... ja need, keda taga ei nuteta

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 62 min
  • Režissöör: Debalina
  • Originaalkeel: bengali
  • Tootjamaa: India
  • Filmimispaik: India
  • Levitaja:

    Debalina
    debalina.majumder@gmail.com
    00919830529621


Nandigramis, Lääne-Bengali sisemaal asuvas külas sooritasid 2011. aastal kaks noort tüdrukut koos enesetapu. Loo käigus avaneb vaatajale nende armuelu, mis oli perede ja külaelanike jaoks vastuvõetamatu. Sellise „loomuvastase“ suhte lõpetamiseks pandi üks tütarlastest kiiruga mehele. Sotsiaalse surve tõttu tegid tüdrukud enesetapu. Samas ei lõpetanud nende surm ühiskondlikku hukkamõistu. Pärast surma lebasid nende kehad politsei surnukuuris mitu päeva, ilma, et pered oleksid need omaks tunnistanud. Üks tütarlastest jättis maha kirja, milles jutustab nende loo armastusest ja vihkamisest ning palub, et vanemad tüdrukute kehad koos tuhastaksid. Vanemad eirasid nende soovi ning politsei vabanes tüdrukute hooletusse jäetud surnukehadest. Sutanuka, Swarup, Banani ja Sumita on neli linnaelanikku, kel õnnestub lõpuks tüdrukute kirja lugeda. Tuleb ilmsiks rohkem lugusid ja hetki... mitmekülgsest armastusest ja vihkamisest.



Režissööri info

Debalina on filmitegija ja -operaator. Enne vabakutseliseks hakkamist õppis ta võrdlevat kirjandusteadust ja töötas televisioonis. Debalina on teinud täispikki dokumentaalfilme, lühifilme, reisifilme, muusikavideoid, telefilme ja hübriidžanris filme. Tal on sügav huvi keskkonnaküsimuste, sugupoolte ja seksuaalsuse vastu ning aeg-ajalt kirjutab ta ajalehtedele ja ajakirjadele.

24 ämbrit, 7 hiirt, 18 aastat

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 39 min
  • Režissöör: Marius Iacob
  • Originaalkeel: rumeenia
  • Tootjamaa: Rumeenia
  • Filmimispaik: Brasov, Rumeenia
  • Levitaja:

    Manekino Film
    Iulia Hasdeu, 7, sect 1, Bucharest, Romania
    0040722413005
    Office@manekinofilm.ro
    www.manekinofilm.ro


Imre ja Piroska eraldatud ja vaene elu möödub iga päev sütt kaevandades. Seda vaikset elu linnakärast eemal hakkavad üha enam häirima välisturistid, kes tulevad „ehtsaid metslasi“ vaatama. Raske töö ja turistidega poseerimise kõrval unistavad nad lotovõidust. Ometi kuulutavad ilmaennustused ja loto loosimised igal hommikul järjekordse raske päeva algust.



Režissööri info
Marius Iacob on 1978. aastal sündinud Rumeenia filmioperaator, režissöör ja MANEKINO FILM kaasasutaja. Stuudio asub Bukarestis ning on 10 aastat pakkunud raamistikku kinoalasele loometegevusele. Tema lühi- ja keskmise pikkusega filmid on osutunud väljavalituks mitmel prestiižsel festivalil, nt Locarnos, Berliinis, Rotterdamis, Sarajevos, Amsterdami Rahvusvahelisel Dokumentaalfimide Festivalil jne. Ta on filmi “Oxygen” (2010, režissöör Adina Pintilie), Locarnos auhinnatud dokumentaalfilmi “The Flying Shepard” (2008) ja mitme auhinnatud lühifilmi operaator. “24 ämbrit, 7 hiirt, 18 aastat“ on tema esimene film režissööri ja produtsendina.

68 pereliiget

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 35 min
  • Režissöör: Ramesh Khadka, Manju Bhatta
  • Originaalkeel: tharu
  • Tootjamaa: Nepal
  • Filmimispaik: Kailali, Nepali kauglääne regioon
  • Levitaja:

    Media Service Nepal
    Madhyapur 15 Kausaltar Bhaktapur
    0977-01-6637275
    mediaservicenepal@gmail.com
    www.mediaservicenepal.org


Rangilal Dagaura elab Kaialai piirkonnas, Lalbhoji haldusalas ning on suure perekonna pea. 68 inimest elavad ja söövad koos ning jagavad kööki. Rangilali pere peegeldab suure perekonna toimetulekut, rõõme ja raskusi, millega neil silmitsi tuleb seista. Filmpüüab heita valgust Tharu kogukonna suurpere elu erinevatele apektidele.


Režissööri info

Ramesh Khadka on filmitegija ja ajakirjanik, kelle filmid on linastunud mitmetel rahvusvahelistel filmifestivalidel. Tal on sügav huvi sotsiaalküsimuste ja antropoloogiliste filmide vastu. Tema koostööpartneriks on Media Service Nepal – organisatsioon, mis on loonud enam kui 160 arengumaade elu kajastavat filmi.

Manju Bhatta on Media Service Nepali peadirektor. Organisatsioon on teinud koostööd erinevate arenguagentuuride, valitsussektori, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja üksikisikutega, et toota filme ja trükiseid, mis kajastavad erinevaid aspekte Nepali arengus.

Gesari lauliku lugu

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 82 min
  • Režissöör: Donagh Coleman, Lharitgso
  • Originaalkeel: tiibeti
  • Tootjamaa: Soome
  • Filmimispaik: Nepal
  • Levitaja:

    Illume Ltd
    Palkkatilankatu 7B 00240
    +3581481489
    illume@illume.fi


Poisipõlves oli Dawa kirjaoskamatu Tiibeti nomaad, kelle elu keerles jakkide karjatamise ümber. Tema elu muutus 13. eluaastal. Rea nägemuste järel omandas Dawa võime jutustada Tiibeti kuninga Gesari eepilist lugu. Maailma pikima eepose tuhanded värsid vallandusid nomaadliku poisi huulilt, kellest sai kuulus Gesari laulik. Nüüd, 35aastaselt on Dawa rahvusliku kultuuripärandi kaitsjana Hiina valitsuse palgal ja omandanud oma kogukonnas pühamehe staatuse. Kui tema uskumatu anne välja arvata, on Dawa nagu iga teine 30ndates mees, kes huvitub autodest, muusikast ja mugavast pereelust oma vastvalminud majas. Siis aga tabab Dawa kodulinna Gyegut laastav maavärin.




Režissööri info

Donagh Coleman sündis 1975. aastal Philadelphias. Tal on kõrgharidus filosoofias ja psühholoogias, ühtlasi ka muusika ja meediatehnoloogia alal. Ta on õppinud Tiibeti budismi ja viibinud pikki perioode Indias ja Hiinas, kust pärinevad mitmed tema dokumentaalfilmide teemad. Tema eelnevate filmide hulka kuulub „Kivikarjamaad“ (2008), mis võitis Grand Prix auhinna 2009. aasta Cervino Cinemountain Festivalil Itaalias. Lisaks filmidele teeb Donagh Soome ja Iiri rahvusringhäälingule raadiodokumentaale. Donagh töötab ka tele- ja raadioajakirjanikuna ning on Soome telekanali YLE News diktor.

Lharitgso sündis 1977. aastal Amdos, Tiibeti Qinghai provintsis. Ta omandas Pekingis Hiina Naiste Ülikoolis bakalaureusekraadi meedias. Lharitgso on töötanud Lhasas televõrgu Xizang TV kunstiosakonnas ja Tiibeti dokumentaalfilmide tootmise osakonnas ning samuti Pekingi Televisioonis. Alates 2003. aastast töötas ta koos valitsusvälise organisatsiooniga Tibet Heritage Fund, kus organiseeris projekte, pildistas ja tootis videoid, sealhulgas ÜRO tellitud programmidele. Lharitgso fotonäitusi on korraldatud Hiinas, Indias, Saksamaal ja Soomes. Alates 2008. aastast on Lharigtso teinud koostööd Donagh Colemaniga, tootes saateid Soome ja Iiri ringhäälingule.


Albert Cinema

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 50 min
  • Režissöör: Agnieszka Zwiefka
  • Originaalkeel: poola
  • Tootjamaa: Poola
  • Filmimispaik: Poola
  • Levitaja:

    Chilli Productions
    ul. Stawowa 15/9, 50-018 Wroclaw, POLAND
    +48 606 136 399
    zwiefka@chilliproductions.com
    www.chilliproductions.com


Lugu räägib Vend Alberti nimelises varjupaigas elavatest kodututest filmitegijatest, kes püüavad oma elu muuta. Samm-sammult, kaader-kaadrilt, loovad nad filme, olles ise nii näitlejad, stsenaristid, režissöörid kui ka operaatorid. See on lugu tõelise kire jõust. Filmi peakangelane on grupi parim näitleja Leszek – mees, kel on loomulik anne, kuid ääretult keeruline isiksus. Tema üheks suureks unistuseks on näha taas oma poega. Nende vahel katkes kontakt 28 aastat tagasi, kui Leszek vaevles alkoholisõltuvuse käes ning isa ja poeg pole sellest ajast sõnagi vahetanud. Leszek pühendab oma viimase filmi pojale.




Režissööri info

Agnieszka Zwiefka on autoriks mitmele auhinnatud telesaatele, mis on tema ja Poola Televisiooni koostöös 12 aasta jooksul valminud. Ta omandas 2007. aastal doktorikraadi uues meedias ja töötab Wroclawi Ülikoolis teleajakirjanduse ja interaktiivse filmi õppejõuna, spetsialiseerudes multimeedia kaudu jutustamisele. 2010. aastal asutas ta produktsioonifirma Chilli Productions, mis keskendub loomingulistele dokumentaalfilmidele. Ta osales 2013. aastal EsoDoc (European Social Documentary) koolitusprogrammis. Hetkel teeb ta muusikalist dokumentaalfilmi „The Queen of Spades“.

Hindamine

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 49 min
  • Režissöör: Mischa Hedinger
  • Originaalkeel: šveitsi saksa, saksa
  • Tootjamaa: Šveits
  • Filmimispaik: Šveits
  • Levitaja:

    ton und bild GmbH
    Feldeckstrasse 2A, 2502 Biel, Switzerland
    +41 32 389 18 78
    kontakt@tonundbild.ch
    www.tonundbild.ch


Hr Strässle sõitis mootorrattaga vastu seina. Kui pr Speckil ajukasvaja diagnoositi, jättis abikaasa ta maha. Hr Nimani on kannatanud depressiooni all Jugoslaavia sõjast alates.
Kõik nad sõltuvad Šveitsi valitsuse toetustest. Hindamisel määravad sotsiaalkindlustusameti ja sotsiaalteenuste esindajad kindlaks nende olukorra. Tunni aja jooksul kavandatakse lõimumiskava, et suunata kõnealused isikud taas tööturule.
Film jälgib heaoluriigi telgitaguseid ja avalikustab arutelusid, mille iseloomulikeks tunnusteks on ekspertide ja vaatluse all olevate isikute võim ja abitus.




Režissööri info

Mischa Hedinger sündis 1984. aastal Jegenstorfis, Berni kantonis, Šveitsis. Ta õppis Luzerni Rakendusteaduste ja -kunsti Ülikoolis ning lõpetas videoalase bakalaureuseõppe lühifilmiga „Standby“. Tema diplomitöö oli Frederick Wisemanist ja Harun Farockist. Alates 2008. aastast on Hedinger töötanud vabakutselise filmitegija ja monteerijana. Ta õpetab Bernis ja Bielis Visuaalkunstide Koolis.

Bois d’Arcy

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 24 min
  • Režissöör: Mehdi Benallal
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Prantsusmaa
  • Levitaja:

    TRIPTYQUE FILMS
    27 avenue de la Redoute, 92600 ASNIÈRES-SUR-SEINE - FRANCE
    +33(0)631041724
    contact@triptyquefilms.com
    http://www.triptyquefilms.com


Veetsin oma lapsepõlve 6-10 eluaastani Prantsuse äärelinnas Bois d’Arcys. Minu mälestused hääbuvad aegamööda. Kes teab, mida minevik endas kätkeb?
Bois d’Arcy on Pariisist mõne kilomeetri kaugusel asuv väike vald, kus Mehdi Benallal otsustab oma minevikuga silmitsi seista. Linna pealtnäha rahuliku igapäevaelu osaks on mälestused rassismist, täiskasvanuid jäljendavate laste jultumus ja jõukas immigrantide perekond, keda tagasihoidlikkuse tõttu kahtlustatakse ja alandatakse.


Režissööri info

Mehdi Benallal õppis Fémis’ filminduskoolis, kus ta lavastas dokumentaalfilmi „3 2 1 (Trois deux une)“ ja lühikesi mängufilme. Pärast kooli lõppu oli ta postiljon, helitehnik, rahvaloenduse läbiviija ja Prantsuse ringhäälingu Radio France väljaannete sekretär ning kirjutas filmidest ja filmitegijatest ajalehes le Monde Diplomatique.
Oma viimastes filmides otsib ta sõnade – näiteks „mälu“ või „unenägu“ – laiemaid mõjusid, filmides neid otse toimumiskohtades. Filmidega proovib ta luua kohtade ja mälestuste vahel lähedasi ja kaugeid emotsionaalseid seoseid.

