10.00-17.30
Leonard Kamerling
Leonard Kamerling on Alaska Ülikooli Põhjamuuseumi filmikuraator ja sama ülikooli inglise keele dotsent. Viimase 20 aasta jooksul on ta produtseerinud terve hulga kriitilisi, rahvusvahelisi auhindu võitnud dokumentaalfilme Alaska põliskultuuridest ja Põhja teemadest. Ta on õppinud Londoni filmikoolis ja omandas oma MFA loovkirjutamises Alaska Ülikoolist. Ta liitus loovkirjutamise osakonnaga 1999. aastal, kus ta on seotud filmile, teatrile ja televisioonile kirjutamisega. Tema film, “Rahva vaimsus” oli Ameerika Filmiinstituudi prestiižsse Par Lorence’i auhinna nominent.Läbi kogu oma karjääri on Leonard Kamerlingi huvitanud kultuurilise representatsiooni küsimused filmis, kultuuridevaheline kommunikatsioon ja roll, mida film ja filmikirjutamine võib mängida stereotüüpide kaotamisel ja ühe kultuuri usaldusväärsel tõlkimisel teise.
Kevadjääl
St Lawrence’i saare eskimod püüavad nii morskasid kui ka vaalu. Filmi alguses räägib vana mees liikuva jää ohtudest, sellest, kuidas inimesed jääl triivisid ja enam iialgi tagasi ei tulnud. Salk mehi seisab lumisel katusel, kammides merd, et leida morskasid, siis aga näeb üks neist kaugel jääl hädas olevat nahkpaati. Meeskond ei olnud eelmisel ööl koju jõudnud ja triivis nüüd Siberi suunas. Kaua aega tagasi ei oleks nende päästmiseks midagi ette saanud võtta. Kaasajal helistasid mehed rannavalvele. Järgmisel päeval tehti ettevalmistusi juba uueks morsajahiks. Jahimehed panevad asjad paati ja reisivad 50 miili merele, kus nad näevad kahte morska jäätükil päevitamas. “Ära liiguta,” ütleb üks jahimees kaamerale. Morsk lastakse maha, imetletakse, tükeldadakse jääl ja laaditakse paati. Tagasi külla jõudes lõigatakse liha veelkord ja riputatakse kuivama.
Alaska Eskimo seeriad
Kaheksaosaline seeria, mille on produtseerinud Sarah Elder ja Leonard Kamerling.
311 min, 1972–1988
Filmitegijad Sarah Elder ja Len Kamerling produtseerisid need filmid koostöös külade eestseisustega. Alates 1974. aastast on Alaska põlisrahvaste pärimusfilmi projekt olnud pioneeriks kogukonnapõhise lähenemise tutvustamisel kultuurist rääkivate filmide tegemisel, kus filmi subjektidel on keskne roll teemade ja tegevuste valimisel. Selle lähenemisviisi eesmärk on luua dokumentaalfilme, mis oleks lähemal nende põlisrahvuste vaateviisidele ja prioriteetidele, keda filmid käsitlevad. Selle tehnika eesmärgiks oli kindlustada autentse Alaska Eskimo materjali ja vaateviisi esitamist. Kõik esindatud kogukonnad aitasid teha otsuseid filmide sisu ja tegemise osas.
Talve trummid
See täispikk dokumentaalfilm uurib Beringi mere ääres Yukoni jõe suudmel asuva kauge Emmonaki küla Yupiki eskimode traditsioonilist tantsu, muusikat ja vaimset maailma.
“Talve trummid” pakub lähedase vaate eluviisile, mida enamik meist on näinud vaid vilksamisi. Tants oli kunagi Yupiki eskimode spirituaalse ja sotsiaalse elu keskmes. See oli sild muistse ja uue vahel, elavate ja surnute ning isiku oma võimu ning nähtamatu maailma suuremate jõudude vahel.
