Neljapäev, 25. märts
10.00
Kurvameelse mehe laulud
Rež Lina Fruzzetti, Ákos Östör, Aditinath Sarkar, USA/India, 35 min
Film käsitleb Lääne-Bengali maapiirkondades poeedi ja legendaarse müstikuna tuntud maalija, helilooja ja laulja elu ja tööd. Karismaatilise kujuna on Dukhushyam konventsioonidest mitmel moel eemaldunud, kõige olulisem on ilmselt see, kuidas ta julgustab naisi tegelema traditsioonilise rullidele maalimise ja muusikalise kompositsiooniga, mis on Indias peaaegu eranditult olnud meeste tegevusalaks. Film jäädvustab Dukhushyami visiooni oma kunsti allakäigust ja taassünnist; tema tolerantset Sufi Muslimi spirituaalsust; seotust hindude, muslimite ja kaasaegse maailmaga; entsüklopeedilisi teadmisi muutuvatest muusika ja maalimise ajalugudest ja tehnikatest; tema uskumuste mõju tema elulaadile ja tema õpetusi kogukonna tulevastele maalijate ja lauljate põlvkondadele.
Lina Fruzzetti
Ákos Östör
Antropoloogia ja filmiuuringute professor Wesleyani Ülikoolis, mitmete filmide autor (mitmed neist tehtud koos Lina Fruzzettiga) ning kirjutanud mitmeid raamatuid (sh “Jumalate mäng” ja “Aja anumad”), mis põhinevad uurimistööle Indias ja Aafrikas.
Aditi Nath Sarkar
Võin ma sisse astuda?
“Võin ma sisse astuda?” on kunstidokumentaal, milles uuritakse ja kogetakse Brasiilia usundit Candomblé’d.
See Lääne-Aafrika päritoluga usund põhineb ‘teistsugusele’ suhtumisele reaalsusesse ja teistsugustele aktsepteerimise ja kommunikatsiooni piiridele kui praeguses Lääne ühiskonnas.
Selle usundi põhiliste tõekspidamiste hulka kuulub uskumine teise, paralleelsesse vaimude maailma ning laulmise, tantsu, muusika ja andide kaudu vaimudega loodav kontakt. See avaldub Candomblé tseremoonia ajal selles, kui vaim siseneb ühte osalejatest.
Filmitegija ja visuaalne kunstnik Koštana Banović intervjueerib inimesi, kes Candomblé usundit praktiseerivad, osaleb tseremooniatel, kus ta oma ‘jumalatelt’ identiteedi saab ning liidab kõik selle sütitavaks dokumentaaliks.
Banović on filmis ise nähtav mina-kunstniku-uurijana, kes kõrvalseisja/asjaosalise positsioonide kaudu ja jutustava hääle antud kommentaaride kaudu uurib ja visualiseerib suhet uskumise, reaalsuse ja taju vahel.
Koštana Banović
Sündinud 1965. aastal Sarajevos, endises Jugoslaavias. Visuaalne kunstnik ja filmitegija. Ta lõpetas Utrechti Kunstiakadeemia 1983, aastal. Seejärel tegutses ta
kunstnikuna Prahas ja töötas Berry Studios Montrealis. Viimastel
aastatel on ta viibinud resideeruva kunstnikuna Soomes, Senegalis ja
Brasiilias.
12.00
Hanna ja Violka
Hanna Korzla, üks Itaalia 1 700 000 immigrandist, on elanud kolm aastat Salentos, hooldades ööpäev läbi Antoniot, kes on üle 80 aasta vana ning põeb Alzheimerit. Hanna 19-aastane tütar Violka on töötu. Ta võtab üle Hanna töö ‘Ntoni hooldajana, võimaldades emal sõita Poola perekonda vaatama. Kui Hanna on raske mineviku ja probleemse olevikuga leppinud, siis Violka, kes on liiga noor nii vana mehe eest hoolitsemiseks, haarab kinni Itaalias olemisest, mis on kõike muud kui puhkus.
Režissöör: Minu eelnev töö “Itaallaste ja migrantidest naiste hääled” võimaldas naistel jagada oma kogemusi elust Lõuna-Itaalias. Tahtsin astuda selles suunas ühe sammu edasi, liikudes rohkem visuaalse reaalsuse suunas. Otsustasin näidata oma emapoolsete vanavanemate Gina ja ‘Ntoni ning nende juures elava Hanna, poolakast hooldaja elu. Teema on intiimne ja isiklik, kuid samas ka osa laiemast debatist, mis on nii sotsiaalne kui antropoloogiline.