Tšellolood

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 75 min
  • Režissöör: Anne Schiltz
  • Originaalkeel: prantsuse, saksa, inglise
  • Tootjamaa: Luksemburg
  • Filmimispaik: Luksemburg, Saksamaa, Ühendkuningriik, Itaalia
  • Levitaja:

    Samsa Film
    238C rue de Luxembourg L-8077 Bertrange
    003524519601
    samsa@samsa.lu
    www.samsa.lu


Neli keelt ja 300-aastane puidust kast.
Muusikariistadest sarnaneb tšello kujult, suuruselt ja helilt inimesega kõige enam.
Tütar otsib kümme aastat isalt varastatud pilli. Pillimeister püüab leida ideaalse pilli loomiseks parimat viisi. Solist rändab mängides mööda maailma. Kopeerija taasloob suurmeistrite helisid.
Tšello. Rohkem kui lihtsalt muusikariist.



Režissööri info

Anne Schiltz õppis Manchesteris, Granada Visuaalse Antropoloogia keskuses. Praegu töötab ta filmirežissöörina ja keskendub peamiselt dokumentaalfilmidele. Tema filmide hulka kuuluvad „Sweet Life and all that goes with it“ (2002), mis kujutab sakside perekonda Transilvaanias ning „Gordian Troeller Revisited - Eritrea“ (2007). Schiltzi huvi muusika vastu peegeldub tema tihedas koostöös erinevate muusikute ja ansamblitega.
„Tšellolood“ on tema esimene täispikk dokumentaalfilm.


Kõnelused ühest abielust

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 25 min
  • Režissöör: Gil González
  • Originaalkeel: hispaania
  • Tootjamaa: Mehhiko
  • Filmimispaik: Tijuana
  • Levitaja:

    Boris Miramontes
    Calzada de Tlalpan 1670 Col. Country Club CP04220 Mexico DF
    52 55 41 55 00 90 ext 1813
    boris@elccc.com.mx


“Kõnelused ühest abielust” on dokumentaalfilm Beatrizi ja Gilberto igapäevaelust. Tegemist on paariga, kes on koos elanud üle 40 aasta. Film peegeldab armastust ja abielu. See on intiimne pilguheit kahe inimese ellu, kes näevad harmoonilise kooselu nimel iga päev vaeva.



Režissööri info

Gil González sündis 1983. aastal Tijuanas. Ta astus 2007. aastal filmikooli Training Center of Cinematography (CCC). Tema esimesed lühifilmid „The Dinner“ ja „The Border of Jesus“ on osalenud mitmel rahvusvahelisel filmifestivalil. Hetkel lõpetab ta täispikka filmi.

Armastan sind pisarateni

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 28 min
  • Režissöör: Jari Kokko
  • Originaalkeel: vene
  • Tootjamaa: Soome
  • Filmimispaik: Venemaa, Seliger
  • Levitaja:

    Kinokokko Ky
    Jokiniementie 5 D 45, 00650 Helsinki
    +358 400 887 062
    kinokokko.mail@gmail.com
    www.kinokokko.com


Seligeri järve kallastel lämbes männimetsas kaigub kõlaritest äkitselt Venemaa hümn. Putin ja Medvedev naeratavad leebelt, nähes tuhandeid sinisilmseid noori treenimas ja osalemas pereväärtuste ja tervislike eluviiside loengutel. Päike paistab. Keegi ei suitseta ega pidutse. Laagris osalejad on noored, ilusad ja täie tervise juures. Nad tantsivad ja armuvad. Elu Putini Isamaalises Noortelaagris on justkui utoopia. Üksnes rockilegend Juri Sevchuk on eriarvamusel.



Režissööri info
Jari Kokko sündis 1961. aastal Soomes, Viitasaaris, kus ta 1980. aastatel filmitegemise vastu huvi tundma hakkas. Oma esimese filmi „Portto pedon selässä“ rahastamiseks võttis ta pangalaenu. Kümnendi teisel poolel õppis ta Moskva Üleliidulises Filmiinstituudis (VGIK, 1985-1990) dokumentaalfilmide režissööriks. Jari Kokko töötab hetkel Helsingis oma produktsioonifirmas Kinokokko. Lisaks režissööriametile on ta ka produtsent, monteerija, stsenarist ja operaator.

Praktikum

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 18 min
  • Režissöör: Nataliia Mashtaler
  • Originaalkeel: ukraina, vene, inglise
  • Tootjamaa: Ukraina
  • Filmimispaik: Ukraina
  • Levitaja:

    Magikafilm, Inspiration Films, SaNa Film Production
    A / I 10964, Kharkov - 13, 61013, Ukraine
    380577140103
    info@magikafilm.com.ua
    www.magikafilm.com.ua


UEFA EURO 2012 põhjustas Ukrainas nii hirmu kui ootusärevust. Euroopa jalgpalli meistrivõistlusteks taheti valmistuda võimalikult hästi. Kas 2012. aasta suvel toimunud sündmused saavad riigi jaoks tõeliseks õppetunniks?



Režissööri info
Nataliia Mashtaler lõpetas 2010. aastal Kiievi Kaunite Kunstide Instituudi ning asus tööle filmi- ja telerežissöörina. Ta on teinud kaks dokumentaalfilmi: „ProMotion“ ja „High Achiever“.

Dust Breeding

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 47 min
  • Režissöör: Sarah Vanagt
  • Tootjamaa: Belgia
  • Filmimispaik: Holland
  • Levitaja:

    Paloma Sabio from Balthasar
    Ieperlaan 62 Boulevard d'Ypres 1000 Brussel - Bruxelles Belgium
    +32 486 222 696
    info@balthasar.be
    www.balthasar.be


Milline väärtus on piltidel konflikti objektiivsete tõenditena?
Sarah Vanagt suunab tähelepanu Euroopa lähiajaloo olulisele peatükile: endisele Jugoslaavia Rahvusvahelisele Kriminaaltribunalile Haagis. Filmi “Dust Breeding” allikmaterjaliks on ekspertide ja tunnistajate seletused ning suur hulk dokumente (fotosid ja videoid), mis pärinevad siiani kestvast Radovan Karadzici kohtuprotsessist. Filmitegija teeb samal ajal kohturuumis seeria hõõrumistehnikaga pilte: tema käe liikumine ning jäljed, mille pliiats paberile jätab, toovad meieni detailidemaastiku, mis jäi meile varem märkamatuks. See uurimine seab kahtluse alla faktid, nende materiaalsed tõendid, neid esindavad pildid ja ühtlasi ka viimaste tõlgendamise.



Režissööri info

Sarah Vanagt sündis 1976. aastal ja elab Brüsselis. Ta teeb dokumentaalfilme, videoinstallatsioone ja fotosid, milles ühendab oma huvi nii ajaloo kui kino tekke ja eksperimentaalse videokunsti vastu.

Elektrilised märgid

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 57 min
  • Režissöör: Alice Arnold
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Ameerika Ühendriigid
  • Filmimispaik: Hongkong, Tokyo, Soul, Kaoshung, Los Angeles, New York, Las Vegas, Shanghai, Viin, Aomen, Berliin, Praha, Kaohsiung
  • Levitaja:

    Alice Arnold
    28-30 Clinton Street #1A New York, New York 10002
    +01-646-726-8379
    alice@a2studio.org
    www.a2studio.org/eSigns.html


“Elektrilised märgid” on poeetiline dokumentaalfilm linnamaastike märkidest, ekraanidest, valgusest, tajust ja vahedusrikkusest. Hong Kong, Los Angeles, New York, Tokyo, Las Vegas, Shanghai, Viin, Aomen, Berliin, Soul, Praha ja Kaohsiung – neis linnades on kõikjale paigaldatud uusi ekraane, mis viivad telereklaami igale poole, muutes sellega linnaruumi ja avalikud kohad järjest kommertslikumaks.
Valgustatud märkide ilu ja põnevust aitavad tabada intervjuud valgustusdisainerite, turundusspetsialistide, linnasotsioloogide, visuaalkultuuri ekspertide, ühiskonna aktivistide, avaliku ruumi kunstniku ja inimestega, kes jalutavad, istuvad, töötavad, ostlevad ja unistavad nendes ruumides.
Alice Arnold viib meid võluvale teekonnale linnaekraanide maailma ja kutsub meid nägema seda dünaamilist elektroonilist maastikku uue vaatenurga alt. Film kombineerib omavahel rabavad võtted suurtest ja väikestest ekraanidest ning hääled erinevatelt sidusrühmadelt – reklaamijatelt, kunstnikelt, disaineritelt, kodanikelt, tarbijatelt, aktivistidelt – ja kutsub meid järele mõtlema, kuidas me tänapäevastes meedialinnades avalikku ruumi haldame. (Professor Scott McQuire, Melbourne’i Ülikool)



Režissööri info

Alice Arnold on dokumentaalfilmide tegija ja pedagoog. Tema filmide ja fotode uurimisobjektideks on linnakeskkond ja visuaalkultuur. Muu hulgas on tema tööd linastunud ka New Yorgi moodsa kunsti muuseumis ja ta on saanud filmitegemise eest Fulbrighti stipendiumi ning fotograafia eest New York Fellowship for the Arts stipendiumi. Lisaks meediaga tegelemisele on ta meediaõppe ja -tootmise õppejõud.

Jumalad ja kuningad

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 87 min
  • Režissöör: Robin Blotnik
  • Originaalkeel: hispaania, maya-k’iche, inglise koos inglis- ja hispaaniakeelsete subtiitritega
  • Tootjamaa: Ameerika Ühendriigid
  • Filmimispaik: Guatemala
  • Levitaja:

    Documentary Educational Resources
    01 MORSE ST, Watertown, MA 02472
    6179260491
    alijah@der.org
    www.der.org


Guatemala unise mägilinna festivalil tekitab segadust kõhedakstegev vaatepilt, kus traditsioonilistes tantsudes tantsivad õudusfilmide tegelased ja külma sõja aegsed diktaatorid maia jumalatega kõrvuti. Samal ajal kui vanade ja uute maskide kandjad linna keskuses tähelepanu eest võistlevad, seatakse publik vastamisi veidra ajalooga, mis seob Guatemala USAga, maagia popkultuuriga ning religiooni varieteeliku meelelahutusega.



Režissööri info
Robin Blotnick töötas vabakutselise monteerijana ja filmiarenduses, kus kujunesid välja tema jutustamisoskused. Tema esimene dokumentaalfilm „Chocolate Country“ (2006), mis rääkis Dominikaani kakaokasvatajate tööst, elust ja muusikast, võitis Seattle’i Rahvusvahelisel Filmifestivalil kohtunikekogu auhinna, LinkTV ViewChange võistluse. Pedagoogid ja ausa kaubanduse eestkostjad kasutavad seda õppevahendina üle kogu maailma. Tema täispika dokumentaalfilmi „Jumalad ja kuningad“ debüüt pälvis 2013. aasta juunis Kuningliku Antropoloogiainstituudi rahvusvahelisel etnograafiafilmide festivalil Intangible Culture auhinna. Tema viimane dokumentaalfilm „The Hand That Feeds“ räägib ebatavalisest töövaidlusest Manhattani saiakohvikus ning seda toetati Sundance Institute’i stipendiumiga.

Soolakasvatajad

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 52 min
  • Režissöör: Oliver Dickinson
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Prantsusmaa, Ühendkuningriik
  • Filmimispaik: Bourgneuf Bay, Prantsusmaa
  • Levitaja:

    Anthony Dickinson - LVP
    21 Rue Julien Douillard, 44400 Rezé, France
    (+33) 680116628
    lvprod@aol.com
    http://lvpdocumentaries.free.fr


Kümme aastat tagasi otsustas käputäis entusiaste taaselustada ajaloolise soolatootmise Baie de Bourgneufi piirkonnas Lääne-Prantsusmaal. Iidsed soolaväljad kaevati välja ja puhastati, et lahest taas soola korjata. Aasta jooksul õpime hindama kolme erinevat isiksust – Bernardit, Danieli ja Manot, keda ühendab siiras kiindumus oma töösse ning sügav austus looduse vastu.



Režissööri info

Oliver Dickinson sündis 1980. aastal Londonis ning on anglo-prantsuse dokumentaalfilmide tegija. Tema filmid on sotsiaal- ja keskkonnapoliitika suhtes erapoolikud ning illustreerivad, kuidas üksikisikud või ühiskonnad tänapäeva maailmas kohanevad. Nende filmide hulka kuuluvad „The Forgotten District“ ja „Caring for the Lagoon“. Mitmete rahvusvaheliste festivalide tunnustus ja auhinnad on muutnud tema noore karjääri väljapaistvaks. „Soolakasvatajad“ on tema neljas dokumentaalfilm.

