Maailmafilm 2011

Kaheksas Maailmafilmi festival leiab aset 21.–27. märtsini 2011. Kutsume teid veetma nädalat antropoloogihingega tehtud dokumentaalfilmidega.

Käesoleva aasta festivalil joonistuvad välja mitmed alateemad. Esiteks, meeled ja meelte antropoloogia (anthropology of senses). Viimastel aastakümnetel on akadeemiline antropoloogia liikunud kultuuride võrdlemisest ka muude teemade juurde ja on asunud enam tegelema näiteks ka visuaalse, kehalise ja argielu kui multisensoorse kogemusega. Kaasaegne antropoloogia ei tegele küll otseselt meeltega, vaid on huvitunud pigem tajumise viisidest. Uurijaid huvitab see, kuidas meeled üksteist nii täiendavad kui ka omavahel vastuollu satuvad ja kuidas see kõik on seotud inimeseks olemise kultuuriliste aspektidega. Uuemad tööd neouroloogidelt viitavad sellele, et meeled on tajuprotsessis omavahel seotud. Viis meelt ei liigu erinevaid ‘kanaleid’ pidi vaid toimivad omavahel koos tihedamalt kui ükski teadlane veel kümmekond aastat tagasi uskunud oleks (vt Cytowic 2010).

Sellele keerukale teemale lähenemiseks ja sellest paremini aru saamiseks leidsime me Maailmafilmi festivalil, et algatuseks on lihtsam neid ‘kanaleid’ eraldiseisvatena vaadelda. Esitleme põhiprogrammi raames väikest filmivalikut, mille fookuses on meeled.

Osana sellest huvist on festivali esimene päev pühendatud helile. Koostöös Kultuuriteooria Tippkeskusega algab festival seminariga, mille teemaks on heli nii uurimisteema kui ka sotsiaalse kogemuse vahendamise meediumina. See seminar koosneb mitmest väiksemast osast. Sealhulgas on kavas dr. Ernst Kareli (Harvardi ülikool) loeng, filmihelide kuulamise sessioon ja ümarlaud koos filmitegijatega, rääkimaks sellest, kuidas heli on kasutatud etnograafilises kinos. Esitletakse ka helikõnnakute projekti, mida loovad koostöös Tallinna Ülikooli antropoloogiatudengid ja Eestis tegutsevad helikunstnikud.   

Kuigi kõigil põhiprogrammi filmidel on kokkupuutepunktid meelte teemaga, eriti kuna visuaalne antropoloogia ise on osa ‘sensoorsest pöördest’, võib välja tuua mõned filmid, kus kultuuri ja meelte teema on esiplaanil. Näiteks seotus toiduga ja toidu tajumine filmis “Keetes kokku unistusi”, kuid mõningal määral ka filmides “NWNH/Uudised eikuskilt” ja “Lootusrikas tulevik”. Nende filmide vaatamise järel võiksite jalutada ka näitusel “Euroopa maitsed” Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas. Programm esitleb ka filme inimestest, kelle tajud on ühel või teisel moel piiratud, kuid kes tunnevad end maailmas koduselt hoolimata sellest, et nad ei näe või ei kuule: “Unistuste rada” ja “Kurtide laste maa”. Samuti on meelte teemaga lähedalt seotud filmid kunstist ja kunstipraktikatest: “Läbi varjude” ning “Varjudest ja meestest” ja viimaks kindlasti ka filmid muusikast ja muusikutest: “Püha tuli” ning “Tuli põleta Baabülon”.

Ärge unustage ka festivali põhipaigast eemal aset leidvaid kontserte Svjata Vatralt ning Madame Rouge’ilt, mis on osa tänavusest programmist!

Teine olulisem liin programmis on kogukondade teema: linnakogukonnad, traditsioonilised kogukonnad, juurtega maas või kindla kodupaigata inimkooslused – näeme, kuidas kogukonnad on pidevas, dünaamilises muutumises. Kaks filmi heidavad pilgu traditsioonilistele religioossetele kogukondadele ja sellele, kuidas kogukonna liikmed muutustele vastu astuvad ja neid kogevad: “Linnu tee” ja “Järgmisel aastal Bombays”.

Mõned filmid, mis käsitlevad tänapäeva, avavad ka mineviku, mis on vanade inimeste elukogemuse näol jätkuvalt osa praegusest hetkest: “Paraad on läinud Villalbast” ja “Kaksteist naabrit”.

Veel üks “filmipaar” vaatleb traditsioonilisemate kogukondade rituaalseid aspekte. Mõlemad filmid on filmitud Kamerunis ning põhinevad paljuski filmitegija “soodsale” suhestumisele kogukonnaga. “Matustehooaeg” on film, mis on tehtud väljaspoolseisja perspektiivist. Välismaalasest filmitegija leiab ennast kultuuris, kus “surnud ei ole surnud”, rännakul läbi Kameruni rõõmsate matusetseremooniate. Teine film ei oleks aga sündinud ilma selleta, et filmitegija kuulub ise vaadeldavasse kogukonda: “Juarke – kuidas Mbouni ühiskonnas poistest mehed saavad” vaatab Kamerunis filmitegija kodukandis meeste ümberlõikamise rituaali kui sündmust, mille kaudu luuakse kogukonnas stabiilset sotsiaalset korda.

Sunnitud või paratamatu muutus ning ellujäämise, ümberpaiknemise ja erinevate rühmade kooseksisteerimise küsimused multikultuurses kogukonnas on juhtivad teemad filmis “Uuestisünd Westfaalias” provintsilinnast Saksamaal, millest on saanud Tamili eksiilhinduismi pealinn ning “Tuli põleta Baabülon”, lugu rastafaridest, kes evakueerusid Londonisse Montserrat’ saarelt vulkaanipurske tagajärjel, ja kes end nüüd suures linnas taasleiavad, pannes mängu ka oma spirituaalse identiteedi.

Ülalloetletud filmid ja paljud teised lood festivaliprogrammist jäävad teile festivalinädalal avastamiseks. Festivalimeeskond tänab kõiki inimesi ja institutsioone, kes on festivali toetanud, sealhulgas Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Filmi Sihtasutus ja Tartu Linnavalitsuse Kultuuriosakond. Me täname ka oma koostööpartnereid: disainistuudio Fraktal, konverentsi- ja kultuurikeskus Athena, kunsti ja sotsiaalpraktikate keskus Moks, Kultuuriteooria Tippkeskus (EL, Regionaalarengu Fond) ja paljud teised. Maailmafilmi festival õnnestub ainult tänu festivali nimel tegutsevale toredale meeskonnale, sealhulgas vabatahtlikud, alaprogrammide koordinaatorid, moderaatorid ning teie, festivali külalised.

Pille Runnel,
festivali direktor