Kolmapäev, 24. märts

10.00

Sanja ja Varblane

Rež Andrei Grjazev, Venemaa, 61 min

See on episood kahe töölise elust killustikuterminalis. Juhtus nii, et kaks selli – Sanja (37) ja Varblane (19), kes olid tulnud Moskvasse, tutvusid ebatavalistel asjaoludel. Esimesed probleemid ilmnesid siis, kui neile enam palka välja ei makstud. Nüüd ei saa Varblane ilma dokumentide ja rahata tagasi koju minna ja Sanja ei saa Varblast üksinda siia tehasesse maha jätta. Kui kaua nad peavad raha ootama? Kuidas saavad kaks inimest üksteist meeleheite piiril toetada? Suurte probleemide ja konfliktide taga on inimeste harilikud mõtted ja emotsioonid ning uskumatud unistused edasisest elust.

Andrei Grjazev

Sündis Moskvas 1982. aastal. Professionaalne iluuisutaja, Maailma- ja Euroopa meistrivõistluste võistleja. Lõpetas Venemaa Riikliku Füüsilise Kultuuri Ülikooli teatrilavastajana (2004), töötas balletitantsijana Igor Bobrini jääminiatuuride teatris. Lõpetas Esimese Riikliku TV kooli toimetajana (2006). Töötas toimetaja ja režissöörina J. Ljubimovi Taganka Teatris. Lõpetas kõrgemad filmistsenaristide ja režissööride kursused (2008, A. Gerassimovi ja A. Dobrovolski workshopid).

Rapresent

Rež Ivana Todorovic, Serbia, 30 min

FILMILÕIK

Bojan sündis Horvaatias Splitis. Kui ta oli kolmene, sai tema isa kodusõjas surma ning ta põgenes koos ema ja õega Serbiasse. Kui ta oli 11-aastane, suri ema ja õde läks tema juurest ära. Sellest peale on ta elanud lastekodu ja tänavate vahel. 18-aastasena kaotas ta Serbia seaduste kohaselt õiguse kohale lastekodus ning kuna tal ei olnud ei kodu ega perekonda, sai temast kodutu. Ivana Todorovic jälgib Bojani, kui ta käib oma vanades magamispaikades, otsib prügikastist välja sünnipäevatordi ja ühendab oma armastuse tänavakunsti ja hiphopi vastu.

See film tehti aastal 2008. Bojan suri 2009. aasta 11. juunil 21-aastasena.

Ivana Todorovic

Ivana Todorovic lõpetas Belgradi ülikooli antropoloogina. 2007. aastal, pärast õpinguid Uue poliitika koolis, Belgradis asuvas noortele suunatud inimõiguste MTÜs, asus ta tegema filmi “Rapresent”. See esilinastus Londoni rahvusvahelisel filmifestivalil LIDF ning sai Parima filmi auhinna XVIII Rahvusvahelisel Etnoloogilise Filmi Festivalil Belgradis, Serbias.

12.00

Menstruatsioon

Rež Ramesh Khadka, Nepaal, 36 min

Chhaupadi (menstruatsiooni) sarad on tavalised Nepaali kesk- ja kaug-lääne külades. Oma menstruatsiooniperioodidel peavad naised elama ebahügieenilistes ja ebaturvalistes sarades, riskides oma elu ja tervisega. Inimesed usuvad et naised on menstruatsiooni ajal ebapuhtad ja muudavad mustaks ka kõik selle, mida nad puudutavad. See film on lugu naistest, kes on kannatanud ebaõiglaste traditsioonide ja praktikate tõttu. On edasilükkamatu vajadus tuua muutus nende raskesse ellu.

Ramesh Khadka

Ramesh Khadka on sündinud 1971. aastal Nepaalis. Tal on MA kraadid massikommunikatsiooni ja ajakirjanduse alal ning sotsioloogias ja antropoloogias. Tal on enam kui kümneaastane kogemus ajakirjanduses ja arengukommunikatsioonis. Ta on töötanud raamatute väljaandmisel, kirjutades, koostades ja toimetades näiteks fotograafia ja arengutöõga seotud raamatuid. Filmitegijana on ta enam kui 90 arengutööalase filmi režissöör. Ta on Nepaali keskkonnaajakirjanike foorumi asepresident ning Nepaali ajakirjanike föderatsiooni liige.