Siin…see tähendab seal

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 73 min
  • Režissöör: Laura Capatana Juller
  • Originaalkeel: rumeenia
  • Tootjamaa: Rumeenia
  • Filmimispaik: Rumeenia, Sighetu Marmatiei
  • Levitaja:

    Alexandru Solomon, HI FILM Productions
    7, Sfantul Stefan 1st floor, 023996 Bucharest, Romania
    +40212524867
    alecusolomon@hotmail.com
    www.hifilm.ro


Ani ja Sandra on Maramureshist pärit õed, kes kasvasid üles koos vanavanematega. Tüdrukute vanemad töötavad Hispaanias, nii nagu paljud teised rumeenlased. Vanemate lahkudes näis nende projekt paljulubav: Hispaanias teenitud rahaga plaanisid nad ehitada maja, et kogu perekond saaks õnnelikult koos elada. Enam kui 10 aastat hiljem pole aga asjad sujunud nii nagu plaaniti ning suur maja pole kaugeltki veel valmis. Laura Capatana Juller oli Ani ja Sandraga kolm aastat, jälgides hooliva pilguga kahe tüdruku keerukat teismeikka jõudmist vanemate äraolekul.



Režissööri info

Laura Capatana Juller omandas ajakirjandusalase hariduse ja meediauuringute magistrikraadi Frankfurdis ja Sofias ning asus seejärel tööle Saksa ja Šveitsi väljaannete juures ja meediaagentuurides. Ta koostas sotsiaalsteemadel aruandeid Rumeenia Rahvuslikule Televisioonile TVR. Alates 2006. aastast on ta töötanud dokumentaalfilmide režissööri assistendina.
„Siin…see tähendab seal” on tema esimene täispikk dokumentaalfilm. Mahajäetud noorukite kajastamise eest on Laurat mitu korda auhinnatud. „Siin…see tähendab seal” pälvis 2013. aasta Toronto Rahvusvahelisel Filmifestivalil parima täispika Rumeenia filmi auhinna.

Koduvõi

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 21 min
  • Režissöör: Evgeny Aleksandrov, Elena Danilko
  • Originaalkeel: vene
  • Tootjamaa: Venemaa
  • Filmimispaik: Venemaa
  • Levitaja:

    Evgeny Aleksandrov
    5 Podbelsky, 4a - 4 – 52, Moscow, 107150, Russia
    +07 495 9394441
    eale@yandex.ru


Linnainimesed on üha enam kaotamas sidet maakoha ja oma juurtega. Samas need, kelle vanemad elavad maal, tulevad vähemalt korra aastas oma vanematekoju. Tarvis on lehmadele aastaks hein niita ning mis veelgi olulisem - see ka kokku koguda ja kuivatada. Heinategu pakub tööd nii noortele kui vanadele. Ühtlasi annab see inimestele võimaluse tunda end taas perena ja kuulata lugusid minevikust.



Režissööri info

Jevgeni Aleksandrov on M. V. Lomonossovi nimelise Moskva Riikliku Ülikooli juhtivteadur, doktor ja labori juhataja. Ühtlasi on ta sama ülikooli avaliku visuaalantropoloogia keskuse juht, selle videoteoste tootja (1989-2013) ning “Mediating Camera” nimelise Moskva Rahvusvahelise Visuaalantropoloogia Festivali looja ja juht.

Jelena Danilko on Venemaa Teaduste Akadeemia ajaloodoktor ning sealse etnoloogia ja antropoloogia instituudi juhtivteadur. Lisaks on ta “Mediating Camera” nimelise Moskva Rahvusvahelise Visuaalantropoloogia Festivali tegevjuht. Tema hiljutiste väljaannete hulka kuulub monograafia Lõuna-Uurali ajaloost ja kultuurist.

Igrushki

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 59 min
  • Režissöör: Lina Luzyte
  • Originaalkeel: vene
  • Tootjamaa: Leedu
  • Filmimispaik: Zhlobin, Valgevene
  • Levitaja:

    Dagne Vildziunaite
    Pylimo st. 9-13, Vilnius LT-01118, Lithuania
    +370 686 88980
    dagne@justamoment.lt
    http://www.justamoment.lt/en/


Valgevene. Žlobini linn. Nõukogude Liidu lagunemisest on möödunud 21 aastat. Enamik kohalikke elatub üksnes mänguasjade valmistamisest ja müügist. Nende ainsateks klientideks on läbisõitvate rongide reisijad. Samas, mänguasjaga rongile lähenemine on seadusevastane. Film jutustab Žlobinis elavatest lihtinimestest. Nad valmistavad mänguasju, müüvad neid, vestlevad, joovad, naasevad mänguasjade valmistamise juurde, laulavad, tülitsevad ja... valmistavad jällegi mänguasju.



Režissööri info
Lina Lužytė sündis 1985. aastal Leedu pealinnas Vilniuses. 2011. aastal omandas ta Leedu Muusika- ja Teatriakadeemiast filmilavastamise magistrikraadi. Ta on teinud reklaaminduse ja filmi alal hulgaliselt kirjutamis- ja lavastamistööd. Hiljuti sai Linast lektor erinevates projektides, mida korraldab „Skalvija” kinokeskus. 2009. aastal kirjutas ja lavastas ta lühifilmi „It Would Be Splendid, Yet“. Film osutus valituks enam kui viieteistkümnel rahvusvahelisel festivalil ning on võitnud mitmeid auhindu. Hetkel teeb Lina oma esimest täispikka filmi „Do You Love Me“.

Krasna Malanka

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 52 min
  • Režissöör: Dmytro Sukholytkyy-Sobchuk
  • Originaalkeel: ukraina, rumeenia, vene
  • Tootjamaa: Ukraina
  • Filmimispaik: Ukraina
  • Levitaja:

    wildfilm
    58023 Chernivtsi, st. Ruska 285, app.80
    +38 0951580617
    wildfilmteam@gmail.com


„Krasna Malanka“ on lugu Ukraina territooriumil asuva Rumeenia küla Krasna elanikest, kes valmistuvad Malanka pühaks. See on pöördeline sündmus kõigile Krasna elanikele, eriti aga noortele meestele, kelle elus on see peamiseks siirderiituseks. Malanka on karneval, kummaline paganlik etendus, kus igaüks mängib oma osa.



Režissööri info

Dmõtro Suhholõtki-Sobtšuk sündis 1983. aastal Umanis. Ta õppis Kiievi Rahvuslikus Karpenko-Karõ-nimelises Teatri, Filmi ja Televisiooni Ülikoolis filmirežissööriks. Ta on lavastanud viis lühifilmi, sealhulgas nii mängu- kui dokumentaalfilme. Lisaks on ta Berlinale Talent Campus 2013 osaleja.

Hea surm

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 58 min
  • Režissöör: Estephan Wagner
  • Originaalkeel: taani
  • Tootjamaa: Taani
  • Filmimispaik: Taani
  • Levitaja:

    Final Cut for Real
    Forbindelsesvej 7, 2100, CPH, Denmark
    (+45) 35436043
    maria@final-cut.dk
    www.final-cut.dk


„Hea surm“ seab vaatajate ette ilmselt kõige põlisema tabu meie ühiskonnas - suremise. Film jälgib lähedalt kolme naise viimast elukuud alates hooldekodusse jõudmisest kuni siit ilmast lahkumiseni. Naiste kaudu uurime, mida tähendab tegelikult meie kultuuris elu lõppu jõudmine. Me oleme nendega, kui nad tegelevad kõige olulisemate küsimustega oma elus ning viibime kohal, kui otsitakse sõnu, et öelda “anna andeks“ või “ma armastan sind“. Naiste teekonna lähedane jälgimine kaasab meid sügavuti nende ausatesse ja köitvatesse üksinduse, leppimise ja armastuse lugudesse.
See on ühtaegu nii südantlõhestavalt nukker kui ka väga erilisel viisil rahustav. Film justkui vähendaks surma dramaatilisust, pakkudes küllaldaselt helgemaid hetki, mida hoolimata kõigest leina keskelt võib leida. (CPH:DOX)



Režissööri info

Estephan Wagner õppis Tšiilis Rahvusvahelises Teatri- ja Liikumiskoolis teatrilavastamist ja Põhja-Saksa ringhäälingus (NDR) filmimontaaži. Seejärel kolis ta Prantsusmaale, et töötada ‘ARTE’ monteerija ja rahvusvahelise korrespondendina, lühi- ja dokumentaalfilme monteerides. 2007. aastal kolis ta Londonisse, et omandada Rahvuslikus Filmi- ja Televisioonikoolis magistrikraad dokumentaalfilmide lavastamise alal. Tema lõputööna valminud film “Waiting for Women” on võitnud auhindu ja tunnustust enam kui kümnel rahvusvahelisel festivalil, mille hulka kuuluvad Amsterdami Rahvusvaheline Dokumentaalfimide Festival, Griersons ja Palm Springs.


Kaks elu. Üks armastus

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 37 min
  • Režissöör: Jevgenia Martšenko
  • Originaalkeel: vene
  • Tootjamaa: Venemaa
  • Filmimispaik: Rostov, Venemaa
  • Levitaja:

    Evgeniya Marchenko
    100 Budapeshtskaya street, fl.328
    +79817282276
    eo.marchenko@gmail.com


„Kaks elu. Üks armastus“ on meditatsioon askeetlikust kloostrielust. Filmi peategelasteks on kloostri territooriumil elavad ja töötavad tavainimesed, kes aitavad munkasid, vallaelanikke ja iseend. Jumalateenistused, söögiajad ja kuulekus loovad selge rutiini, mis kordub päevast päeva. Kordus ja vaikus tekitavad kindla elurütmi. Esmapilgul ei erine see suuresti elust väljapool kloostrit. Inimesed mõtlevad, vestlevad, töötavad ja palvetavad omal soovil. Seal leidub nii kadedust, keelepeksu, tülisid kui ka leppimist. Sellest hoolimata iseloomustab Jumala nähtamatus majas elavate inimeste elu eriline ausus. Ühtlasi täidavad nad ka väga vajalikke ülesandeid. Aja ja ruumi tegelikkuse ja kujundite kaudu kujutatakse filmis inimest ja tema elu, selle lihtsust ja armastust.



Režissööri info

Jevgenia Martšenko sündis 1989. aastal Leningradis. 2013. aastal lõpetas ta Sankt Peterburgi Riikliku Kultuuri ja Kunsti Ülikooli ning Alexander Kiseljovi workshopi. Ta on filmide „To Be or To Seem“, „Tenement House“, „Following the Deep Voice“ ja “Kaks elu. Üks armastus” režissöör, operaator ja autor. Ta on osalenud ja pälvinud auhindu nii Vene kui rahvusvahelistel filmifestivalidel.

Eikellegimaa

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 29 min
  • Režissöör: Michael Graversen
  • Originaalkeel: taani, dari
  • Tootjamaa: Taani, Ühendkuningriik
  • Filmimispaik: Taani
  • Levitaja:

    Michael Graversen
    Istedgade 60, 5. sal, 1650 Kbh. V
    +45 23360669
    michaelgraversen@privat.dk
    http://www.michaelgraversen.com/


Afganistani, Iraani ja Etioopia teismelised jätavad maha oma pered ja vanemad ning leiavad end Taani Põgenikekeskuses ebakindlast olukorrast. Nende igapäevaelu on täis ootamist ja ebaselgust, samal ajal kui personal valmistub üheks raskeimaks päevaks oma töös.



Režissööri info

Michael Graversen  lõpetas 2013. aastal Suurbritannia Rahvusliku Filmi- ja Televisioonikooli. Ta leidis oma väljundi intiimses ja poeetilises filmitegemises, milles käsitleb eksistentsiaalseid teemasid keerulistes emotsionaalsetes olukordades ja keskkondades. Tema film „The Last Night Shift“ valiti Taanis Liv&Død Prisen nominendiks ja Taani telejaam DR2 otsustas näidata tema lõputööna valminud filmi „Eikellegimaa“. Michael omandas Kopenhaageni Ülikoolist bakalaureusekraadi filminduses, meediaõpingutes ja psühholoogias ning enne Suurbritannia Rahvusliku Filmi- ja Televisioonikooli astumist töötas ta Taani rahvusringhäälingus kultuuriajakirjanikuna.

Ükski koht pole küllalt kaugel

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 82 min
  • Režissöör: Michelle Ibaven
  • Originaalkeel: hispaania
  • Tootjamaa: Mehhiko
  • Filmimispaik: Mehhiko
  • Levitaja:

    Carlos Muñoz Vazquez
    Insurgentes sur 674 col del valle 03100
    525554485339
    difuinte@imcine.gob.mx


Kaheksa-aastane Ameerika põlisrahva Rarámuri päritoluga poiss Julian märkab veidrate turismiatraktsioonide kerkimist Sierra Tarahumara mäeahelikku, kus tema hõim on elanud sajandeid. Kogukonna vanemate jaoks on need sündmused märgiks igivanast ümberasustamise ohust, mis on juba kümnendeid ähvardanud nende kõrvalist linnakest, millest riigivõim välja teinud pole ja kust ükski elanik põhjuseta ei lahku.



Režissööri info

Michelle Ibaven sündis 1981. aastal Chihuahuas, Mehhikos. Ta õppis Monterrey Tehnoloogiainstituudis kommunikatsiooniteadust, spetsialiseerudes meediatootmisele. Ta omandas Hispaanias Madridi Filmiinstituudis teaduskraadi dokumentaalfilmide käsikirja ja lavastamise alal ja digitaalkaameratöös. Tema film “Ükski koht pole küllalt kaugel” on pälvinud rahvusvahelistelt filmifestivalidelt mitmeid auhindu, mille hulka kuuluvad parim naisrežissööri dokumentaalfilm Morelia Rahvusvaheliselt Filmifestivalilt, parim dokumentaalfilm ja publiku auhind Cinema Planetalt, Feisali eripreemia Guadalajara Rahvusvaheliselt Filmifestivalilt ning samuti José Rovirosa auhind ja kohtunike auhind Montreali Autochtone Présence festivalilt.


