavad kohalikud ilusat elu vaid „vitriinist” kaeda. Nemad peavad omi päevi mööda saatma Fideli ülistavate ja Bushi laimavate poliitplakatite all võideldes – ei, mitte revolutsiooni eest, vaid talongiraamatutes ette nähtud toidupalukeste ja olematus transpordis tööle jõudmise pärast. Seda kohalike Kuubat fotonäitus edasi annabki.

Näituse pildid on tehtud 2007. aasta suvel, kui dokumentalist Madli Lääne õppis Kuuba Rahvusvahelises Filmi- ja Telekoolis. Üks osa fotosid on valminud kursuse lõputöö, dokumentaalfilmi „Toma uno” („Võta/võte üks”) võtetel. Dokfilm heidab Havanna vanima pagariäri El León de Oro (Kulde lõvi) kaudu pilgu Kuuba praegusele ühiskonnale – toidukaardid, pikad järjekorrad ja must turg, mis leivaostuga Kuubal iga päev kaasas käivad.

Eyes See

Kampala (Uganda) noorte fotonäitus

Alis Mäesalu, Marika Alver


Kui olime 2008. aasta veebruaris lennukis, teel Kampalasse, et sealsetele agulinoortele fotograafiat õpetada, ei teadnud me tegelikult, mida oma ettevõtmisest oodata. Pärast esimest fototundi, kui olime näidanud, millisele nupule peab pildistamiseks vajutama ja andsime noortele kätte ühekordsed kaamerad ülesandega pildistada oma ümbruskonda, ei teadnud me ikka veel, mida oma ettevõtmisest oodata. Aga kui saime esimesed pildid kätte, avanes meile vapustav sissevaade päikseliselt eksootilisesse ja inimlikult sooja maailma!

Kuigi tulemuseks on visuaalselt põnev pildiseeria kohalikust elust-olust, oli meie peamiseks eesmärgiks anda noortele praktilised teadmised fotograafiast, et neil oleks edaspidi võimalus fotoalast tööd teha, näiteks pulma- või portreefotograafidena.

Esimest korda eksponeeriti näitust “Eyes See” Kampalas Namuwongo agulis kohalike organisatsioonide keskuses L.O.C. Sündmusel oli menu ning vaimustunud publik ostis palju töid. Veel on näitus rännanud Itaalias – Modenas ning Firenzes –; Eestis oli näitus esmakordselt üleval Tallinnas Aatrium galeriis.

Näitusel on Abdul Kizira, Allen Nansubuga, Boaz Ssemakula, Donnah Musisi, Eric Kaate, Ivan Tumwine, Jimmy Kabuzi, Keneth Kalungi, Mariyam Jimona, Monica Nakafeero, Moses Kyagaba fotod.

Armastatud Afghanistan

Õnne Pärl


Elasin Afganistanis koos IT-eksperdist abikaasaga 2006-2008; olen riiki külastanud ka hiljem. Tegin fotograafi ja ajakirjanikuna koostööd erinevate organisatsioonidega; olen külastanud 13 provintsi.
Minu positsioon oli kaunis eriline: kui rõhuv osa välismaalastest elab Afganistanis võõrastemajades ja liigub vaid autoga, siis meie elasime afgaani perekonna väikeses õuemajas ilma turvameeste ja okastraatideta. Kõndisin iga päev üksinda Kabulis ringi, õppisin omal käel dari keelt, reisisin 13 provintsis, püüdsin külastada erinevaid paiku ja saada osa erinevatest sündmustest.
Peagi sain aru, et „minu Afganistan“ erineb täiesti igapäevasest meediapildist – tegelikult on mul isegi raske leida kokkupuutepunkte.
Afganistanist räägitakse reeglina negatiivses kontekstis samal ajal kui mina kogesin hulganisti positiivset.
Kui enamasti keskendub meedia vägivaldsele, siis mina igapäevaelus vägivallaga kokku ei puutunud.