Umoja, küla, kuhu mehi ei lubata

Rež Jean Crousillac, Jean-Marc Sainclair, Prantsusmaa, (filmimispaik: Keenia), 52 min

FILMILÕIK

1970–2003 aastail ütles Põhja-Keenias umbes 1600 naist, et neid on vägistanud Briti sõdurid. Abikaasad tundsid, et nende au on riivatud ning jätsid pärast peksmist oma naised maha. osa naisi kogunes ja rajas Umoja – küla, mis on meestele keelatud. Kadedad mehed ründavad Umoja küla tihti ning tekitavad küla rajajale Rebeccale palju probleeme.

Jean Crousillac

Ettevõtja ja ürituste korraldajana on Jean Crousillac seotud arenevate rahvaste kohaliku arenguga. Kui ta sai Washington Postist teada Umoja küla kohta, otsustas ta kutsuda üles selle ainult naistele loodud küla rajajat sündmusest maksimaalset kasu lõikama ning oma tööle valgust heitma. Koos Jean-Marc Sainclairiga lõi ta prodiktsioonifirma “Manta Productions” ja tegi dokumentaalfilmi Rebecca Lolosoli võitlusest – Umoja külast, kuhu mehi ei lubata.

Jean-Marc Sainclair

Peale majandus- ja rahandusalaseid õpinguid (1996–2000), õppis Jean-Marc Pariisis audiovisuaaliat ning temast sai ajakirjanik. 2006. aastal lõi ta koos Jean Crousillaciga “Mantra Productionsi” produktsioonifirma, et teha ning levitada dokumentaalfilme. Esimene film, “Umoja, küla, kuhu mehi ei lubata” valmis koos Jean Crousillaciga. See filmiti 2006. aasta lõpus. Tema teiste tööde hulgas on “Una labor de hormiga” (“Tädi töö”, institutsionaalne dokumentaalfilm Equadori MTÜst, mis töötab kohalike kogukondadega ja “Piedra y Miel” (“Kivi ja mesi”), dokumentaalfilm 8-aastase Juan Carlose tööst Chone, väikese Equadori linna prügiväljadel.

Toetab:

15.00

Casado pärand

Rež Valentina Bonifacio, Ühendkuningriik/Itaalia, (filmimispaik: Paraguay), 50 min

100 aastat on maskoi rahvas töötanud Paraguays, Carlos Casado parkainetehases. Tehas, mis rajati nende maale, tugines oma toodangus kohalikele loodusvaradele. Pärast territooriumil leiduvate varade ammendumist pani kompanii 2001. aastal tehase kinni ning müüs maa maha. Maskoidele, kes võitlesid kompaniiga, et oma varasem territoorium tagasi saada – on Casado pärandiks viljatu maa. Filmis leiab paralleelselt aset kolm lugu: vana maskoi pealik hulgub tühjaks jäänud tehases, peale mitmeaastast pausi viiakse läbi initsiatsioonitseremoonia ning rühm maskoi vanemaid külastab pealinnas mõningaid poliitikuid. Oma mineviku ja valgetega leppides kujutavad maskoid ette oma tulevikku.

Arendades pidevat dialoogi mittepõlisrahvusest inimestega, esitab see põlisrahvast rääkiv lugu küsimuse meie enda tuleviku ehitamisest ja sellega seotud kujutelmadest.

Film valmis enam kui aastase võtteperioodi jooksul, mil filmitegija elas maskoi rahva juures.

Valentina Bonifacio

Valentina Bonifacio on antropoloog ja filmitegija. 2009. aastal sai ta doktorikraadi visuaalses antropoloogias Manchesteri ülikoolis. Ta on mitmete artiklite autor põlisrahvastest Ladina-Ameerikas ning on praegu seotud koostööpõhise filmiprojektiga maskoide juures Paraguays. Tema eelmised filmid on: “Colon ja trikk kuiva leivaga”, 11 min, 2005 ja “Baile Kunha”, 25 min, 2008

16.15

Gaselli surm

Rež Jérémie Reichenbach, Prantsusmaa, (filmimispaik: Niger), 45 min

FILMILÕIK

Põhja-Nigeris, kuskil Sahara piiril on mehed valmis sõjaks. Nähtamatu vaenlase jaoks valmis, maailmast isoleerituna, elavad nad võitluseks valmistudes.