Lihtsalt üks inimene

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 23 min
  • Režissöör: Juan Alejandro Ramírez
  • Originaalkeel: ketšua
  • Tootjamaa: Peruu
  • Filmimispaik: Cuzco, Peruu
  • Levitaja:

    Juan Alejandro Ramírez
    30 Waterside Plaza. 23J New York. NY 10010 USA
    +1 (212) 706-8144
    ramirez@otrotono.com
    www.otrotono.com


Filmi kangelanna lahing on juba ette kaotatud – ta ei taha elada vaesuses, kuid soovib siiski säilitada enda ümber igapäevase ja tuttava, kus ta sündis ja üles kasvas. Selle asemel näeb ta nõutuse ja raevuga, kuidas ümbrus muutub inimtühjaks ja kõledaks ning sunnib lapsi kolima kaugetesse inetutesse linnadesse.
Film jutustab tundeküllase loo ning näib viibivat kõikjal, kus olud on pöördunud  abitute vastu. Veelgi enam on see lugu kindlameelsusest, millega mõned meist otsustavad vastu astuda paratamatule saatusele, lootuses taastada osakestki mõranenud väärikusest. Nad teevad seda isegi juhul, kui selline otsus süvendab isolatsiooni, viies inimesed halastamatult viimase piirini.


Režissööri info

Juan Alejandro Ramírez sündis ja kasvas Peruus. Ta õppis Limas antropoloogiat ning osales USAs Fulbright programmis. Hiljem astus Ramírez New Yorgis filmikooli. Sellest ajast alates on ta kirjutanud, lavastanud, pildistanud ja monteerinud oma filmijutustusi elades ja töötades Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas. Tema filmid, milles haruldane sügavamõtteline seisukoht hoiab koos tegelikkuse ja väljamõeldise kombinatsiooni, on teiste hulgas linastunud New Yorgi moodsa kunsti muuseumis, New Yorgi Lincoln Center’is, Rotterdamis, Sundance’i filmifestivalil ja Pompidou keskuses, teenides talle mitmeid rahvusvahelisi auhindu.
Ta on pehmelt öeldes eriline. Jäänud endale truuks. Tema filmid („Porter“ ja „Diary of the End“) pole kunagi pikemad kui pool tundi ning nende kaubanduslik potentsiaal on nullilähedane. Tema kaubamärgiks on väljamõeldise ja tegelikkuse (filmid näivad dokumentaalidena, kuid stseenid on tihti reaalsete või vähemalt võimalike sündmuste ja tegevuste taaslavastused) tundeküllane kombineerimine, lainurk- ja lähivõtted, meeldejääv pealelugemine ja siiras empaatia Peruu sotsiaalsete alamklasside vastu.
Howard Feinstein, indieWIRE, 19. märts, 2010

Müra, mis toob raha

Kameruni Kaug-Põhja piirkonna seppade turul Marouas kõlavad haamrilöögid hommikust õhtuni. Siin muudavad kohalikud sepad vanaraua igapäevasteks tarbeesemeteks. Autokeredest saavad aiakärud, veoauto ratastest adrad ja pisematest metallitükkidest lusikad. Film kujutab noort leidlikku seppa Abakari, kelle unistuseks on oma sepikoda kaasajastada ja ettevõtet laiendada. Kaamera saadab Abakari tema sepikojas, kohtumistel, näitustel ja kodus pere seltsis. Vaataja näeb, kuidas pealtnäha kasutule vanarauale uut elu andes püüab üksikisik kangekaelselt täita oma unistust saada edukaks ettevõtjaks.



Režissööri info

Konrad Pilot sündis 1984. aastal Poolas. Ta õppis Saksamaal Müncheni Ülikoolis sotsiaalantropoloogiat ning kõrvalerialadena filosoofiat ja religiooni. Seejärel õppis ta visuaalkultuuri Norras, Tromsøs. „Müra, mis toob raha“ (2013) on tema esimene film.

Sõja seadused

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 85 min
  • Režissöör: Luca Bellino, Silvia Luzi
  • Originaalkeel: itaalia
  • Tootjamaa: Itaalia
  • Filmimispaik: Itaalia
  • Levitaja:

    Luca Bellino
    Piazza dei Campani 13 - 0015 Rome, Italy
    +393383747957
    tfilm.luca@gmail.com


„Bellinol ja Luzil on õnnestunud luua terviklik uurimus pingelisest ja tõsielulisest näitest Itaalia anarhosündikalismi teooriast ja praktikast, hoides täiuslikku tasakaalu tuliste lahkhelide ja külma analüüsi vahel." (Ralph Eue, DOC Lepizig)
Milano, 2009. aasta august. Milano viimase töötava tehase INNSE angaaris ronib neli töölist 20-meetrise sildkraana otsa. Et peatada masinate lahtivõtmine ja tehase sulgemine, ähvardavad nad end alla heita. Angaari ümbritsevad kümned politseinikud ning toetajad üle Itaalia ja Euroopa.
Neli töölist peab 40° kuumaga vaid paari ruutmeetri peal vastu kaheksa päeva.
Nad peavad vastu, sest neil on kindel strateegia ja hea sõjaväeline ettevalmistus. Nad tunnevad oma territooriumi ning vaenlast läbi ja lõhki. Võitlus ei ole aga lihtne: on olemas kindlad reeglid, mis on teostatavad vastuhaku kõigi vormide puhul.



Režissööri info

Luca Bellino on režissöör ja dokumentaalifilmide õppejõud Rooma III ülikoolis. Ta on teinud dokumentaalfilme migratsioonist, keskendudes Itaaliale ja Lõuna-Ameerikale. Ta võitis dokumentaalfilmi  „Mate Y Moneda" eest parima Itaalia dokumentaalfilmi Prix Documè auhinna. Hugo Chávezist ja Boliivia revolutsioonist rääkiva dokumentaalfilmi „La Minaccia" eest sai ta mitu auhinda, sealhulgas New York Young Filmaker’s auhinna, ta märgiti ära International Reportage Award võistlusel ning nomineeriti David di Donatello auhinnale.

Silvia Luzi on vabakutseline ajakirjanik, kirjanik ja režissöör, kes kirjutab uurivaid artikleid ja teeb Itaalia avalik-õiguslikule telekanalile RAI3 dokumentaalfilme. Projektiga „The Infected" võitis ta European Social Documentary stipendiumi. Dokumentaalfilmi „La Minaccia" režissöörina märgiti ta samuti ära International Reportage Awardi võistlusel ning nomineeriti David di Donatello auhinnale.

Jumalik hääl

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 78 min
  • Režissöör: Francesco Costabile, Assunta Nugnes
  • Originaalkeel: sardi
  • Tootjamaa: Itaalia
  • Filmimispaik: Castelsardo, Põhja-Sardiinia
  • Levitaja:

    Multidea Srl
    Via Mauro Morrone 25/27 00139 Rome Italy
    0039.0687132317
    sisternet@thesisternet.it


Sardiinia põhjarannik. Castelsardo. Tuulest ja helidest ehitatud linn. Püha nädala ajal muutub linn keeruka ja paeluva rituaali areeniks. Rituaali vaieldamatud tähed on Santa Croce koguduse lauljad. Vennaskond. Rühm lauljaid. Mehed. Nad peatavad aja ainulaadse eesmärgiga: minna tänavatele ja laulda Kristuse kannatustest. Lauljate hääled kajavad pimedatel tänavatel, samal ajal kui nad üritavad ületada igapäevaelu ja inimlikkuse piire, et end oma häälega lunastada. See on meeste maailm, kuid üle meeste häälte kõlab veel üks hääl, taevalik ja kujuteldav, Neitsi Maarja hääl. Naishääl on viiendaks hääleks.



Režissööri info

Francesco Costabile (snd 1980 Itaalias Cosenzas) on Bologna ülikooli bakaleureusekraad. Ülikooliaastatel tegi ta oma esimese lühifilmi „La sua Gamba", millega võitis 2003. aastal Bellaria festivali. 2004-2006 aastal õppis ta Roomas Centro Sperimentale di Cinematografia koolis filmirežiid ning valmistas mitu filmi, sealhulgas „L'Armadio" (2005. aasta Nastri D'Argento eriauhind), „Dentro Roma" (2006. aasta Nastri D'Argento võitja). 2008. tootis ta dokumentaalfilmi „L'Abito ed il Volto - incontro con Piero Tosi", mis on portreefilm kuulsast kostüümikunstnikust Piero Tosist, kes on töötanud enamiku Itaalia filmide juures.

Assunta Nugnes (snd 1978 Andrias Itaalias) lõpetas Accademia Nazionale d’Arte Drammatica Silvio D’Amico näitlemise erialal. Ta on töötanud koos mitme tuntud režissööriga. Näitlejana töötamise kõrvalt hakkas ta uurima teatri mõju erinevates kultuurides ja iseäranis riitusi etnograafilist huvi pakkuvates kultuurides, täpsemalt traditsionaalse muusika kasutamist raviriitustel. See huvi viis ta antropoloogiat õppima. Ta on teinud dokumentalfimid “Jumalik hääl" ning „Hotel Terremoto", mis räägib l’Aquila elanikkonna sunnitud kooselust pärast maavärinat.

Meie misjonärid

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 9 min
  • Režissöör: Martin Gruber
  • Originaalkeel: nalu
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: Guinea
  • Levitaja:

    gruberfilm
    Löfflerstrasse 11, 22765 Hamburg, Germany
    +49-178-2141301
    martin.gruber@ethnofilm.de
    www.ethnofilm.de


Väike küla Guinea rannikul Lääne-Aafrikas. Misjonärid seadsid end siin sisse, kui üritasid tuua ristiusku piirkonda, kus valdav usk on islam. Külaelanikud räägivad siiamaani oma külalistest soojalt. Sellest hoolimata paari aasta möödudes misjonärid lahkusid - ja tundub, et kiirustades, kuna jätsid üsnagi palju esemeid maha. "Meie misjonärid" jutustab külaelanike meenutusi ja misjonäride maist pärandit kasutades kahe erineva kultuuri ebaõnnestunud kohtumisest.


Režissööri info

Martin Gruber õppis Londonis Goldsmithi kolledžis visuaalset atropoloogiat ja Hamburgi ülikoolis sotsiaalset antropoloogiat. Ta töötab etnograafilise uurija ja filmitegijana ning õpetab visuaalset antropoloogiat. Martin sai hiljuti Bremeni ülikoolist antropoloogia ja kultuuriuuringute teaduskonnast doktorikraadi osalusetnograafias.

Po thi

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 34 min
  • Režissöör: Eisuke Yanagisawa, Vincenzo Della Ratta
  • Originaalkeel: džarai, vietnami
  • Tootjamaa: Jaapan, Itaalia
  • Filmimispaik: Vietnam
  • Levitaja:

    Eisuke Yanagisawa
    503, kotedoparuku sumiyoshi, 485 nakanocho, Fushimi-ku, Kyoto, 612-8315, Japan
    +81-80-5439-5502
    eisuke.yanagisawa@gmail.com
    http://otonoha.x0.com


„Pơ thi" on Vietnami Jaraide surmarituaalidest ja -traditsioonidest olulisim. Nad usuvad, et kui keegi sureb, siis tema hingel ei ole võimalik veel esivanematega ühineda. Alles pärast „Pơ thi" tähistamist jõuab hing viimasesse sihtpunkti "hingede külas". Kesk-Vietnami mägismaal filmitud „Pơ thi" võtab kokku rituaali kõige olulisemad hetked, alates ettevalmistustest kuni pidustuste lõpuni. Et olla surnute vaimudele meele järele ja nad maistest köidikutest täielikult vabastada, korraldavad elusad rongkäike maskeeritud kujudega, ohverdavad loomi, löövad gongi ja tantsivad. Lisaks paeluva traditsioonilise rituaali tunnistamisele uurib film, kuidas sellised traditsioonid tänapäevases Vietnamis edasi elavad.



Režissööri info

Eisuke Yanagisawa (regiooniuuringute doktorikraad Kyoto ülikoolist) on Jaapani Rahvusliku Etnoloogiamuuseumi külalisteadur. Ta on alates 2006. aastast uurinud Kesk-Vietnami mägismaa gongikultuure ning teinud etnograafilise filmi „Gong Culture in the Central Highlands of Vietnam" ja sarja ekspermentaalseid lühifilme (Scapes Series). Ta on aktiivne "helikütt" ning on saksa plaadifirmades avaldanud  mitu salvestist.
Vincenzo Della on etnomusikoloogia doktorant Itaalias Rooma Sapienza ülikoolis. Ta on uurinud Kest-Vietnami jaraide muusikat ja kultuuri alates 2006. aastast. Tema huvide ja uurimisteemade hulka on hiljuti lisandunud mitme austroneesia keeli kõneleva Kagu-Aasia rahva muusika ja kultuur.

