Worldfilm > Uudised

Kuupäev	Pealkiri
24.03.2010	Maailmafilm ERRis
Teisipäeval tegi Eesti Rahvusringhääling reportaaži Maailmafilmi festivalist, mida saab näha siit. Maarja Aeltermann kirjutas sel puhul ka artikli.
20.01.2010	Videoteek
Maailmafilmil linastunud filme saab vaadata Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja (J.Kuperjanovi 9) kohvikus asuvas videoteegis.
23.08.2009	Maailmafilm ootab filme 2010. aasta programmi.
Täpsema info leiad siit
27.05.2009	Dokumentaalfilmi "Permikomi sügis" esilinastus
Neljapäeval, 28. mail kl 18 esilinastub ERMi näitusemajas Indrek Jäätsi dokumentaalfilm „Permikomi sügis“ (57 min). See on film etnilisest identiteedist, assimileerumisest ja rahvuspoliitikast tänapäeva Venemaal ühe soome-ugri rahva näitel. Permikomid paistsid idapoolsete soome-ugrilaste seas silma sellega, et olid ainsad, kes moodustasid enamuse oma autonoomse territooriumi rahvastikust. Ometi hääletasid nad 2003. aasta detsembris toimunud referendumil Permi oblastiga ühinemise ning ühtlasi autonoomiast loobumise poolt. Film üritab välja selgitada, miks nii läks. Intervjuude ja argielustseenide kaudu dokumenteeritakse kaasaegset eluolu ühes Venemaa Euroopa-osa vaeseimas piirkonnas. Uuritakse, mida üldse tähendab olla permikomi tänapäeva Venemaal. Filmivõtted toimusid 2008. aasta septembris Permi krais, Permikomi Ringkonnas, eelkõige ringkonna pealinnas Kudõmkaris ning selle lähiümbruse külades. Filmi autor on Indrek Jääts, režissöör ja operaator Maido Selgmäe ning tootja Eesti Rahva Muuseum. Film valmimist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Hõimurahvaste Programm. Filmi autor Indrek Jääts on etnoloog, kes töötab Eesti Rahva Muuseumis teadurina. Tema peamiseks uurimisvaldkonnaks on etnilised protsessid, rahvuslus ja rahvuspoliitika Ida-Euroopas. Lisainfo: ijaats@gmail.com, 55 603183
14.05.2009	Kas eestlane võiks olla soomlase parim sõber?
16. mail kell 17-21 muuseumiöö filmiprogramm ERMi näitusemajas. Kas eestlane võiks olla soomlase parim sõber? Miks mitte, kui eelarvamused ei segaks - eestlased on soomlaste saamatud väikevennad, nad on vaesed ja endassetõmbunud, eesti naised on ilusad, kuid ülbed, eestlased põlgavad venelasi ja arvavad, et kõik probleemid saab lahendada lauldes. Kuueosalise saatesarja "Kamrat Eesti" autor Anna Laine seab need eelarvamused kahtluse alla ja uurib, millised eestlased tegelikult on. Eelmistes filmides püüdis ta murda soomlaste eelarvamusi teiste naabrite - venelaste ja rootslaste suhtes. Eestis rääkis Anna Laine nii lihtsate inimestega Tartus, Tallinnas, Pärnus ja Narvas kui ka spetsialistide ja arvamusliidritega. Filmis saavad sõna näiteks Jaan Kaplinski, Barbi Pilvre, Anne Veski, Rein Rannap, Marju Lauristin, Kadri Kõusaar, Olga Temnikova ja Mart Laisk. Sarja näidati selle aasta alguses Soome riigitelevisioonis ja see sai väga palju vaatajaid. Eestlast on alati huvitanud, mida teised temast arvavad. Sellest, kuidas "Kamrat Eesti" eestlast näeb, saab aimu muuseumiööl Eesti Rahva Muuseumis. Saatesarja autori Anna Laine arvamust saab küsida temalt endalt. "Kamrat Eesti" tootjad on Fremantlemedia Finland ja YLE dokumentaalsaated Sarja tutvustus: www.finland.ee Filmiprogramm kuulub Soome päevade ja Muuseumiöö programmi. Korraldajad Eesti Rahva Muuseum ja Soome Instituut.