Jérémie Reichenbach

Sündinud Pariisis 1975. aastal. Magistrikraad kino alal Pariisi 8. Ülikoolis, juhendaja J.L. Comolli. Jérémie Reichenbach on teinud järgmised filmid: "Abou and the stars of mande", "Niamey, how’s work?", "Teshumara, the guitars of the tuareg rebellion", "A cleaner world".

Süütu. Lapssõdurid ja nende armastus elu vastu

Rež Sophie Haarhaus, Kullar Viimne, Saksamaa, (filmimispaik: Uganda), 53 min

Nad on oma küladest röövitud ja sunnitud saama sõduriteks: viimase 20 aasta jooksul röövisid Põhja-Ugandas mässulised 30 000 last, keda sunniti sõduriteks hakkama.

Nad on võitlejad ja orjad sõjas, millest nad kunagi aru ei ole saanud. Kuid nende soov jõuda tagasi koju oli tugevam kui nende hirm põgenemise ees.

Selles filmis kohtame neist nelja: tagasipöördnut, tulevikuga vastamisi seista soovijat. Nad unistavad rahust, kuid näevad unes endiselt sõda. Ajakirjanik Sofie Haarhaus ja filmitegija ning operaator Kullar Viimne viibivad kuu aega Põhja-Uganda põgenikelaagris. Aja jooksul hakkavad tagasipöördunud lapssõdurid “Euroopa ajakirjanikke” usaldama ning oma lugusid jutustama. Nad räägivad oma mälestustest, hirmudest ja unenägudest – nii headest kui halbadest.

Igaüks neist on leidnud oma viisi minevikuga tegelemiseks:

20-aastane Patrick näeb igal öösel painavaid unenägusid, mis sunnivad teda taas ja taas oma minevikku mäletama. Ta kõhkleb kogu oma elus ja ise lahenduste leidmises. 17-aastane Simon on neljast poisist noorim. Ta jooksis võsast minema, et olla koos oma emaga. Ta viib meid oma röövimiskohta ja unistab sellest, et saab ühel päeval oma külasse tagasi pöörduda.
David on vait. Nagu paljud tagasipöördunud, ei suuda ta ajast mässajate juures rääkida. Ta tuli tagasi, et olla jälle laps, kuid peagi pidi ta ise oma jalgadele toetuma: 19-aastasel on poeg.

Michael on olnud koos mässajatega enam kui kuus aastat. Kui nad rääkisid, et tema vanemad on tapetud, muutus ta jämedaks ja tahumatuks – vägivaldset noorukit kasutati püssijõuna. Nüüd, kaheksa aastat hiljem saab ta aru, miks ning vastab väljakutsele kasutada oma jõudu konstruktiivsel viisil.

Sophie Haarhaus

Sophie Haarhaus sündis 1984. aastal Saksamaal Möllnis. Ta õpib Hamburgis poliitikateadusi fookusega rahul ja konfliktil ning arengukoostööl. Alates 2006. aastast tegutseb ta vabakutselise ajakirjanikuna, alates 2008. aastast ka konfliktilahendajana. 2007/2008 viibis ta kuus kuud Ugandas, tehes muuhulgas koos Kullar Viimsega filmi “Süütu”, mis räägib endiste lapssõdurite reintegratsioonist.

Kullar Viimne

Kullar Viimne sündis 1980. aastal Võrus. Pärast sotsiaaltööõpingute lõpetamist asus ta Balti Filmi- ja Meediakoolis filmi õppima. 2006. ja 2007. aastal õppis ta FAMU Rahvusvahelises filmikoolis Prahas. Samal aastal viibis ta kolm kuud Ugandas, tehes dokumentaalfilmi “Süütu” koos Sophie Haarhausiga. Ta on tegutsenud operaatori ja režissöörina mitmete Eesti ja rahvusvaheliste filmiprojektide juures.

18.30

Pilvekarjane

Rež Ruben Guzman, Argentiina, 38 min

Karjane, pilved ja vulkaan. Teine osa kaheosalisest loost karjustest Andide platool.

Ruben Guzman

Sündinud 1959. aastal Buenos Aireses (Argentiina kanadalane). Tegutseb meediakunstide kuraatori ja programmeerija, professori ning sõltumatu filmi ja videokunstnikuna. Tema töid on näidatud paljudel näitustel, retrospektiividel ning festivalidel üle kogu maailma.

