Reede, 26. märts

10.00 - 14.30

Eesti dokumentalistika eriprogramm:

Mile ja Nale 

Rež Madli Lääne, (filmimispaik: Serbia), 18 min

Mio ja Nada on abielus olnud peaaegu pool sajandit. Kolo tants tõi nad kokku ning tantsimine ühendab neid praegugi. Dokumentaalfilm "Mile ja Nale" on lugu armastusest ning õnnest keset Serbia mägesid.

Madli Lääne

Madli Lääne lõpetas Balti Filmi- ja Meediakooli juunis 2009. Ta on režissöörina teinud kuus dokumentaalfilmi ja monteerinud mitmeid lühi- ja dokfilme. Madli on õppinud filmi ka Saksamaal ja Kuubal ning tal on filmimise kogemus Serbias, Fääri saartel, Havail ja Kasahstanis. Madli on avaldanud fotonäituse „Kohtudes Kuubaga”. Ta on töötanud ajakirjanikuna.

Sees või väljas

Kui paljud inimesed tänapäeva ühiskonnas võivad väita, et nad on oma töö ja eluga rahul? Kui palju on neid, kes oma eluga mitte rahul olles seda muudavad? Mida üldse vajab inimene, et õnnelik olla? Miks enamik inimesi järgib laias laastus ühte ja sama elumustrit: kool, töö, karjäär, pangalaen, maja, pere, auto? Ja vaatamata sellele ollakse ikka pidevalt stressis, mures, ängis? Millised on alternatiivid? Kas oleks targem loobuda sellest kõigest millegi teistsuguse nimel?

Ühiskonnast kõrvale kaldujad, piirile lähenejad, teisiti mõtlejad, naeratuse esilekutsujad – need on filmi võtmesõnadeks.

Minna Hint

Minna Hint (1981) on sündinud Eestis, aastatel 1999–2003 õppis Eesti Kunstiakadeemias maali erialal ning aastatel 2003–2006 samas interdistsiplinaarseid kunste magistriõppes. Ta kasutab dokfilmi kui vahendit, et portreteerida alternatiivse eluvaatega inimesi.

Permikomi sügis

Rež Indrek Jääts, Maido Selgmäe, (filmimispaik: Komi-Permi), 57 min

Dokumentaalfilm „Permikomi sügis“ räägib etnilisest identiteedist, assimileerumisest ja rahvuspoliitikast tänapäeva Venemaal permikomide näitel. Permikomid paistsid idapoolsete soome-ugrilaste seas silma sellega, et nad olid ainsad, kes moodustasid enamuse oma autonoomse territooriumi rahvastikust. Ometi hääletasid nad 2003. aasta detsembris toimunud referendumil Permi oblastiga ühinemise ning ühtlasi autonoomiast loobumise poolt. Film üritab välja selgitada, miks nii läks. Intervjuude ja argielustseenide kaudu dokumenteerib film praegust majanduslikku ja kultuurilist olukorda ning keelesituatsiooni permikomide asualal, mis kuulub Venemaa Euroopa-osa vaeseimate piirkondade hulka.

Indrek Jääts

Indrek Jääts (1971) on etnoloogiadoktor (Tartu Ülikool, 2005). Ta töötab Eesti Rahva Muuseumis teadurina ning tema peamisteks uurimisvaldkondadeks on etnilisus, rahvuslus ja rahvuspoliitika Ida-Euroopas. Põhjalikumalt on ta tegelenud setude ja komide uurimisega. “Permikomi sügis” on tema esimene film.

Sõnumitooja

Rež Leeni Linna, (filmimispaik: Tiibet), 39 min



FILMI KODULEHEKÜLG

Kümme aastat tagasi ületasid sadade Tiibeti põgenike hulgas Himaalaja mäestiku kaks kolmeteistkümneaastast noormeest. Ühe vanemad pidasid poega aastaid hukkunuks. Kumbki pole oma lähedasi sellest ajast saati näinud ‒ harva õnnestub teateid saata, ühendust võtta on riskantne, tagasipöördumine mõeldamatu. Nüüd saadavad mõlemad eestlasest sõnumitooja vahendusel vanematele videopostkaardi, mille abil aastaid lahus olnud perekonnad näevad meesteks sirgunud poegi, kes elavad ja õpivad Indias Dharamsala Tiibeti koolis. Nii selles idüllilises maakohas kui ka militariseeritud Lhasas jäädvustatud kohtumised toovad vaatajateni pildi Tiibeti kurvast tänapäevast.

