Alto do Minho särtsub ja hingab, vabalt 20. märts 2013
Terje Toomistu filmist „Alto do Minho“
Alto do Minho pole dokumentaalfilm, mis jutustaks lugu ühe kindla
narratiivse alguse, kulminatsiooni ja lahendusega. Alto do Minho pole film, mis
hoolika ettevaatlikkusega pilluks vaataja ette järjestikke killukesi, mis
hoiaksid publikut niidi otsas, nii et on põnev, nii et on tore. Alto do Minhos
pole ühte keskset karakterit ega mõnda selgepiirilist rituaali, mida
antropoloogilise huviga jälgida ning kaader kaadri haaval täies truuduses
publikuni tuua. Alto do Minho kõnetab vaatajat hoopis teistel tasanditel. Alto
do Minhost õhkab Alto Minho piirkonna "päris" õhku - Põhja-Portugali
mägedes elavate inimeste kirge, nende suhtumist ellu, nende eneseesitusi. Filmi
autor, kunstiharidusega Miguel Filgueiras, kes on materjali ise filminud ja
ühtlasi ka monteerinud (ning seda on tulemusest tunnetada), on filmis
esitletud piirkonnast ise pärit. Ta kuulub nende noorte inimeste hulka, keda
selles selles filmis eriti ei ole - kohalikud noored. Piirkonna rikkalikku
muusikat, tantsu, kohati sürrealistuna tunduvat pärimuskultuuri ja lõbusat
argielu esitatakse pigem vanemate inimeste ja laste kaudu. Selle peale ohkas
Miguel filmile järgnenud arutelus (mis muide jätkus
sama sürrealistlik-naljakas ja ambivalentses tunnetuses), et see on kogu
teema kurb saatus. Noored on külast välja kolinud ja käivad pigem diskoteekides,
kui nendel uskumatutel rahvapidudel. Nii nagu kurvastab ka reaalsus, et filmi
produktsiooniks otsiti rahastust viis aastat ning tööd võtteväljal oli kahe
aasta jagu. Migueli sõnul oli oluline aga kohapeal töötada kaua, sest filmi
tegemise juures polnud keeruline mitte tehniline pool, vaid hea kontakti
loomine kogukonnaga, mis on kogu töö platvormiks. Lisaks on kohapeal
muidugi ka lõbus. Ma pakuks, et see oli rütm. See oli filmi rütm, mis lubas
läheneda publikule mitte-lineaarselt. See rütm, mis läbistas kogu filmi ja
pani publiku Alto Minho rahvaga samas vibratsioonis tantsima, võlus ka
kompositsiooni ja esteetiliste lahendustega. Montaaži kasutati vahendina
selleks, et rõhutada teatud nüansse vaatlusaluses mikromaailmas, vorm peegeldab
sisu, ja olen minagi seal Portugali mägedes osana mõnest järgmisest fiesta'st,
kus keeratakse muusika nii valjuks, et ümberkaudsed külad kõik teaksid, kus
õitseb elu täna öösel täiega. Muide, Tartus on sel nädadal kohal ka filmi
helirežissöör Diego, kelle töö on samuti kiiduväärt panus kogu filmi. Film
hingab ja särtsub, ning seejuures loob ka dokumentaalset antropoloogilist
teadmist, küll natuke teistsugust kui ilmselt suudaks verbaalne.