20.03.2009	Kogu maailma filmid Tartus
23.–29. märtsini toob Maailmafilmi festival Tartus publikuni dokumentaalfilme üle kogu maailma. Lisaks filmidele saab osaleda töötoas, kus räägitakse dokumentaalfilmide kasutamisest arengukommunikatsioonis, jälgida tiibeti liivamandala valmimist ja kuulata helipilte koguja Lennart Meri uurimisreisidelt. Maailmafilmi festivali raames linastub 50 dokumentaalfilmi. Lisaks põhiprogrammile on kavas Eesti Rahva Muuseumi 100. juubeliaastale pühendatud programm „Etnograafiline film Eestis 1960–1980: Eesti Rahva Muuseumi filmitoodang“ ja prantsuse visuaalantropoloogi Colette Piault’ autoriprogramm. Filmiprogramm algab 24. märtsil Ateena keskuses, kus visuaalse antropoloogia autoriprogrammi järel näidatakse põhiprogrammis filmi „Kõrbepruudid“ (režissöör Ada Ushpiz), mis räägib beduiini naiste elust, Permi balletikooli tüdrukute iluideaalide poole püüdlemisest räägib film „Ilus tragöödia“ (rež David Kinsella). Mõlema filmi režissöörid on ka ise kohal. Kolmapäeval esilinastub uus Eesti dokumentaalfilm „Kihnu pulm“ (rež Meelis Muhu, produktsioonifirma Rühm Pluss Null), neljapäeval on antropoloogilise dokumentaali „Kui vagiinal oleks hambad“ esilinastus. Maailmafilmi festivali avalöögiks on ERMi näitusemajas 23. märtsil toimuv töötuba „Etnograafiline film kui meetod uurimistulemuste ja arengukoostöö kommunikatsioonis“. Alates 24. märtsist teevad näitusemajas liivamandalat Tiibeti mungad. Festivalinädalal on Ateena keskuses üleval näitus „1000 sammuga …“, mis tutvustab ERMi fotokollektsiooni. ERMi näitusemajas saab vaadata fotonäitust „Tema pühadust oodates“ ning üles on seatud koguja Lennart Meri heliruum. Maailmafilmi festivali korraldab Eesti Rahva Muuseum koostöös Maailmafilmi Ühinguga. Festivali programmiga saab tutvuda Maailmafilmi kodulehel www.worlfilm.ee Lisainformatsioon: Pille Runnel, Maailmafilmi festivali direktor, pille.runnel@erm.ee, 5176822 või Taavi Tatsi, Maailmafilmi tegevjuht, maailmafilm@gmail.com, 56910529
20.03.2009	Ajaveeb eesti keeles alates teisipäevast
Alates teisipäevast saab lugeda festivali ajaveebi, kus loodetavasti on autentselt ja mõtekalt edasi antud festivali linastustused, diskussioonid ja muud olulised sündmused visuaalse antropoloogia ning cinema vérité reaaliad. Seda kõike selleks, et kui igaühel ei ole võimalus Tartusse kohale tulla, siis ajaveebis on siiski midagi võimalik jälgida. Seniks aga pakuks lugeda tutvustavat artiklit "Maailmafilm on Tartus", mis on ilmunud ka TV-Ekspressis. Siin on ta lühendamata kujul. Tartu maailmafilmifestival on jõudnud oma esimese märkimisväärse verstapostini – toimub juba kuues kord ning seoses sellega poetakse välja Eesti Rahva Muusemi Näitusemajast märksa esinduslikumasse keskkonda, milleks on vähemalt sellel aastal linna vanim ja stiilseim kinoteater « Ateena ». Suurepärane valik! On ju olnud äratuntav festivaliaegses kevadises Tartus see euroopaliku mõttejõu vaim, mis muidu Eesti muudes paikades on nii harv külaline. Asi, mida mõned meist on harjunud võtma