Leeni Linna

Leeni Linna lõpetas 2009. aastal Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli filmirežii eriala režissöörina. On teinud mitmeid lühimängufilme ja töötanud telerežissöörina. "Sõnumitooja" on Leeni esimene dokumentaalfilm.

Valik töid: "Personal space" (2005), "Lootus sureb viimasena" (2006), "Vanapagan" (2006), "Klassikokkutulek" (2007) jne.

Ümarlaud

PÕHIPROGRAMM

15.30

Barrelitäis unistusi

Keset Venemaad, 3000 kilomeetrit Moskvast ida pool on Hantõ-Mansiisk, Prantsusmaa-suuruse piirkonna, Handi-mansi autonoomse ringkonna pealinn. Selles väikeses linnas on umbes 60 000 elanikku. Siin regioonis asub 60% Venemaa naftast, enam kui 7% maailma ressurssidest. Siit saab Venemaa oma rikkuse ja oma uhkuse, mida näidatakse Moskva juhtide poolt rahvusvahelisel areenil, ja mis võimaldab Hantõ-Mansiiski elanikel mugavalt elada. Ringkonnas kutsutakse Hantõ-Mansiiskit teiseks Moskvaks.

Neli aastat tagasi kuulsid Pierre-Olivier François ja Pierre Bourgeois sellest Uuralite taga asuvast linnast elus esimest korda. Nad läksid sinna. Koht, mille nad leidsid, asus sama kaugel Venemaa ja ka rahvusvahelisest tähelepanust.

2008. aasta juunis valis uus Venemaa president Dmitri Medvedev selle oma esimese suurema rahvusvahelise tippkohtumise, Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumise asukohaks. See on Siber, mida ta Läänele näidata soovis.

Filmis seguneb tegelaste elu autorite märkmetega nagu reisiraamatus. Reisiraamatus, mis ühendab teise Venemaa, mille rikkus peegeldab mingil moel kogu suure Venemaa probleeme.

17.30

Nomaadi maa

FILMILÕIK

Gaël Métroz reisib üksinda kirjanik Nicolas Bouvier’ jälgedes. Ta avastab, et Ida ei ole enam see peaaegu muretu maa, mille tunnistajaks oli Bouvier viiekümnendatel ning millest kirjutab ta oma raamatus “L’Usage du Monde”. Nüüdisaeg Idas on teistsugune: Iraan kriisides, Pakistan hädas hõimuvägivalla ja Talibaniga, kodusõda Sri Lankal.

See maailm, mida Bouvier oma rännakutel koges, näib olevat kadunud aegade uttu. Pettunult otsustab režissöör lahkuda suurtelt teedelt, mida mööda liikus kuulus Topolino ning jätkab oma teekonda koos nomaadidega. Paradoksaalsel kombel oli just Nicolas’ teedelt lahkumine see otsus, tänu millele ta koges reisikirjaniku filosoofiat ning mis aitas Lähis-Idal teda ära nõiduda. Kaamera vaateviis Ida avastades on režissööri enda oma, algsest soovist näidata ja kogeda eksootilist koorub aegamisi sügavam pilk, mis registreerib üha enam olulisi märke sedamööda, kuidas reis edasi kulgeb. Kui Nicolas Bouvier’i tekstid on kindlasti kirjanduslikud, on ränduri kindlustundeks tema veri, kogetus hetked, tunded ja peegeldused. Sedamööda, kuidas me avastame Aasia rändhõime, kaotab Gaël Métroz viited Bouvier’le ning tasapisi tekivad tal oma küsimused.

Gaël Métroz

Gaël Métroz sündis 1978. aastal väikeses Liddesi külas Šveitsis, kus ta elab ka praegu. Paralleelselt õpingutega õpetas ta kolledžites kirjandust. 2004. aastal omandas ta magistrikraadi prantsuse keele, filosoofia ja kunstiajaloo alal Lausanne’i ülikoolis ning temast sai režissöör ning ajakirjanik. Alates 2004. aastast reisib ta maailmas ringi, võttes reisimisel aega ka enese väljendamiseks. Tema logiraamatud hõlmavad: kuus kuud Etioopia, Sudaani ja Egiptuse vahel 2004. aastal, Birmas 2005. aastal, 13 kuud Nomaadide maal Šveitsist Sri Lankale 2005–2006 aastal ning 2007. aastal Nepaalis.