“Talve trummides” räägivad Emmonaki inimesed meile läbi tõsielusündmuste ja intervjuude, kuidas nende ajalugu, sotsiaalsed väärtused ja vaimsed uskumused on kootud ümber laulude ja tantsude, mis neile põlvest põlve on edasi antud. Me õpime ka, et olulised ei ole vaid vanad laulud; luuakse ka uusi laule ja tantsuliikumisi, et peegeldada kaasaegset elu kogu oma komplekssuses.
Film järgib Emmonaki vanemaid valmistumas eesootavaks tseremoniaalseks kogunemiseks (potlatš) naaberkülaga. Kashimise (qasgiq ehk meeste maja) harjutavad nad oma laule ja töötavad üksikasjaliselt välja tantsude liikumisi. Igal liigutusel on oma tähendus ja see mängib loo rääkimisel omaette rolli. Enne televisiooni ja raadio, bingo ja iganädalaste korvpallimängude ilmumist oli tants peamine meelelahutuse vorm.
15.30
Rahva vaimsus
90 min, 1997
Film on ka lugu Kanayama perekondadest. Selle kunagi vaese linna lapsevanemad ning vanemad võtavad Yasutomo visiooni omaks, kuid mitte ilma murelike pilkudeta mineviku suunas. Seda väikest kogukonda, mida hoiab koos armastus oma laste vastu, määratletakse ka sõjajärgse Jaapani kultuurilise pöörde kaudu.
See on soe ja südamlik lugu ühest väikesest Jaapani külakoolist, mis asub Hokkaido saare keskosas. Alaska filmilooja Leonard Kamerling töötas selle projekti juures tervelt seitse aastat ja tulemuseks on film, mida vaadates nii mõnigi inimene püüab ka oma lapsi pisut õigemini kasvatada. Mida selle “õigemini” all mõeldakse? Filmi peategelane, külakooli direktor, ei ole oma eesmärgiks seadnud ainult lapsi lugema ja kirjutama õpetada, tema esmaseks sooviks on harida nii mõistust kui ka hinge, tehes seda “südamest südamesse”, nagu ta ütleb. Ta ei piirdu ainult õpilastega, vaid aitab tundeõpetusest ja südameharidusest osa saada kogu Kanayama külakogukonnal.
Autoriprogrammi toetavad:
17.30
Rež Eric Wittersheim, Prantsusmaa, (filmimispaik: Vanuatu), 59 min
FILMILÕIK
Esimest korda mitmete aastate järel kirjutatakse Mota Lava saarel, Vanuatust veidi põhja pool, uus laul esivanemate keeles – jumal Quati keeles – ja see saab osaks tavadest. Kõige üllatavam on see, et see laul kirjutatakse valge mehe auks – noorele prantsuse lingvistile, kelle saarel elav perekond on adopteerinud, ja keda igaüks siin hellalt Alexiks hüüab. Selle tõeliselt eepilise teose avamistseremoonia jaoks, mida Masten, saare ametlik laulik mitmeid aastaid lõi, saabub Alex Motalavale oma naise, kahe lapse ja kolleegi, etnomusikoloogi Monikaga. Kuid pärast nende saabumist ei lähe asjad päris nii nagu plaanitud…
Eric Wittersheim
Sündisin 1971. aastal ning kasvasin üles Marseilles’s. Peale varajast ja aktiivset osalust punkmuusikas suundusin pikale maailmareisile Nikon F3ga. Kui ma Prantsusmaale tagasi jõudsin, õppisin Pariisis filmi ja antropoloogiat. Tõmmatuna Vaikse ookeani saarte poliitikasse, alates minu seotusest Jean-Marie Tjibaou ja Kanaki vabastusliikumisega, olen avaldanud mitmeid raamatuid Uus-Kaledooniast ja Vanuatult, kuhu viimasel kahekümnel aastal regulaarselt reisinud olen. 1997. aastal tegin ma koos David Quesemandiga oma esimese dokumentaalfilmi “Edasi ja tagasi maale”, film 1968. aasta mai utoopiast läbi selle laste silmade. Seejärel tegin ma kaks filmi Vanuatul: “Rohujuured, need, kes hääletavad”, täispikk dokumentaalfilm demokraatiast postkoloniaalses riigis ning “Poeedi palk” (2009), film Alex Francois’, noore ja väljapaistva prantsuse lingvisti katsest harutada lahti “esivanemate keele” müsteerium.