Rossella Piccinno
Rossella Piccinno omandas kraadi dokumentaalse ja eksperimentaalse filmitegemise alal Bolognas DAMSis, seejärel sai temast videoproduktsiooni tehnik. Tema debüüt režissöörina oli lühifilm “Interno sei” (2005), millele järgnesid dokumentaalfilmid “Mauritania, muistsed raamatukogud kõrbes” (2006), “Occhi negli occhi – reisimeenutus” (2007), “Itaallaste ja migrantidest naiste hääled” (2008), videoeleegia “Minu kallile” (2008) ja viimane töö “Hanna ja Violka”. Sellest aastast on ta resideeruv kunstnik Prantsusmaal kino- ja kaasaegsete kunstide stuudios.
Kõrvalmõjud: Noore Lahore kunstniku portree
Rež Mashhood Ahmed Sheikh, Norra/Pakistan, 34 min
Lahore on Pakistani suuruselt teine linn, mille elanike arv on enam kui 10 miljonit. Linn on kuulus oma peente toitude ja rikkaliku kultuuri poolest, see on hariduspealinn ning Pakistani meedia- ja kunstielu keskpunkt. Film viib meid sügavale Lahore madalama keskklassi päritolu noore kunstitudengi ellu ja toimetulekuvõitlusse.
Mashhood Ahmed Sheikh
14.45
Enet Yapai – Ambonwari tüdruk
Enet Yapai oli kuueaastane, kui Daniela teda 2005. aastal esimest korda kohtas. Kaks aastat hiljem pöördus ta Ambonwari külla, Ida-Sepiku provintsi, Paapua Uus-Guineasse tagasi. 2007. aasta novembrist 2008. aasta aprillini jälgis Daniela Enetit ja tema ema Alexiat, kui nad töötlesid saagot, püüdsid kala või kogusid rohtu korvide ja mattide jaoks. Enet “sisenes kaamerasse” viisil, mis nii talle kui filmitegijale meeldis. Film on eksperiment lihtsast ja ettearvamatust suhtlemisest Enet Yapai, videokaamera ja filmitegija Daniela vahel.
Daniela Vávrová
Sündinud 1978. aastal Slovakkias Bratislavas. Aastatel 2003–2008 omandas ta filoloogiamagistri kraadi Austrias, Viini Ülikooli Humanitaar- ja Sotsiaalteaduskonna sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia osakonnas. Alates 2010. aastast on ta teadur ja doktorant Austraalias Cairnsis, James Cooki Ülikooli Kunstide ja Sotsiaalteaduste Kooli Troopikauuringute Instituudis.
Ta on töötanud vabakutselise fotograafi ja kirjanikuna ning teinud tööd ka videokaameraga. 2005 ja 2007–2008 tegi ta välitöid Ambonwari külas Ida-Sepiku provintsis, Paapua Uus-Guineas.Setu pulRež Aado Lintrop, Eesti, 90 min
Seto saaja' 2009
Rež Aado
Lintrop, Janika Oras, Eesti, 90 min
5.–7. juunil 2009 peeti Eesti kaguosas, omapärase kultuuripiirkonnana tuntud Setomaal pulmi vanade seto kommete järgi. Film annab lühikese ülevaate kolmest sündmusterohkest päevast: abiellumisrituaalidest koos laulude, itkude ja truuskade dialoogidega, pillimängust-tantsust ja pulmanaljadest. Peo korraldamisel lähtuti ajaloolistest pulmakirjeldustest ja kohalike vanemate naiste teadmistest. Vanu kombeid muudeti pisut, sest pidu ei tehtud etendusena avalikkusele näitamiseks, vaid endale, oma lähematele sõpradele ja sugulastele. Nii oli osalistel võimalik keskenduda rituaalidele ja nende tähendusele, nautida enda ja teiste sõnaseadmis- ja esitusoskusi. Eesti Rahvaluule Arhiivi inimesed olid kutsutud pulmi pruutpaari ja arhiivi jaoks jäädvustama, filmgi on tehtud ennekõike pulmalistele endile näitamiseks.
Aado Lintrop
Aado Lintrop on folklorist, filmimees ja luuletaja. Ta töötab Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis, kuid on saanud filmialast koolitust 1970. aastatel „Tallinnfilmis“ Lennart Mere ja Rein Marani käe all ning töötanud seejärel kümme aastat Eesti Rahva Muuseumis filmimehena.
Janika Oras
Janika Oras töötab Eesti Rahvaluule Arhiivis, tema uurimisteemad on seotud eesti vanema rahvalaulu ja arhiivi ajalooga. Ta on ise paarkümmend aastat esitanud vanu laule ja õpetanud nende traditsioonipärast esitamist.