19.30

Mehed

Khristine Gillard

Khristine Gillard on teinud filmid "Destra o sinistra" I ja II (2007) ja "Des Hommes" (2008).

Kraanade üksildane elu

Rež Eva Weber, Ühendkuningriigid, 27 min

FILMILÕIK

Osaliselt linnasümfoonia, osaliselt visuaalne poeem – “Kraanade üksildane elu” uurib linna nähtamatut elu, selle mustreid ja peidetud saladusi, vaadates seda läbi kõrgel tänava kohal töötavate kraanajuhtide silmade.

Päeva avatud struktuuris, alustades hetkest, kui kraanajuhid päikesetõusu ajal üles ronivad ja lõpetades sellega, kui nad pärast öist vahetust alla ronivad, vaatleb film linna, sedamööda kuidas see ärkab sagimisse, läbi keskpäevase tuulevaikuse ning õhtuse maniakaalse tormamiseni, kuni see sügavaks ööks jälle maha rahuneb. Läbi filmi jagavad juhid oma mõtteid Londoni kohta ja elu üle tervikuna.

Kõigest sellest sünnib lüüriline meditatsioon, mis näitab, nii kraanajuhtidele taevas kui ka neile inimestele, keda nad maa peal vaatavad, kuidas meie eksistentsi kujundab keskkond, mida me asustame.

Eva Weber

Saksamaalt pärit Eva Weber on Londonis elav filmirežissöör, kes töötab nii dokumentalistika kui mängufilmi alal. Eva alustas oma karjääri, tehes mitmeid auhinnatud lühimängufilme, asudes seejärel 1998. aastal tööle BBCsse. Töötades BBC režissöörina, tegi ta BBCle ning teistele telekompaniidele ja reklaamifirmadele mitmeid kampaaniaid, reklaame ja mainefilme. BBCst lahkumise järel tegi Eva lühidokumentaali “Võõraste intiimsus”, mis esilinastus Edinburghi rahvusvahelisel filmifestivalil ning mis on linastunud enam kui 50 festivalil. Viimati lõpetas Eva lühifilmi “Terasmajad” Šoti filmiinstituudile. Film esilinastus 2008. aastal IDFAl ning 2009. aasta jaanuaris näidati seda ka Sundance’i festivalil.

21.30

Maapinna vangid

Rež Stella van Voorst van Beest, Holland, (filmimispaik: Soome), 88 min

Kuidas jääda ellu pimedas Soome talves? “Maapinna vangides” viib Stella van Voorst van Beest meid reisile läbi Soome, Soome tango rütmidesse. Karaokebaarides ja tantsusaalides kohtame inimesi kõigilt elualadelt ja õpime tundma nende nostalgiat ja melanhooliat täis elulugusid. Läbi pika, külma ja tumeda aastaaja unistavad nad ‘õnnelikust maast,’ nagu kirjeldab seda populaarne tangolaul “Saturnaa”. Ja kuni nad tangost lohutust leiavad, hakkab lumi väljas aegamisi sulama. Aga kui päike viimaks läbi murrab, kas suudavad need maa vangid viimaks leida selle õnneliku koha, millest nad unistavad?

Stella van Voorst van Beest

Stella van Voorst van Beest on õppinud 20. sajandi ajalugu ja kommunikatsiooniuuringuid Rotterdami Erasmuse Ülikoolis (1984–1989) ja dokumentaalfilmirežiid, stsenaristikat ja toimetamistööd Hollandi Filmi- ja Televisiooniakadeemias Amsterdamis (1990–1994).

Ta on teinud mitmeid filme: “Kaks tõsist meest” (1992), “Hook van Holland-Moskva” (1993), “Melencolia I” (1994), “Vihmavarjutehas” (1999), “Ehitusklotsid” (2000), “Sellest ei tule midagi välja” (2000), “Kui naaber laulab” (2002), “Sealiha” (2002), “4 aastaaega” (2004), “Maapinna vangid” (2009).