Toetab: 
Rež Laetitia Merli, Prantsusmaa, (filmimispaik: Mongoolia), 63 min
Igal suvel löövad Enkhetuya ja tema perekond üles laagri Huvsguli järve kallastel, Põhja-Mongoolias. Nad on tsaatanid, põhjapõdrakasvatajad ja Enkhetuya ise on kuulus šamaan. Nad elavad turismist, küsides raha piltide, suveniiride ja turistide jaoks läbi viidavate spetsiaalsete šamanistlike rituaalide eest. Kuid sel aastal on ka teised tsaatani perekonnad plaaninud taigast alla järve äärde kolida, et turismiärist osa saada. Võitlus selle eest, et olla turismimarsruudil esimene laager, muutub üha raskemaks ja raskemaks. Film uurib suhteid kohalike ja turistide vahel ning perekonna strateegiaid globaliseerunud maailmas ellujäämiseks. Antropoloog-filmitegija on Põhja-Mongooliat külastanud aastaid ning tunneb Enkhetuya perekonda hästi. Tema ligidalasetsev kaamera jälgib šamaani igapäevaelus, võttes perekonna vaatepunkti.
Laetitia Merli
Laetitia Merli on antropoloog (PhD EHESS, Pariis) ja filmitegija (MA visuaalses antropoloogias, Manchesteri ülikool). Olles Mongoolia šamanismi asjatundja, on tema uuringud suunatud ka Lääne turismile ja neošamanismile. « Šamaanituur» on tema kolmas film Mongooliast ja šamanismist. « Call for Grace » (2000) « La Quête du Son » (2004).
20.30
Zanzibari muusikaklubi
Rež Philippe Gasnier, Patrice Nezan, Prantsusmaa, (filmimispaik: Tansaania), 85 min
FILMILÕIK
Päikeseloojangul sumisevad muistse vana linna tänavatel tegutsevad Zanzibari muusikaklubid Zanzibari muusika – taarabi rõõmsatest helidest. See stiil peegeldab kahte aastatuhandet kultuurivahetust ning saare asukohta vürtsiteede ristumise paigas.
Kultuuriidentiteedi mootori ja elava traditsioonina on taarabi esitamine loomuomaselt seotud nii saare tseremoniaalse kui ka igapäevaeluga. Selle õrnad rütmid saadavad kuulajat tema elu igal momendil – kõige pühalikematest kõige õndsamate hetkedeni. Tutvustades selliseid kunstnikke nagu üks kõige austatumaid Zanszbari taarabilauljaid, ämmaemand ja ravitseja Bi Kidude, süüvib see film värvilisusesse, soojusesse ja mitmekesisussse, mida pakub Zanzibari vähetuntud muslimikultuur ja taarabipoeedid – ennast turismi ja majanduslike muutuste keskel tõestama pidava dünaamilise muusikalise kultuuri saadikud. Mis siis, kui muusik oli sotsiaalne side par excellence?
Philippe Gasnier
Philippe Gasnier on dokumentaalfilmitegija ja muusik. Ta lõi koos Marcel Kanche ja Bruno Tollardiga bändi Un Department ning oli osa bel canto-orkestri Pascal Comelade kujunemisest. Ta on teinud koostööd mitmete kunstnike ja esinejatega: Jean Dupuy, Joėl Hubault, Jacques Halbert, Pat Hearn (NY).
Patrice Nezan
Filmi kaasrežissöör ning produtsent. Ta on produtseerinud mitmeid dokumentaal- ja tantsufilme: “Scenes from a wild boar hunt” (rež Claudio Pazienza), “Les ballets de ci de la” (rež Alain Platel), “Uzes quintet” (rež Catherine Maximoff), “Esprit de bière” (rež Claudio Pazienza), “Dansedansedanse” (rež Olivier Mégaton, Benoit Dervaux, Jocelyn Cammack ja Dan Wiroth); tantsufilmide kollektsioone: “One dance one song”; “Une danse le temps d’une chanson”.