Poneveži aeg

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 53 min
  • Režissöör: Yehonatan Indursky
  • Originaalkeel: heebrea
  • Tootjamaa: Iisrael
  • Filmimispaik: Iisrael
  • Levitaja:

    Hedva Goldschmidt
    37/ Issar Natanson Jerusalem, Israel 97787
    972-2-583-1371
    hedva@go2films.com
    www.go2films.com


Maalima suurim haredi juudi seminar avab esmakordselt filmitegijatele oma uksed. 1943. aastal asutatud Ponevezh jeshiva oli Iisraeli esimene jeshiva. Lakkamatu palvetamise ja 1200 õpilase seas on haprad ja segaduses noormehed. Filmi režissöör, endine jeshiva õpilane, on tabanud nii igapäevased lootusehetked kui ka kurbuse ja üksinduse kohas, kus tohutu rahavhulk võib üksikisiku minema pühkida.



Režissööri info
Yehonatan Indursky sündis 1984. aastal. Ta elab Jeruusalemmas. Yehonatan on lõpetanud Ponevezhi haredi jeshiva Bnei Brakis ning Sam Spiegeli filmi ja televisiooni kooli Jeruusalemmas. Tema dokumentaalfilm „Ascending and Descending" (65 min) osales 2010. aastal Cinema Southi filmifestivalil ja Juudi filmifestivalil Jerusalemmas. Tema lõputöö „Driver" võitis 2011. aastal Sam Spiegeli filmi ja televisiooni koolis Jerusalemmas parima filmi, näitlejatöö ja filmimuusika auhinnad. Hetkel kirjutab ta koos Uri Aloniga uue 12-osalise draamasarja „Shtisel" stsenaariumi ja valmistab oma esimest täispikka filmi.

Pabulad vaesusele

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 6 min
  • Režissöör: Vijay S. Jodha
  • Originaalkeel: hindi
  • Tootjamaa: Lõuna-Aafrika Vabariik, Taani
  • Filmimispaik: Pushkar, India
  • Levitaja:

    Steps International
    7 Glynnville Terrace Gardens 8001, Cape Town, South Africa
    +27 21 4655805
    info@steps.co.za
    www. steps.co.za


Thari kõrbes keset suurimat kaamelilaata tehtud film vaatab maailma ühe enim külastatud, filmitud ja pildistatud sihtkoha vähem tuntud poolt, et suunata tähelepanu küsimusele, mis puudutab rohkem kui 2,5 miljardit inimest meie planeedil.



Režissööri info

Vijay S. Jodha on New Delhis elav auhinnatud kirjanik ja filmitegija. Ta on kirjutanud kaks tunnustatud raamatut ning tema filme on näidatud rohkem kui 200 riigis ning 75 kanalil. Ta õppis filmindust New Yorgi ülikoolis ning on töötanud koos selliste režissööridega nagu Ang Lee ja Mira Nair. Ta on saanud UK Environment Film Fellowshipi auhinna ja Media Citizeni auhinna.

Puhastustuli

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 80 min
  • Režissöör: Rodrigo Reyes
  • Originaalkeel: hispaania
  • Tootjamaa: Mehhiko
  • Filmimispaik: Mehhiko
  • Levitaja:

    Carlos Muñoz Vazquez
    Insurgentes sur 674 col del valle 03100
    525554485339
    difuinte@imcine.gob.mx


See film jälgib äärmiselt isiklikult ja mõtlikult ootust ja raskusi, mida kogevad USA-Mehhiko piiri ületada proovivad migrandid, kes püüdlevad paremate võimaluste poole. Rodrigo Reyesi film on sügavalt inimlik portree piiritsooni kaootiliselt tegelikkusest ning moodustab väikestest lugudest terve universumi: piiriületajad, koronerid, koerapüüdjad ja politsei. Jättes kõrvale poliitika, näeme piiri julma ilu ja inimesi, kes selle lummusesse on sattunud. See on julm, õudustäratav ning kohati rabavalt kaunis ood allilmale. Kui Dante palverändurid kannatasid puhastustule piinu turvalises teadmises, et lõpuks jõuavad nad paradiisi, siis selle filmi tegelastel sellist kindlustunnet ei ole.



Režissööri info
Rodrigo Reyes (sündinud 1983. aastal Mexico Citys) on õppinud rahvusvaheliste uuringute erialal UC San Diego, Madridi ja Mexico City ülikoolides. Erialase karjääri valimise asemel on ta oma multikultuurse tausta suunanud filmide tegemisse. 2009. aastal valmis tal lühidokumentaali "The 12th of December", milles järgnes palveränduritele Guadalupe Neitsi pühamu juurde. Rodrigo on ka filmi "99 Years After the Mexicane Revolution" (2010) ja eksperimentaalfilmi "Memories of the Future" (2011) režissöör. 2010. aastal valiti ta osalema Berlinale Guadalajara Talent Campusel.

Rio 2016

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 28 min
  • Režissöör: Bianca Rotaru
  • Originaalkeel: rumeenia
  • Tootjamaa: rumeenia
  • Filmimispaik: Deva, Rumeenia
  • Levitaja:

    Simona Mantarlian
    Strada Matei Voievod 75-77, Sector 2
    + 40766215386
    ri@unatc.ro
    www.unatc.ro


See on teistmoodi lapsepõlv. Kaks iluvõimlejat, 13-aastane Teodora ja 11-aastane Andreea, treenivad eesmärgiga pääseda iluvõimlemise rahvuskoondisse. See on lootus võita kuldmedal spordialal, milles Rumeenia on teinud ajalugu. „Rio 2016” on lugu ambitsioonidest, unistustest ja igapäevasest võitlustest iseendaga. Pingutada tuleb aastaid, kuid tulemused on näha ühe aasta, ühe suvega. Küsimuseks on: kes pääseb Riosse?



Režissööri info
Bianca Rotaru on Rumeenia Rahvusliku Teatri ja Filmi ülikoolis (UNATC) filmirežii 3. kursuse bakalaureusetudeng.

Sama – India muslimi müstiline muusika

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 52 min
  • Režissöör: Shazia Khan
  • Originaalkeel: erinevad india keeled
  • Tootjamaa: India
  • Filmimispaik: erinevad võttepaigad Indias
  • Levitaja:

    Public Service Broadcasting Trust
    PO Box 3264, Nizamuddin East, New Delhi-110 013, India
    +91-11-41826115
    info@psbt.org
    http://www.psbt.org


Religioossed süsteemid ei ole eraldatud ega staatilised. Sama lugu on India islamimuusikaga, mis sündis rohkem kui tuhat aastat tagasi India ja islami traditsioonide liidust, hõlmates nii vormi kui sisu ning luues tõeliselt imelise heli. See film on rännak mitmesse vapustavasse paika üle terve India. Alustades Tamik Nadust ja lõpetades Kerala, Rajasthani, Assami, Jammu, Kashmiri ja Lääne-Bengaliga, jälgivad filmitegijad ebamäärase termini “islami müstitsism” taga peituvaid lugusid, helisid ja nägusid ning uurivad, kuidas see muusika sulatab sundimatult kokku kultuurid ja maitsed, samas siiski algupärast tekstuuri säilitades.



Režissööri info

Shazia Khan sündis Indias Kashmiri piirkonnas. Ta on teinud rohkem kui 11 dokumentaalfilmi ning tellimustöid rahvusvahelistele telekanalitele, nagu näiteks Hollandi Rahvusringhäälingu kanalid, NMO, OHM, France 24 ja France 2. Tema dokumentaalfilmid „Caravan" ja „Salaam India" on võitnud auhindu ning neid on näidatud erinevatel rahvusvahelistel filmifestivalidel. Hetkel töötab ta kahe filmi kallal, üks neist on Kashmiri konfliktil põhinev dokumentaalfilm ja teine mängufilm, mis räägib olukordadest, millega üks Kashmiri tüdruk seisab vastamisi piirkonnas aset leidva  terrorismi tõttu.


Blokaad

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 93 min
  • Režissöör: Igor Bezinović
  • Originaalkeel: horvaadi
  • Tootjamaa: Horvaatia
  • Filmimispaik: Zagreb, Horvaatia
  • Levitaja:

    Restart
    Trg Vladka Mačeka 1
    +385 1 557 38 60
    restart@restarted.hr
    http://restarted.hr/en/index.php


"Blokaad" on ainulaadne vaade kõige massiivsemast, pikemast ja poliitiliselt märkimisväärsemast tudengiprotestist Horvaatias pärast 1971. aastat; protestist, mis algas 2009. aasta aprillis Zagrebi ülikooli filosoofiateadukonnas. Õppetöö takistamine ja võitlus hariduse kommertsialiseerumise vastu kestis 34 päeva. Ülestõus levis rohkem kui 20 teaduskonda üle terve riigi ning tudengitest sai aktiivne ja aktuaalne poliitiline subjekt. Režissöör jälgis kõike: läbi isiklike olukordade ja hilisõhtuste arutelude, alates eelkohtumistest ja loengute takistamisest kuni esimeste väsimusmärkideni; enamiku teaduskonna töötajate algsest poolehoiust hetkeni, mil nad pöörasid liikumisele selja; ning katseid haridusministrit kätte saada. Film näitab, et blokaad ei olnud vaid füüsiline, sellel oli ka palju sügavam tähendus.


Režissööri info

Igor Bezinovic sündis 1983. aastal Rijekas. Ta lõpetas Zagrebi ülikoolis filosoofia ja sotsioloogia eriala ning Zagrebi Teatriakadeemias filmi- ja telerežii eriala. Tema filmide hulka kuuluvad lühidokumentaalid "Above Average", "Non-Recyclable", "An Encounter" ja "In Fond Memory of TDZ", lühimängifilm "Naked Hours" ning täispikk dokumentaalfilm "Blokaad".

Pealik ja lõvid

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 46 min
  • Režissöör: Peter Biella
  • Originaalkeel: maa, suahiiili
  • Tootjamaa: USA
  • Filmimispaik: Tansaania
  • Levitaja:

    Documentary Educational Resources
    101 Morse St.
    16179260491
    alijah@der.org
    www.der.org


Kõigest 40 aastat tagasi oli suurem osa masai hõimudest poolnomaadid ja elasid riigist suhteliselt sõltumatult. Poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud muutused Ida-Aafrikas on aga sundinud suurel hulgal karjakasvatajaid paikseks jääma. Tansaania masaist külaülem Frank Ikoyo võitleb mitme „lõviga", kes tema kogukonda ähvardavad: isehakanud juristid, maavargad, migratsioon ja hariduse puudumine. See film heidab pilgu tänapäevasesse masaide maailma - see on maailm, mille probleeme ei ole võimalik lahendada traditsionaalsete meetoditega. Frank propageerib haridust kui küla enesemääratluse vahendit, hoolimata tõsiasjast, et see võib viia „haritud kurjategijate" tekkimiseni. Film jälgib Franki kohustusi külaülemana - emade veenmine, et nad oma tütred kooli saadaks; luurajate ülekuulamine kohtuasjades ja noortele sõdalastele lõvijahikunsti õpetamises tunnustatud külavanemalt abi palumine.



Režissööri info
Peter Biella on San Francisco osariikliku ülikooli visuaalse antropoloogia programmijuht ja ühingu Society for Visual Anthropology endine juht. Biella "Yanomamo Interactive: The Ax Fight on CD-ROM" panustas märkimisväärselt interaktiivsesse etnograafiasse. Ta on tootnud mitu filmi Ladina-Ameerikas, sealhulgas auhinnatud filmi "Textiles in Ayacucho" (2007). Viimased kuus aastat on Biella töötanud Tansaanias koos masaidega ning teinud mitu filmi migratsioonist ja HIVist. Nende hulka kuulub "Masai Migrants Series" (2012) ja koostöös Len Kamerlingiga "Changa Revisited", mis on hetkel valmimas.

Tumma talve laps

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 21 min
  • Režissöör: Iiris Härmä
  • Originaalkeel: soome
  • Tootjamaa: soome
  • Filmimispaik: soome
  • Levitaja:

    Guerilla Films/ Visa Koiso-Kanttila
    Kiuastie 7 b, 02770 Espoo
    +358405062675
    info@guerillafilms.fi
    www.guerillafilms.fi


Katja on noor pensionär - ja sealjuures rahuolematu. Ta on 24-aastane tüdruk, kes on ümbritsetud üksindusega ning veedab oma päevi koeraga jalutades ja aknast välja vaadates.
Tema üksildus tuleneb aastatetagusest koolikiusamisest.
Ta on ärevil ja hirmunud. Kas see ongi tema elu? Kui ta vaid leiaks endale sõbra.



Režissööri info

Iiris Härmä sündis 1970. aastal Soomes. Tal on rohkem kui 10 aastat kogemusi dokumentaalfilmide produtsendi, produktsiooni koordinaatori, režissööri ja stsenaristina. Alates 1999. aastast on ta töötanud oma produktsioonistuudios Guerilla Films.

Trenažöör

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 52 min
  • Režissöör: François-Xavier Drouet
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Prantsusmaa
  • Levitaja:

    Gregory Betend
    Le Village, 07170, Lussas, France
    33475943467
    contact@andanafilms.com


Tõsielusarja "The Voice" alistatud osaleja Luc on ühes asjas kindel: kolme aasta pärast on ta miljonär. Oma eesmärgi saavutamiseks võtab ta osa isikliku arengu seminaridest, mille korraldajad õpetavad talle edu saladusi. Samaaegselt hakkab ta tegelema salapärase internetiäriga, mis lubab varandust ilma kodust lahkumata. Kas ta suudab oma eemärgi ellu viia?