Maria ja uus maailm

Rež George Walker Torres, Venetsueela, 57 min

Venezuelas Kariibi mägedes seisab troopika südames Colonia Tovar, Bavaaria linn. Ehitatud XIX sajandil saksa talupoegade poolt, on sellest tänapäeval saanud edukas teemapark turistidele. Maria, kolmekümnendate eluaastate lõpus olev Venezuela naine, elab Colonia Tovari prügimägedel. Maria püsib elus, kogudes purke ja pudeleid, ümbritsetuna hulkuvate koerte hordidest ning eraldatuna oma tütrest Joanast. See film on tema lugu, tema võitlus ellujäämise ning Joana tagasisaamise eest. See on hüljatuse ja süütuse lugu: Maria, Joana, aga ka esimeste saksa asukate lugu, kes olid unistanud paradiisist Uues Maailmas.

George Walker Torres

George Walker Torres sündis Venezuelas Caracases. Ta õppis filmirežiid Pariisis LA FEMISes. 2000. aastal osales ta Ameerika Filmiinstituudi (Los Angeles) stsenaristika magistriprogrammis. Ta on kirjutanud stsenaariume ning olnud režisööriks mitmele lühifilmile, mis on linastunud erinevatel rahvusvahelistel filmifestivalidel. Stsenaristina oli tema viimane film “The Leap Years” (Singapur, 2008). “Maria ja uus maailm” (2009) on tema esimene täispikk dokumentaalfilm.

20.30

Gandhi lapsed

Rež David MacDougall, Austraalia, (filmimispaik: India), 185 min

FILMILÕIK

Varjupaik lastele Delhi äärelinnas pakub toitu ja peavarju 350 poisile. Mõned neist on orvud, teised on hüljatud, mõned jällegi kodust ära jooksnud. Umbes pooli neist hoitakse seal kohtu korraldusel, kuna nad on üles korjatud tänavailt, kus nad panid toime pisikuritegusid. Elades mitmeid kuid selles institutsioonis, uurib filmitegija David MacDougall poiste rutiine ja erinevaid kogemusi. Hoolimata raskest elust, näitavad mitmed neist üles silmatorkavalt tugevat iseloomu, teadmisi ja parandamatut optimismi. Ühel päeval saabub 181 lapstöölist, pannes hoone viletsad võimalused veelgi suurema surve alla. Institutsioon teeb, mida suudab, kuid kas sellest piisab?

David MacDougall

David MacDougall on dokumentalist ning filmiteoreetik. Ta omandas hariduse Harvardi Ülikoolis ja Los Angeleses California Ülikoolis. Tema esimene pikk dokumentaalfilm “Elada karjadega”, mis on filmitud Ugandas, võitis Grand PrixVenezia Genti Veneetsia Filmifestivalil 1972. aastal. Peatselt pärast seda tootis ta koos abikaasa Judith MacDougalliga filmitriloogia “Turkana vestlused” poolrändlevatest kaameliajajatest Keenia loodeosas. Koos Judith MacDougalliga tegi ta mitmeid filme Austraalia põliskogukondadest ning 1991. aastal filmi fotopraktikatest India mägilinnas, “Photo Wallahs”. 1993. aastal tegi ta filmi “Tempus Baristas” kitseajajatest Sardiinia mägedes, mis 1995. aastal võitis Earthwatchi filmiauhinna. 1997. aastal hakkas ta tegema filmiuurimust “Doon School” Põhja-Indias. Selle tulemuseks oli viiest filmist koosnev seeria. Tema viimase aja filmitegemine on toimunud progressiivses internaatkoolis Lõuna-Indias ning kodutute laste varjupaigas New Delhis. Tema eelmine film, eksperimentaalne “Schoolscapes” (2007) võitis Basil Wrighti filmiauhinna 2007. aasta RAI antropoloogiliste filmide festivalil.

MacDougall kirjutab regulaarselt dokumentaalsest ja etnograafilisest kinost ning on raamatute “Transcultural cinema” (1998) ja “The Corporeal Image: Film, Ethnography, and the Senses” (2006) autor. Ta elab Austraailas ning on praegu abiprofessor kultuuridevaheliste uuringute keskuses Austraalia Riiklikus Ülikoolis Canberras.