17.15
Esset, guragede hing
Rež Haile Seifu, Norra, (filmimispaik: Etioopia), 33 min
Esset on taim, mille kasvatamine on väsitav ettevõtmine. Sünnist kuni lõikuseni kulub pikki aastaid. Kuna kasvamiseks pole vaja suurt maa-ala, on esseti kasvatamine jäänud guragede, Etioopia lääneosas elava etnilise rühma, peamiseks elatusallikaks. Essetil on nende igapäevaelus oluline roll toiduainena, kuid see on ka sotsiaalse rollijaotuse vahendiks ning identiteedi kirjeldajaks. Soorollid, sotsiaalne staatus ning koht kogukonna liikmete hulgas tuleb välja selle kasvatamise ja hooldamisega seotud kogukonnaliikmete käitumise kaudu.
Haile Seifu Woldejohannes
Haile Seifu Woldeyohannes on sündinud Etioopias ning elab nüüd Norras. Tal on magistrikraad ning ta on õpetanud keskkoolis inglise keelt. Ta on töötanud ka projektide koordinaatorina orvuks jäänud lapsi aitavas organisatsioonis. Juba noorena meeldis talle kaameraga mängida ja lühifilme teha. Ta on teinud mitmeid pulmavideoid, kirikuvideoid ja fotosid. Ta astus Tromsø Ülikooli, et omandada paremini oma huviala – filmitegemine, eriti just etnograafiliste filmide tegemine. Ta töötab nüüd Tromsø Ülikoolis visuaalkultuuri uuringute õppetoolis filminõuandja ja vanemtehnikuna.
Taevas Maa
Rež Rudolf Pinto do Amaral, Austria, (filmimispaik: Peruu), 60 min
See film on seoste sõlmpunkt, lugude, sümbolite, eluilmade ja erinevate kontseptsioonide võrgustik amazonase šamanismi praktikate ja tarbimise ümber. Film keskendub šamaanidele, kes töötavad psühhoaktiivse aine ayahuascaga (nn ayahuasquerod).
Turistide kujutlused, kohalikud müüdid ja igapäevaelu katked linnas ja seda ümbritsevas džunglis segunevad erinevate vaateviiside panoraamiks.
Rudolf Pinto do Amaral
Rudolf Pinto do Amaral sündis 1976. aastal Salzburgis, Austrias. Peale magistriõpinguid sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia alal Viinis on ta töötanud vabakutselise kirjaniku, ajakirjaniku ja sõltumatu filmirežissöörina. Ta teeb koostööd erinevate rahvusvaheliste kunstnike-filmitegijate, muusikute, luuletajate ja fotograafidega. “Taevas Maa” valmis koostöös Austria kunstniku ja filmitegija Harald Scherziga, kellega koos ta filmis kaks kuud Peruu vihmametsades Iqutose lähistel.
19.30 - Maailma esilinastus
Itelmeeni lood
Itelmeeni lood on liigutav lugu keelest, mis suulise kommunikatsiooni vahendina on peaaegu hääbunud, ning selle sotsiaalsetest ja isiklikest tähendustest. Film esitab itelmeeni keele rääkimist nii nagu see praegusel ajal veel eksisteerib ning selle kasutamise tähendust minevikus ja tänapäeval. Filmi tegevus areneb ümber pärimusliku võrguga soobli küttimise praktika. Näidates Venemaa Kaug-Idas asuvat Kamtšatka maapiirkonda kus on alles vähem kui 20 itelmeeni keele rääkijat, läheb film edasi oma algsest eesmärgist, jäädvustada keelt ja jahipidamise praktikaid, mida küll mäletatakse, kuid enam ei kasutata. Kaks kütti kogevad metsikut keskkonda ja Kamtšatka külasid, mille osaks on kodumaa ajalookihid ja mälestused, nostalgia, taandumine ja lootus, mis kajavad läbi kogu filmi.
Liivo Niglas töötab etnoloogia lektorina Tartu Ülikoolis alates 1996. aastast. Ta on filmirežissöör, produtsent ning filmitootja mpdoc looja. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloolase ja etnoloogina ning on praegu samas etnoloogiadoktorant (alates 1999. aastast). Ta on õppinud dokumentaalfilmi Ateliers Varan'is Prantsusmaal (1998).
21.30
Tule minu maale
See film, reis “des’i” (maa) otsinguil 15. sajandi Põhja-India müstilise poeedi Kabiri toel, põimib kokku kahe väga erinevalt maalt pärit inimese lood – India rahvalaluliku Prahlad Tipanya ja Põhja-Ameerika õpetlase Linda Hessi lood. Kus on Kabiri maa? Vastus on kirjeldamatu – sedamööda, kuidas me reisime läbi laulu ja luule kahte ellu, mille on omavahel kokku toonud Kabiri kultuure ületava resonantsi tekitatud ebatõenäoline sõprus.
Shabnam Virmani