Režissööri info

32-aastasel François-Xavier Drouet’l on bakalaureusekraad politoloogias ja antrolopoloogias. Enne õpingute jätkamist loomingulise dokumentaalfilmi magistriõppes Ardèche Imagesi dokumentaalfilmide koolis Lussas töötas ta raadios ja trükimeedias. Oma esimese filmiga "The Initiation" on ta reisinud terves maailmas ning on lisaks Teboho Edkinsi filmi "Gangster project" kaasstsenarist.

Surematud Euroopa lõunatipus

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 75 min
  • Režissöör: Yiorgos Moustakis, Nikos Labot
  • Originaalkeel: vene, inglise, kreeka
  • Tootjamaa: Norra, Kreeka
  • Filmimispaik: Kreeka
  • Levitaja:

    Yiorgos Moustakis
    Bygdoy Alle 20, 0262, Oslo, Norway
    004741689058
    contact@geometryfilms.com
    www.yiorgosmoustakis.com


Tšernobõli katastroofi ja Nõukogude Liidu kokkukukkumise tagajärjel otsib rühm vene teadlasi pisikesel Kreeka saarel Pythagorase filosoofiast "surematust". Eesotsas katastroofi üle elanud tuumafüüsik Andreiga loovad nad saarele kommuuni ja panevad aluse esoteerilisele koolkonnale. Film näitab teadlaste ideede arengut ja julget suhet kohaliku kogukonnaga nüüd, kui on Kreeka kord seista silmitsi suure kriisiga. Film räägib kindla otsinguist ajal, mil miski pole kindel.



Režissööri info

Yiorgos Moustakis on nii Kreekas, Suurbritannias kui Tšehhis töötanud filminduse ja televisiooni mitmes valdkonnas alates eelproduktsioonist kuni järelproduktsioonini. Ta on kolme lühidokumentaali ja ühe täispika dokumentaalifilmi produtsent, režissöör ja monteerija. Erialaselt on ta end täiendanud kuuendal Berlinale Talent Campusel (2008) ja stsenaariumikirjutamise töötoas NISI MASA European Short Pitch (2010).

Nikos Labôt on töötanud lühi- ja täispikkade filmidega (Kreekas ja Prantsusmaal), teleseriaalide ja -sarjadega. Ta on filminud muusikavideoid ja kolm lühifilmi. Ta on trupi Erasers teatrilavastuse REPULSION_6 kaaslavastaja. Hetkel on tema esimene täispikk mängufilm „Cleaner” eelproduktsioonis.

Naised ja vesi

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 65 min
  • Režissöör: Nocem Collado
  • Originaalkeel: hindi, telugu, tamili, marathi, maarvari ja inglise
  • Tootjamaa: Hispaania
  • Filmimispaik: India
  • Levitaja:

    Nocem Collado
    C/ San Isidoro 18, 2ºB Sevilla, Spain
    +34 639949229
    nocemcollado@gmail.com
    http://lamujeryelagua.com/en/


Paljudes kohtades üle maailma on vee kogumine naiste ülesanne. Seetõttu vastutavad nad pärast kooli poolelijätmist perekonna heaolu eest juba varases eas. Nemad on ka esimesed, kes kitsikuse saabudes kannatavad. Eluringi ja veeringet kõrvutades uurib „Naised ja vesi" vee ja naiste vahelist suhet ning esitab küsimuse, mida tulevikus hakatakse ilmselt tihedamini käsitlema: kui vett on vähe, siis kellel on sellele õigus?



Režissööri info

Nocem Collado on dokumentaalfimide režissöör, produtsent, fotograaf ja kaastöötaja ajakirjas.
Tema esimene dokumentaalfilm „Cartography of loneliness" (2011) oli valtud mitmele rahvusvahelisele filmifestivalile ning seda tunnustati kui Euroopa ühte parimat dokumentaalfilmi Hamburgis, Cambridge'is ja Bilbaos. „Naised ja vesi" on tema teine dokumentaalfilm.

Tee – lugu elust ja surmast

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 75 min
  • Režissöör: Marc Isaacs
  • Originaalkeel: inglise, birma
  • Tootjamaa: Suurbritannia
  • Filmimispaik: London, Suurbritannia
  • Levitaja:

    AndanaFilms
    Le Village - 07170 Lussas - France
    33475943467
    contact@andanafilms.com


See on paeluv ja isiklik pilguheit Londonisse paremat elu otsima rännanud  inimeste eludesse ja kohanemisprobleemidesse. Marc Isaacs põimib kokku mitu liigutavat lugu kaotusest ja otsingutest. Noor iiri naine Keelta lahkub kodust, et ehitada endale uus elu, samas kui vana iiri tööline Billy näeb vaeva, et leida oma elule mõtet. 95-aastane Viinist pärit juudi põgenik Peggy ja Saksamaal sündinud endine stjuardess Brigitte on halbade abikaasade käe läbi kannatanud, tagasihoidlik India hotelli administraator Iqbal aga ootab oma naise saabumist Kashmirist. See on film, milles tegelaste kannatused ja mured tunduvad kui enda omad. Äärmiselt liigutav uurimus immigratsioonist.



Režissööri info

Marc Isaacs on teinud Suurbritannia telekanalitele BBC ja Channel 4 üle 10 loomingulise dokumentaalfilmi. Tema filmid on võitnud Griersoni, Royal Television Society ja BAFTA ning arvukate rahvusvaheliste filmifestivalide auhindu. 2006. aastal korraldati Prantsusmaal Lussas’s mainekal dokumentaalfilmide festivalil tema retrospektiiv ning tema filme on kajastanud mitmed dokumentaalfilmidest rääkivad raamatud ning uurimused. 2008. aastal anti Marcile teenete eest dokumentaalfilmide alal Ida-Londoni ülikooli audoktori tiitel. Marc on hetkel dokumentaalfilmide tootmise lektor Royal Holloway ülikoolis.

Vaikne kaos

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 45 min
  • Režissöör: Antonio Spanò
  • Originaalkeel: viipekeel, konzo, suahiili, prantsuse
  • Tootjamaa: Kongo Demokraatlik Vabariik, Itaalia
  • Filmimispaik: Põhja-Kivu, Kongo Demokraatlik Vabariik
  • Levitaja:

    Journeyman Pictures
    4-6 High Street, Thames Ditton, Surrey, KT7 0RY, United Kingdom
    + 44 208 398 4616
    info@journeyman.tv
    http://www.journeyman.tv/63130/about-us/how-to-find-us.html


Põhja-Kivu, Kongo Demokraatlik Vabariik. Pärast aastaid kestnud verist kodusõda on Kongo ühiskond kaotanud oma identiteedi. Inimesi ühendab siiski veel iidne ebausk ja maagilised tõekspidamised. Need jõud juhatavad Mai Mai mässuliste kontrollitud piirkonna kaitset, kuid nende tõttu nähakse ohtu inimestes, kes on teistsugused, nagu näiteks Butembo kurdid.
See on lugu inimestest, kellel pole ei häält ega lootust, kuid kes jätkavad siiski võitlust oma väärikuse eest ning ei ole nõus leppima õnne puudumisega.



Režissööri info

Antonio Spanò (Milano, 1985) elab ja töötab Itaalias. Ta alustas lühifilmidega. Järgnevalt oli tl  dokumentaalfilmi "Our sky, our land" kaasrežissöör. Selle linateose eest sai ta 2010. aastal Unicefi rahupreemia (Itaalias jagatav auhind). „Vaikne kaos" on ta teine dokumentaalfilm.

Luigelaul

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 52 min
  • Režissöör: Aurélie Jolibert
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Prantsusmaa
  • Levitaja:

    Levitaja
    Jolibert Aurélie
    13 rue Porte Garine
    +33 06 47 30 46 87
    lesfilmsdelouest@gmail.com


Francis on Soulas’s lambakarjus olnud rohkem kui 30 aastat. Tänavu on ta aga liiga väsinud ning peab pensionile minema. Marion võtab temalt üle töö mägedes. Temast saab uus lambakarjus. Kuid pärast ühte suvisel karjamaal veedetud kuud ta kukub ning sureb. Francis peab taas mäkke minema, et hooaeg lõpetada.




Režissööri info
Aurélie Jolibert (sündinud 1984. aastal) töötas enne oma esimest lühifilmi 2008. aastal mitu aastat erinevate filmide juures filmitehnikuna.

Wesnale ja Pralale

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 52 min
  • Režissöör: Cédric Larcin
  • Originaalkeel: khmeeri
  • Tootjamaa: Belgia
  • Filmimispaik: Kambodža
  • Levitaja:

    Sandra Démal
    GSARA 26, rue du marteau 1210 Bruxelles Belgium
    +32 2 250 13 10
    sandra.demal@gsara.be
    www.gsara.be


Punaste khmeeride põhjustatud kannatusi Kambodžas ei ole võimalik sõnadesse panna. Sun Peaul on viimane aeg mõista, mis tegelikult juhtus ning minna tagasi oma nooruspaikadesse.
Ta jutustab meile tundeid täis elust, kurbusest ja õrnusest, ilma viha ja kättemaksuhimuta.
See on väga isiklik lugu erakordsest naisest. Tema loo kaudu avastame haavatud ja vapustatud riigi, mis püsis liiga kaua vaikuses ja hirmus.
Sun Peau astub silmitsi oma minevikuga, leiab üles oma maja, kirjeldab oma  valu ja jagab meiega oma viimast palvet. See on jutustus naisest, kelle kujundasid kaks kultuuri ja lugu, otsimas kokkukuuluvust ja vabadust.



Režissööri info

Cédric Larcin lõpetas 2004. aastal montaaži erialal Institute des Arts de Diffusion’i. Ta töötab operaatori ja monteerijana televisioonis (telekanalites RTBF, Canal+ jm) ja filminduses.
„Wesnale ja Pralale" on tema esimene film.

Nagu üks mees

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 39 min
  • Režissöör: Lamtur Tanlaka Kilian
  • Originaalkeel: lamnso
  • Tootjamaa: Norra
  • Filmimispaik: Nso Kamerunis
  • Levitaja:

    Visual Cultural Studies, University of Tromsø, Norway.
    C/O Trond Waage, Visual Cultural Studies Department of Archaeology and Social Anthropology
    +47 91599820
    trond.waage@uit.no


See film näitab, mida võib Nso kogukonnas inimestele (kristlastele, moslemitele ja traditsiooniliste uskumuste järgijatele) tähendada üks asi - antud juhul pähkel, loodusvara. Koolapähkli kaudu väljendatakse tundeid, kogemusi, tunnetatud "tegelikkust", kokkukuuluvust, ühtsust, sõprust ja rahu. Koolapähkel mängib seetõttu olulist rolli erinevate inimeste ühendamises, hoolimata nende usust, elukohast või arvamustest. Selles mõttes tekitab koolapähkel teatud kokkukuuluvustunnet ja vendlust ning gruppi kuulumise tunde.



Režissööri info

Kesk-Aafrikast Kamerunist pärit Kilian Lamtur Tanlaka omandas Kamerunist Ngoundere ülikoolist ajaloo DEA (Diplôme D'Etudes Approfondies) kraadi ning Norrast Tromsø ülikoolist visuaalse kultuuri uuringute magistrikraadi.

Ühe hobuse kaks külge

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 34 min
  • Režissöör: Tatjana Soboljova
  • Originaalkeel: vene
  • Tootjamaa: Venemaa
  • Filmimispaik: Moskva, Venemaa
  • Levitaja:

    Mikhail Gridyn
    Eizenshteina 8, of.449 Moscow 129226 Russia
    +7903 2561299
    kinostolitca@yahoo.com


Viimasel ajal Venemaal aset leidnu mõistmiseks ei piisa pelgalt tänavale minekust ja ümbritseva jälgimisest või ajalehtede lugemisest. Kui soovid asja tuumani jõuda, on parim moodus muuta täielikult vaatenurka ning jälgida toimuvat näiteks läbi... Moskva kesklinnas teeniva pataljoni hobuse silmade.


Režissööri info

Tatjana Soboljeva on sündinud Moskvas. Ta on õppinud draamat ja psühholoogiat ning Maksim Gorki nimelises Kirjandusinstituudis. 1999. aastal astus ta Ülevenemaalisse Riiklikku Kinematograafia Instituuti (VGIK), kus ta õppis filmirežiid. Pärast selle lõpetamist tegi ta peatselt lühidokumentaali „Франсуа: вид на жительство", mida näidati rohkem kui 20 rahvusvahelisel filmifestivalil ja mis võitis Teheranis IFF festivalil parima dokumentaalfilmi auhinna. Tatjana Soboljeva on Venemaa režissööride gildi liige.