iseenesestmõistetavana, sest juba baltisaklased pidasi Tartut euroopaliku tsivilisatsiooni viimaseks kindlustatud punktiks, mille taga laiuvad üksnes Sarmaatia stepid ja metsikud hõimud – kontseptsioon, mis elab tänases päevas rahulikult edasi ja põlisrahava poolt tingimusteta omaks võetud. Kuigi see sündmus ei ole ilmselt eriti oluline absoluutselt iga Eesti elaniku jaoks, siis sellegipoolest ei maksa alahinnata nende väheste intelektuaalide tegevuse trandsendentaalset mõju – seeme pannakse mulda ja ühelpäeval puhkeb selle tulemusena midagi õitsele. Ja nii ongi, et mõnede jaoks ei ole Tartu märtsi viimasel nädalal mitte ainult Euroopa linn, vaid ta on ka maailmalinn, sest vaimujõudu on ju mujal ka kui ainult Euroopas. Seoses festivaliga teevad sellel aastal teevad tiibeti mungad mandala eelpool nimetatud asustatud punktis Ürgmaa serval. Miks ja kuidas – seda peaks nende enda käest küsima. Ent nüüd programmi juurde, et juhtida tähelepanu mõnedele festivali tipphetketele. « Kõrbepruudid » (« Desert brides » Iisrael) läheb oma uuriva pilguga Kaananimaa kõrbesse beduiinide juurde, kes on olnud sunnitud loobuma oma nomaadlikust eluviisist, ent on muus osas vägagi kinnihoidvad oma kultuuri poolt kehtestatud arusaamadest. Eeskätt puudutab see mitmenaisepidamise traditsiooni jätkumist ning selle tagajärgi konkreetsetele asjaosalistele. Polügaamia otsene tagajärg on vohav sigimine: kui naine arvab, et temal on piisavalt tööd juba nelja lapsega, siis see ei ole probleem, võetakse üks naine veel, kes sünnitab veel kuus last, nii et kokku saab kümme, mis on selles kultuuris juba tõsiseltvõetav perekond. Mis nad nende inimeste peale hakkavad – sellele keegi eriti ei mõtle. Tüdrukutel on võimalus abiellumisikka jõudes liituda haaremiga ning noormehed, kes ei suuda endale sellist laiendatud perekonda soetada, need võivad ju hakata enesetaputerroristideks. Vastavalt islamile saavad ju pühas sõja langenud otse taevasse, kus neist igat üht ootab ees haarem, mis koosneb seitsmekümne kahest 16-aastastes noorest naisest. Niisiis võib olla tegu pikaajalise investeeringuga. « Tupik taevasse » (« No way to heaven »). Tais jälgitakse hollandlast, kes teeb läbi vägagi ekstreemse ning eksistentsi äärealadele ulatuva puhastumistehnika. Nimelt esimesel nädalal ei tohi midagi süüa ega juua, teisel nädalal võib natuke teed juua ja ega kolmaski nädal ei too ühtegi põhimõttelist muudatust – ikka nälg ja janu on saatjateks sellel üksildasel teel. Indias on filmitud samalaadseid protsesse, ent siin on juba mittesöömine kestnud mõne puhul ligi 10 aastat ja pole neil häda midagi. Nälgimisest räägib ka « Ilus tragöödia » (Norra, Venemaa), kus näidatakse klassikalise baleti masinavärki ning ohvreid, mida tuleb lastel tuua selleks, et sellel alal olla edukas või üldse sellel alal olla. Õnneks on selle loo puhul tunneli lõpus valgus, nii et illusiooni nimel elamine ei olegi alati päris asjatu, ent siiski mõtlemapanev lugu . Mõtlemapanev on ka Lõuna-Aafrikas Svaasimaal filmitud « Täna nopib kull ühe tibu », kus pea-aegu kogu täiskasvanud elanikond on surnud AIDS-i, sest nad ei teadnud sellest midagi ja nende kultuur ei väärtustagi selliseid teadmisi üleüldse nagu näiteks preservatiivi kasutamine. Järgi on jäänud peamiselt lapsed ja vanaemad. Esimesed on shokis ja teised püüavad olukorraga kohaneda, kuni on veel jaksu. Domineeriva kultuuri ja loodusrahva kultuuri konfliktist ja koostööst räägib « Meest tuhani » (USA, Paraguai), kus antropoloog vaatleb viimast suguharu, kes tuli metsast välja veel üsna hiljuti. Kui need küsimused, mida see antropoloog enda jaoks esitab ei tundugi eriti ehk olulised, siis ometigi on huvitav vaadata, mis nendes looduslastest suures maailmas edasi saab. On teisigi kultuuride arengut ja allakäiku dokumenteerivaid filme, mis pakuvad ka lihtsalt võimalust jagada oma üldinimlikku huvi kui ka lahendusi keerulistele ja enamasti lootusetute olukordade jaoks. « Kivikarjamaad » ja « Kool liikumas » haakuvad ühe ja sama murega, kuidas anda haridust nomaadide lastele. Julm oleks lahutada vanemad lastest ning saata järelkasv asulatesse, kus nad ei õpi midagi olulist oma kultuuri seisukohast. Ometigi, kui tahtmist on siis on ka siin positiivne lahend olemas. Niisiis on sellistel filmidel ja festivalidel olemas oma roll selles suhtes, et nii on võimalik teada saada, kuidas elavad ülejäänud inimesed sellel planeedil ning seda mida turisti pilgu läbi, vaid ikka minnes kohe rinnutsi kokku nende kõige tõsisemate probleemidega.
27.02.2009	MAAILMAFILMI EELÜRITUSED:
10.03 kl 18 Visuaalse antropoloogia klassika "Nanook põhjast" koos improviseeritud live-muusikaga, Eesti Rahva Muuseumis 11.03 kl 18 Liivo Niglase "Kalarahvas" ja Kolumbia põlisrahva aruahode tänapäevast elu analüüsiv "Kõndides Ceciliaga" KUMUs, Tallinnas 10.03 kl 18 Visuaalse antropoloogia klassika "Nanook põhjast" koos improviseeritud live-muusikaga, Eesti Rahva Muuseumis 11.03 kl 18 Liivo Niglase "Kalarahvas" ja Kolumbia põlisrahva aruahode tänapäevast elu analüüsiv "Kõndides Ceciliaga" KUMUs, Tallinnas Visuaalse antropoloogia klassika "Nanook põhjast" koos improviseeritud live-muusikaga 10.märtsil kl 18 Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas Robert J. Flaherty 1922. aastal linastunud dokumentaalfilmi "Nanook põhjast" - "Nanook of the North" peetakse maailma esimeseks täispikaks dokumentaalfilmiks. Film vaatleb ühe inuiti pere igapäevaelu ning olelusvõitlust Kanada Arktikas, Inukjuaki lähistel. Detailselt on filmitud pere igapäevaseid tegevusi nagu küttimismeetodid, kalastamine ning iglu ehitamine. Kuigi filmi on kritiseeritud naiivsuse ning lavastuslikkuse pärast, on tegemist olulise ajaloo- ning kultuuridokumendiga ka tänapäeva kontekstis. Tummfilmile loovad ning improviseerivad kohapeal heli Mari Kalkun häälel, kandlel, akordionil, suupillil, helitekitajatel ning Tanel Kadalipp kontrabassil ja muudel helitekitajatel. Filmi pikkus on 78 minutit. Vaata klippi filmist siit. Sündmus on tasuta. Täname: MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus, Lobster Films