Kahevahelolek 6. aprill 2016
Laura Valli
Maailmafilmi festivalile on iseloomulik mitmekesisus nii käsitletavate teemade, kujutatavate piirkondade kui autorite poolest. Kirjusus sümpatiseerib mulle igati, aga ei saa eitada, et paljude väliskülaliste hulgas on tore kohata ka kohalikke autoreid ning nende loominguga suure ekraani kaudu tutvust teha. Kasutasin juhust ja vestlesin ühega neist, Liis Lepikuga, põgusalt hetkel, mis jäi hommikuse (ehk tema enda ja kahe teise režissööri filmidele pühendatud) seansi ja lõunasöögi vahele. Liis kõhkles, kas jõuame või mitte. Jõudsime. Väljusime edukalt kahevahelolemisest — vaid selleks, et jõuda mõne teise dilemmani. Tõdesime üheskoos, et kahevahelolek ja kõikvõimalike probleemidega tegelemine on inimelu vältimatuks osaks.
Liis Lepik on noor eesti dokumentalist, kes on õppinud nii sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiat Tallinna Ülikoolis (õpingud jäid pooleli erialavahetuse tõttu) kui dokumentaalfilmide režiid Balti Filmi- ja Meediakoolis (lõpetanud magistriõppe). Võiks öelda, et kahe üksteist täiendava, ent ometi eraldiseisva kutse omandamine on paigutanud Liisi enda kuhugi kahe valdkonna vahele, just nagu tegelased tema 2015. aastal valminud filmis “Kahe maailma vahel” on osalised ilmades, mida sageli üksteisele vastandama kiputakse (ida ja lääs, kristlus ja islam).Maailmafilmi festivalile on iseloomulik mitmekesisus nii käsitletavate teemade, kujutatavate piirkondade kui autorite poolest. Kirjusus sümpatiseerib mulle igati, aga ei saa eitada, et paljude väliskülaliste hulgas on tore kohata ka kohalikke autoreid ning nende loominguga suure ekraani kaudu tutvust teha. Kasutasin juhust ja vestlesin ühega neist, Liis Lepikuga, põgusalt hetkel, mis jäi hommikuse (ehk tema enda ja kahe teise režissööri filmidele pühendatud) seansi ja lõunasöögi vahele. Liis kõhkles, kas jõuame või mitte. Jõudsime. Väljusime edukalt kahevahelolemisest — vaid selleks, et jõuda mõne teise dilemmani. Tõdesime üheskoos, et kahevahelolek ja kõikvõimalike probleemidega tegelemine on inimelu vältimatuks osaks.
Osati ilmselt pealkirjast mõjutatuna saigi filmi keskseks teemaks minu jaoks antropoloogilises kirjanduses peamiselt Arnold van Gennepi ja Victor Turneri nimedega seotud liminaalsuse mõiste. Rõhuasetus võinuks olla ka mujal. Liis meenutab, et esimeseks tööpealkirjaks oli hoopis “Raamid”, millest mõne aja möödudes sai “Teel koju”. Praeguse variandi kasuks langes otsus pärast filmi valmimist. Liis rõhutab, et tema jaoks on oluline, et film ise enda eest räägiks, et elamust oleks võimalik saada ka autoripoolsete selgitusteta. Minu jaoks on pealkiri nagu instruktsioon, kasutamisjuhend, mis ulatatakse publikule enne filmi vaatamist. Näiteks usun, et filmi põhisõnum ja sellest saadav elamus on seoses sellele pandud pealkirjaga, mis paneb materjali vaatama mingi konkreetse nurga alt.
Aga unistus objektiivsusest ja reaalsuse kajastamisest, kuidas on sellega lood? “Every cut is a lie,” konstateerib Liis, tsiteerides filmitegija Wolf Koenigit. “Lõpuks on film ikkagi looming. Isegi nurk, mida ma filmides valin, on subjektiivne. Objektiivset filmi ei ole olemas.” Küll aga on Liisi jaoks oluline, et valminud film vastaks autori enda tegelikkusele, kajastaks võtetel nähtut ja kogetut. “Ma ei loo midagi, mis oleks olnuga vastolus.” Liis rõhutab, et ehkki sisu on tähtis, peab ta filmide kunstilist poolt vähemalt sama oluliseks. “Mina teen nii, et kõigepealt ma jälgin inimesi. Ütleme, on üks tegelane. Õpin tundma, millised on tema elumustrid ja psühholoogia. Selle kaudu saan hakata aimama, kuidas ta käitub ja olukordadele reageerib. Siis on võimalik häid kaadreid filmida, olla õigel ajal õiges kohas.”
Samas ütleb Liis, et elus on ikka nii, et juhtub see, mida oodata ei osanud. Plaanid on üks, tegelikkus teine. Esialgu võib autor vastugi puigelda. Näiteks autostseen, kus peategelane Kristi ärritub. “Atmosfäär oli hull, mõtlesin, et sellest ma küll filmi teha ei taha. Lõpuks andsin alla, mõtlesin, et okei, ma siis filmin. Alles pärast sain aru, et tegelikult oli see vajalik.” Võtetel vajalike ja ebavajalike kaadrite eristamine oli selle filmi puhul eriti keerukas, sest filmiti kolmes erinevas keelekeskkonnas ehk jäädvustati nii araabia-, eesti- kui ingliskeelseid vestlusi.
Ometi ei ole kinolinal näha keelebarjääridega eraldatud erinevaid maailmu, vaid üht ja sedasama maailma, mille asukad on kõik eneseotsingutest haaratud. “Inimestel on erinevad probleemid: araabia maades on sõda, läänemaailmas tuntakse puudust armastusest, aga probleemidest iseenesest ei pääse keegi, need on paratamatud. Õigemini, ei tohi öelda probleemid, on väljakutsed. Praeguses maailmas on meil nii palju identiteete ja kultuure. Tuleb nende erinevate maailmade vahelt leida oma sisemine kodu, kindlus.”
Ent üksikisiku kriisid pole kunagi ainuüksi indiviidi enda lahendada. Meeldib see meile või ei, oleme inimestena seotud meid ümbritsevate persoonidega. Me saame teistele probleeme tekitada, neid süvendada või hoopis lahendada. “Vahepeal ajab küll vihale, kui inimesed räägivad, et ei ole vaja siia põgenikke tuua, sest meie enda lapsed nälgivad ja üldse on kõik Eestis halvasti. Aga meil on siin ju toimiv ühiskond, sotsiaalsed tugisüsteemid kõik olemas ja organiseeritud. Kuidagi võrreldakse meid ja meie olukorda ja nende olukorda, mis on täiesti erinevad, nad ei ole võrreldavad. See ärritas ja pani miskit minus liikuma ka.”
Maailmafilmi festivali ajal näidati ETV ekraanil Liisi järgmist, “Eesti lugude” sarja kuuluvat filmi “Viimane lend”, mis valmis pärast linateost “Kahe maailma vahel”. Liis ise tõdeb, et ajaline kaugenemine võimaldab filmis paremini rääkida. “Kui oled filmi just vahetult valmis teinud, siis oled emotsionaalselt väga seotud. Mõtled, mida kõike oleks veel pidanud tegema. Alati jääb midagi, mis endale rahu ei anna. See võtab aega, et mingist teemast või filmist välja tulla.” Aga kindel on, et tuleb järgmine film ja küllap ka ülejärgmine, sest filmide tegemine on Liisi kutsumus. “Sinna ei saa midagi parata,” sõnab ta lõpetuseks veel enne, kui lauda saabub tomatisupp.