Lossimüüri all

  • Aasta: 2014
  • Pikkus: 54 min
  • Režissöör: David MacDougall
  • Originaalkeel: mevari
  • Tootjamaa: Austraalia
  • Filmimispaik: Delwara, Rajasthan, India
  • Levitaja:

    Royal Anthropological Institute
    50 Fitzroy Street, London W1T 5BT, United Kingdom
    +44 20 7387 0455
    film@therai.org.uk
    http://www.therai.org.uk/fs/film-sales/


Alates 16. sajandist on Delware küla Indias Lõuna-Rajasthanis kuulunud Mevari kuningriigi võimu alla. Kuningriigi palee, mis kõrgub küla kohal, on nüüd luksushotell - külaelanike igapäevaelust kaugeks jääv maailm. Jätkades Lumière'de varajasest kinokunstist inspireeritud filmis "SchoolScapes" alustatut, kasutab David siinse filmi puhul rida täpsusega jälgitud stseene, et uurida kohalikku Delware algkooli kui osa kaasaegsest külaelust - elust, mis jätkub palee müüride taga.



Režissööri info
David MacDougall teeb etnograafilisi filme ja kirjutab filmindusest. Ta on filminud Ida-Aafrikas (filmid jiedest ja „Turkana Conversationsi" triloogia), Austraalias ja Indias („Photo Wallahs" [1991], „Doon School Chronicles" [2000], „SchoolScapes" [2007] jm). 2005. aastal tegi ta filmi „Gandhi’s Children” (2008) võtteid Indias New Delhis kodutute laste varjupaigas. MacDougall kirjutab regulaarselt filmindusest ning on raamatu „Transcultural Cinema and The Corporeal Image: Film, Ethnography, and the Senses" autor. Hetkel töötab David Austraalia riiklikus ülikoolis, kustema teostada on videotöötubade projekt „Childhood and Modernity: Indian Children's Perspectives".

Hääled tundrast - viimased jukagiirid

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 66 min
  • Režissöör: Edwin Trommelen
  • Originaalkeel: vene, hollandi, jukagiiri
  • Tootjamaa: Holland
  • Filmimispaik: Jakuutia, Venemaa
  • Levitaja:

    Edwin Trommelen
    Levantkade 173, 1019 ME Amsterdam
    31-20-4197314
    etrommel@chello.nl
    www.edwintrommelen.nl


Kirde-Siberi tundras elavad jukagiirid, põhjapõdrakasvatajatest rändrahvas. Neist ainult 63 oskab veel jukagiiri keelt. Hollandi lingvist Cecilia Odé reisib jukagiiride juurde, et nende keelt salvestada ja tuleviku jaoks talletada. Cecilia ja jukagiiride vahel tekkinud südantsoojendav sõprus lubab filmitegijatel jälgida seda kogukonda sundimatul moel, mistõttu on jukagiiridega võimalik rääkida avameelselt oma keele kadumisest, traditsioonidest ja püüetest kultuuri elus hoida.



Režissööri info

Edwin Trommelen on dokumentaalfilmide tegija. Ta on mitme dokumentaalfilmi, sealhulgas filmide „Back to the Camp" (2003), „The Last Outcry" (2003), „Caught in Mordovia" (2004), „Behind the Black Mountains" (2006) ja „Turkmenistan, My Homeland" (2012) režissöör.

Jooksime läbi rohu

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 34 min
  • Režissöör: Lucile Marie Remy
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Belgia
  • Filmimispaik: Belgia
  • Levitaja:

    Médiadiffusion
    rue des Wallons 75-77, 1348 Louvain-la-Neuve, BELGIUM
    +32 (0) 485 640 787
    diffusion@iad-arts.be


Me otsime, kuhu minna
siinse asemel...
Kui olime kahekümendates,
kui uitasime lõpmatuses,
kui olime kahekümnendates
ja jooksime murul...



Režissööri info
Lucile Remy sündis 1989. aasta novembris Brüsselis. Andunud kirjandus- ja filmihuvilisena otustas ta Institut des Arts et Diffusioni kõrgkooli Louvain-La-Neuves Belgias minna õppima režiid. „Jooksime läbi rohu” on tema lõputöö. Hetkel on ta seotud paari dokumentaal- ja mängufilmi projektiga.

Kui ma olin poiss, siis olin ma tüdruk

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 30 min
  • Režissöör: Ivana Todorovic
  • Originaalkeel: serbia
  • Tootjamaa: Serbia
  • Filmimispaik: Belgrad
  • Levitaja:

    Ivana Todorovic
    Dr.Ivana Ribara 87/55
    +381 61 677 87 10
    missivanita@gmail.com


Goca on transvestiit Serbia pealinnas Belgradis; riigis, kus geiparaadi korraldamine või sellest osa võtmine on keelatud. Ta kasvatab oma nõbu kui omaenda tütart. Kuigi Goca 18-aastane poiss-sõber varastas raha, mille Goca teenis eluga riskides enda müümisega, armastab ta teda siiski ning suudab hoida alles oma päikselise ja avatud loomuse. 39. sünnipäeval otsustab Coca transvestiidiks olemise avalikustamist tähistada laval publiku ees. Niisiis räägib ta neile oma eluloo.



Režissööri info

Ivana Todorovic on sündinud Belgradis. Tal tekkis juba noores eas tugev huvi iniminstinktide jõu ja traumaga toimetulemise meetodite vastu. Tema dokumentaalfilmid käsitlevad sotsiaalseid muutusi. Filmi „A Harlem mother" kasutatakse New Yorgis noorte relvavägivalla vastastes meedikampaaniates; tema filme „Rapresent" ja „Everyday life of Roma Children from Block 71" kasutatakse tihti Serbia koolide õppekavas. Tema filme on näidatud mitmel tuntud filmifestivalil. ... esilinastus 2013. aastal Berlinale filmifestivalil.
Ivana õppis filmitegemist Ateliers Varani dokumentaalfilmide töötoas ja New Schooli ülikoolis New Yorgis. Tal on ka sotsiaalse antropoloogia bakalaureusekraad Belgradi ülikoolist.

Heerosed

  • Aasta: 1980
  • Pikkus: 15 min
  • Režissöör: Peep Puks
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti

Film olümpiavõitjatest Aavo Pikkuusist, Ivar Stukolkinist, Jaak Uudmäest ja Viljar Loorist.

Sportlik sajand

  • Aasta: 1976
  • Pikkus: 20 min
  • Režissöör: Andres Sööt
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti

Tänapäeva inimese füüsilise aktiivsuse probleemidest, noorte ja spordi vahekordadest.

Vennaskond

  • Aasta: 1985
  • Pikkus: 20 min
  • Režissöör: Andres Sööt
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti

Kümnevõistleja Valter Külveti treeningutest, võistlustest ja kümnevõistluse momendiseisust teenelise treeneri Fred Kudu vahendusel.

Tiim

  • Aasta: 2006
  • Pikkus: 58 min
  • Režissöör: Peep Puks, Hans Roosipuu
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti

Eesti meeste murdmaasuusatajate edulugu. Väikest Eestit tuntakse suure suusariigina. Andrus Veerpalu võidab 2006. aasta Torino olümpiamängudel jälle 15 km klassikasõidus kuldmedali. Mis on selle edu taga? 2005. aasta võitudest ja kaotustest õpitakse ainsaks stardiks Torinos. Risk on suur. Soov elu kõrghetke korrata veelgi suurem. Treener Mati Alaver on loonud suusatamist sügavuti tundva meeskonna, kes seisab Eesti meessuusatajate selja taga. Torino olümpiamängudelt tuuaks Eestisse kolm kuldmedalit murdmaasuusatamises. Suusatajatest saavad Eesti rahvuskangelased.

Töö käib!

  • Aasta: 2012
  • Režissöör: Taavi Arus
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti

Andres Sõber on mees, kes figureerib korvpalliareenil juba eelmise sajandi seitsmekümnendate lõpust alates ning kelle mahlased väljaütlemised, emotsionaalne suhtlemisstiil ning selge nägemus platsil (ja ka selle kõrval) toimuvast on  teinud temast ühe koloriitseima kuju Eesti spordis. Ükskõik, mida temast ka arvatakse; alates mölalõuast kuni Eesti korvpalli päästjani – külmaks ei jäta ta kindlasti kedagi. Film jälgib portreteeritavat ühe hooaja jooksul korvpalli dirigeerimas, püüdes samal ajal jõuda ka mängule eelneva ja järgneva emotsioonini ning vaadata, milline on avalikkuse ees ülimalt enesekindel, isegi provokatiivselt praaliv Sõber fassaadi taga.

Ultra Vennikased

  • Aasta: 2009
  • Pikkus: 28 min
  • Režissöör: Kullar Viimne
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti
Finiš on vaid suurema tähenduseta ajutine teetähis. Nii on ka eluga: see, et sellel on lõpp, ei tähenda veel, et eksistentsil oleks tähendus. Finišijoon on lihtsalt enesele seatud ajutine eesmärk, või siis metafoor kiirelt mööduvale eksistentsile. Isa Peeter, ema Pille ja tütar Heleen Vennikas sõidavad Soome osalema iga-aastasele 24 tundi kestvale ultramaratonile. Kannatusterohkel kestvusjooksul Espoo sisestaadionil läbitakse ühes ööpäevas sadu kilomeetreid.

Velosoofid

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 29 min
  • Režissöör: Jaan Tootsen
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti

Eestis tegutsev liikumine Tour d'ÖÖ koondab jalgrattaaktiviste, kes korra kuus vallutavad linnaruumi. Suures grupis geriljarännak mööda pealinna õhtuseid tänavaid loob sõitjatele üleva meeleolu. Metsateel kulgeva filosoofi jaoks on jalgratas aga kui tajuinstrument, teadvuse avardaja. Jalgratas kui mõtlemise vahend on oluline erinevatele loojatele. Jalgratturite eneseteadvuse kasv on suurenenud ülemaailmselt. Homo pedalis - need on inimesed, kes vaatlevad maailma jalgrattasadulast. Nende kõigi jaoks on ratas igapäevane tarbeese. Ja siis midagi veel. Võimalus olla vaba. Nad on väga erinevad inimesed, kuid jalgratas ühendab neid.

3,2,1 - Ilus hüpe

  • Aasta: 2010
  • Pikkus: 28 min
  • Režissöör: Mihkel Soe
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti
Toomas Talts viibib suurema osa oma vabast ajast õhus. Eestis on ta praktiliselt ainuke, kes tegeleb BASE hüppamisega. BASE-hüppajaid peetakse hullumeelseteks, sest hüpped toimuvad piisava kõrgusega sildadelt, kõrghoonetelt, teletornidelt või kaljuservalt ja neil puudub varulangevari. Seetõttu moodustavad eri maade BASE-hüppajad omamoodi kogukonna, kus üksteisest hoolitakse ning koos sooritatakse ka grupihüppeid. Miks on vaja oma elu ohtu seada, kellele ja mida ning kas üldse on vaja tõestada?

Veresport

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 31 min
  • Režissöör: Shivani Gupta, Gursimranjeet Khamba, Francis A. Lohrii
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: India
  • Filmimispaik: India
Film vaatleb kolme noore sportliku vabavõistluse (MMA) harrastaja elu Mumbais. Muay tšempion Irfan Khan, karateka Ritika Singh ja maadleja Siddesh Shirgaonkar näitavad meile, mida on vaja, et saada võitlejaks. Film näitab nende hirme ja motivatsioone ning survet, mida avaldab neile ühiskond, mis ei tule toime sportliku vabavõistluse mõistest arusaamisega. Nende võitlejate abil näitab film ka seda, miks see sport äkki Indias kanda kinnitas ja kuidas India publik reageerib naistele selles spordis, ning selle tulevikust Indias.

Breakin' Mumbai

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 33 min
  • Režissöör: Sumit Singh, Aakriti Kohli, Sandeep Kr. Singh, Gin Khan Siam and Shweta Ghosh
  • Originaalkeel: hindi
  • Tootjamaa: India
  • Filmimispaik: India

Film näitab, kuidas breikimisest on saanud noorte subkultuuride eneseväljenduse vahend Mumbai linnas. Breiktants, mis on saanud alguse 1970ndatel Bronxis, New Yorgis, on leidnud tee Mumbai tänavatele, kus selle on omastanud kohalikud noored ja kohandanud oma igapäevaeluga.

Samuti paneb film küsimuse alla ja vaatleb kriitiliselt seda, kellele kuulub linnaruum ja kellel on õigus nõuda seda endale. Uurides tegelaste suhet linnaga, keskendub film küsimusele, kuidas võisteldakse linnas ruumi pärast ja kuidas veedetakse vaba aega Mumbai tänavatel.

21-aastase Gani, 18-aastase Amani ja nende sõprade isikliku elu kaudu proovib film mõista breikimise dünaamikat, mida breiktants nendele tähendab ja kuidas on see muutunud nende eneseväljenduse osaks.

Kelly

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 28 min
  • Režissöör: Andzei Matsukevits
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti

11- aastane mäesuusataja Kelly on erakordne nähtus.  Isa pani tüdruku suuskadele, kui too oli vaid 2-aastane.  Praeguseks teatakse Kellyt üle maailma. Ta on osalenud tuntud suusafilmides, suursponsorid on võtnud ta enda tiiva alla ning nüüdseks on ta sooritanud trikke, mida ükski naine maailmas pole siiani suutnud. Lumehooajal reisib Kelly Ameerika, Aasia ja Euroopa vahet. Kõik see on kordades rohkem, kui ükski mäesuusataja sellises vanuses saavutanud on. Kelly ja tema isa on mäesuusatamise fanaatikud, kes liiguvad ühise eesmärgi suunas – jõuda oma alal absoluutsesse tippu.

Mandinga ekspordiks: capoeira globaliseerumine

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 22 min
  • Režissöör: Ricardo Nascimento
  • Originaalkeel: portugali
  • Tootjamaa: Portugal
  • Filmimispaik: Portugal

Capoeira on afro-brasiilia kunstiliik, segu tantsust ja võitluskunstist, mis on viimase 30 aastaga läbi teinud intensiivse globaliseerumise. Mandinga on omamoodi spirituaalne kontseptsioon, mida kohtab afro-brasiilia piirkondades, mis on seotud maagiaga ja saladustega, mida selle harrastajad saavad kasutada enda kaitseks ning isiklike eesmärkide saavutamiseks. Sama idee on ka capoeiras, mis kujutas selle harrastajaid kogenute, kavalate, osavate, nutikate ja pahasoovlikena. Nii Rodas, väikeses ringkonnas, kus harrastatakse capoeirat kui ka väljaspool, laiemas mõttes, pidades silmas kogu maailma. Mandinga on muutunud spirituaalsest kontseptsioonist ühiskondlikuks tööriistaks, mida capoeira harrastajad on kasutanud ning eksportinud, et suurendada oma kunsti turgu ja tarbimist.

F2nn

  • Aasta: 2006
  • Režissöör: Steiv Silm
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti

Esimene Eesti jalgpallifänlust käsitlev dokumentaal räägib moodsa aja 12. sõdurist – fännide armeest. Millised on Eesti jalgpallikoondise toetaja tõekspidamised, riietus, relvad, arusaam maailmast? Film uurib, kes on need 12 sõdurit, tehes seda läbi võrdluse sõjapidamisega, püstitades hüpoteesi, et jalgpall on moodne vereta sõda. Filmis saavad osa erinevad osapooled – nii mängijad kui ka fännid, sh Mart Poom, Andres Oper, Jaanis „Vibu“ Valk, Tarmo „Kojamees“ Kruusimäe, Kadri Pommer, Jannus Rumma jpt.

Enne lund

  • Aasta: 2008
  • Pikkus: 29 min
  • Režissöör: Christian Vagt, Stephan Dudeck
  • Tootjamaa: Saksamaa

Me elame halval sajandil, kas pole.
On ikka elu küll.
Isegi surnud on hakanud ringi kõndima,
nii nad ütlevad.

Lääne-Siber. Lood vaimudest ja koolnutest on elavaks traditsiooniks palkmajades ja rändrahvaste telkides naftamaardlate kõrval. Nad õpetavad kohalikele hantidele, kuidas saada hakkama kurjuse, hirmu, kahju ja vigastustega. Segu isiklikest kogemustest ja folkloorist põhjapõdrakasvatajate Jossif Ketšimovi, Juri Vella ja lingvisti Agrafena Pesikova ülestähendustest. Need on lood surnutest, uppunutest, vaimudest ja kummitustest, mis kulmineeruvad analüüsiks, mis vastandab kohalikku ja lääne kultuuri ning räägib põliselanike usu vastupanust välismõjutustele.


Juri Vella maailm

  • Aasta: 2003
  • Pikkus: 58 min
  • Režissöör: Liivo Niglas
  • Tootjamaa: Eesti
Juri Vella (12.03.1948-12.09.2013) elukäik erines oluliselt teiste Venemaa põhjarahvaste haritlaste omast – ta ei elanud kunagi pikemat aega mujal kui oma kodukülas ega kaotanud sidet lihtrahvaga.
1990. aastate alguses otsustas Vella koos oma perega naasta esiisade traditsioonilise eluviisi juurde. Ta pööras selja nõukogude korra poolt peale surutud külaelule ja läks oma lähedaste ja põdrakarjaga metsa elama. Ta asutas paarikümne hektari suurusele maa-alale suve- ja talvelaagrist koosneva põhjapõdrakasvatuskompleksi, kuhu kolisid elama ka tema kaks tütart peredega. Et säästa oma lapselapsi külas valitsevate sotsiaalsete ja psüühiliste probleemide eest, rajas ta oma talvelaagrisse kooli, kus viit last õpetasid kaks ukraina päritolu õpetajannat.
Tegemist pole lihtsa karjakasvatustaluga, vaid omaette väikese maailmaga, mis peab sealsetele elanikele pakkuma kaitset Siberi põlisrahvaid varitsevate ohtude eest, milleks on ühelt poolt alkoholi põhjustatud degenereerumine ja teiselt poolt Vene riigi traditsioonilistele elatusaladele vaenulik ekstensiivne majanduspoliitika.
Kirjanik tegutses aktiivselt kohalikus põhjapõdrakasvatajate liidus ning kaitses põlisrahvaste huve. Vella sai üle Venemaa kuulsaks oma võitlusega naftatöösturite vastu: ta korraldas meeleavaldusi ja käis LUKOILi vastu kohtus.

Agani emanda teel

  • Aasta: 1998
  • Pikkus: 22 min
  • Režissöör: Olga Kornienko

Film on üles võetud Agani jõel (Nižnevartovski rajoon, Handi-Mansi autonoomne ringkond – Jugra) toimunud etnograafilise ekspeditsiooni käigus. Eesotsas tuntud neenetsi poeedi ja ühiskonnategelase, kohalikku päritolu Juri Vellaga sõitsid kohalikud elanikud traditsioonilistel handi paatidel - (ühepuu)lootsikutel Agani jõge pidi mööda vana postiteed, et kanda vanale lootsikaardile kõik kunagised ja praegused põlisrahva elupaigad: laagrikohad, iidsed peatuspaigad, kalmistud jne.

Ekspeditsiooni tulemusena valmis ka samanimeline raamat ning 10 aastat hiljem ka handi mõistatuste kogumik „Minu mõistatus!“


Laager Tjuitjahal / Metsakool

  • Aasta: 2004
  • Pikkus: 32 min
  • Režissöör: Olga Kornienko

Film räägib Juri Vella laagri koolist, ainsast omataolisest Handi-Mansi ringkonnas. Ükskord otsustas ta, et tema lapselapsed ei pea õppima internaatides, kaugel kodusest maast, perest ja põtradest – kõigest sellest,  mis on põdrakasvataja elu aluseks. Ja ta rajas kooli otse metsa, enda laagripaika.


Laager Tjuitjahal: 10 aastat hiljem

  • Režissöör: Olga Kornienko

12 aasta vältel toimus Handi-Mansi autonoomses ringkonnas ainulaadne eksperiment:  et mitte saata lapsi internaatkooli,  rebides neid vägivaldselt lahti traditsioonilisest elulaadist, rajas neenetsi poeet ja ühiskonnategelane Juri Vella eraviisiliselt lastele kooli metsas, oma laagripaigas.

See idee ei saanudki ringkonna valitsuselt toetust ja kool suleti.

Ohverdus

  • Pikkus: 15 min
  • Režissöör: Olga Kornienko

Tavalise inimese jaoks tähendab põhjapõdra tapmine vaenulikkust ja vaenulikku meelestatust põhjapõdra vastu. Neenetsitel sellist arvamust ei ole. Lisaks sellele, inimene ei tea viimase hetkeni, millise põhjapõdra ta tapab… Vaenulikkus võib olla ainult sel juhul, kui sa oled ta juba ette välja valinud, käid selle mõttega ringi mitu päeva. Näed põhjapõtra vaid kui lihakäntsakat, nagu midagi, mis on sul jalus ja segab ning selle eest löön ta maha…

...Enamik minu põlvkonnast näeb seda niimoodi: seal seisab põdrarakend, ning sealt on puudu üks põhjapõder, aga saanis, seljaga minu poole, istub mu Jumalus. Ning ma saadan selle põhjapõdra talle, puuduoleva asemele. Ning kui mu põhjapõdra hing seisab rakendis teiste kõrval, ta asub teele ja lahkub.


Viimane monoloog

  • Pikkus: 15 min
  • Režissöör: Olga Kornienko

Ta teadis, et lahkub varsti, kuid jätkas võitlust.

Mitte ainult haigusega, vaid ka nendega, kes paljude aastate vältel mõttetult ja armutult hävitasid tema rahva maid.

Peategelase mõtisklus elu mõttest, sellest, milleks inimene maa peal elab.

Viimased salvestised Juri Vellast, mis on tehtud 2013. a juulis tema suvelaagris.

Seitse laulu tundrast

  • Aasta: 2000
  • Pikkus: 85 min
  • Režissöör: Markku Lehmuskallio ja Anastasia Lapsui

Anastasia Lapsui on kaasanud oma lugudesse mitmeid kohalikke legende ja isiklikke kogemusi, tema lood kirjeldavad neenetsite elu. Neenetsitel pole teatreid, pole professionaalseid näitlejaid, on ainult tavainimesed, nomaadid, kütid ja kalurid. Kuid kõigil on ühine soov äratada need lood ellu: neenets mängib neenetsit, kolhoosiülem kolhoosiülemat, õpetaja õpetajat, kõik mängivad iseennast. Nad tunnevad, et film räägib nende perekonnalugu, isiklikku ajalugu. Niimoodi sündiski film “Seitse laulu tundrast”. See on esimene neenetsikeelne täispikk film. Esimene ja seitsmes laul on dokumentaalfilmid ja ülejäänud mängufilmid. Stsenaariumi kirjutas kohalik neenets ning see tehti filmiks neenetsi rahva ühiste jõupingutustega.


Jumala mõrsja

  • Aasta: 2003
  • Pikkus: 78 min
  • Režissöör: Markku Lehmuskallio ja Anastasia Lapsui

Film räägib üksildasest vanast neenetsi naisest Numd Syardast, kes meenutab oma elu sündmusi pimedale tüdrukule Ilnele. Sõna “num” tähendab taevast, ning see on ka neenetsite peajumala nimi. “Syarda” tähendab kinniseotut või vangistatut. See tähendab, et “Numd Syarna” tähendab Numi külge seotut. Ilne nimi tähendab elu andjat.

Neenetsi kultuuris, nii minevikus kui ka praegu, võib pühendada tüdruku jumal Numile enne või pärast tema sündi. Tüdruku võib anda jumalale kolm, neli või viis korda seitsmeks aastaks, või siis isegi terveks eluks. Aeg hakkab pihta tüdruku sünnist. Kui aeg saab läbi, võib naine võtta endale maise abikaasa.

Käsikiri põhineb osaliselt Anastasia Lapsui isiklikel kogemustel. Väikese tüdrukuna oli ta mõnda aega pime ning sageli külastas naabruses elavat üksikut vana naist. Nad olid sõbrad ja naine rääkis Anastasiale oma elust jumala mõrsjana. See film on tema lugu.

“Jumala mõrsja” filmiti koostöös kohalike neenetsitega Jamali poolsaare tundras. Kõik filmis osalevad inimesed on amatöörnäitlejad.

Anna

  • Aasta: 1997
  • Pikkus: 55 min
  • Režissöör: Markku Lehmuskallio ja Anastasia Lapsui

1954. aastal tehti Venemaal dokumentaalflm, mis rääkis Taimõri poolsaare põliselanikest. Võttegrupp külastas internaatkooli Novinski külas ja pildistas seal õppivaid nganassaani ja dolgani lapsi. Üks neist lastest oli Anna Aleksejevna. 1996. aastal hakkas teda otsima üks soome võttegrupp. Nad leidsid ta üles ja filmisid teda. Milline on olnud ta elu?


Pudana

  • Aasta: 2009
  • Pikkus: 84 min
  • Režissöör: Markku Lehmuskallio ja Anastasia Lapsui

“Pudana” on lugu muutusest, kasvatusest ja identiteedi kaotusest. Filmi tegevus toimub Jamali poolsaarel Nõukogude võimu ajal ning põhineb tõestisündinud lool režissöör Anastasia Lapsui lapsepõlvekodu ümbrusest.

Väike neenetsi tüdruk Neko viiakse vastu tahtmist kodust internaatkooli kauges vene külas. Olles sunnitud kohanduma võõra kultuuri ja uute kommetega, mässab Neko venestamise vastu, koolikaaslased kiusavad teda ning õpetajad norivad ta kallal. Pärast mitmeid konflikte otsustab Neko põgeneda koos oma neenetsi koolikaaslasega, lootuses tulla tagasi oma pere ja vanade kommete juurde. Kuid laste põgenemine läbi jäiste metsade on lühike ja tagasipöördumine internaatkooli uue vene elu juurde on paratamatu.

Lugu näidatakse kui vana Neko, nüüd juba Nadja, mälestust.Pärast pikka ja sündmusterohket elu tuletab ta meelde hetke, mis lõpetas ta lapsepõlve ning alustas elu uue ühiskonna liikmena. Kuid midagi tähtsat on jäädavalt muutunud: Neko, oma perekonna viimane esindaja, on kasvanud lahku oma juurtest ning kaotanud võime säilitada oma pere iidseid traditsioone.


Hääl tundrast

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 52 min
  • Režissöör: Jean Ehret

Anastasia Lapsui on esimene filmitegija Venemaa kaug-põhjast, kes teeb filme oma rahvast oma emakeeles - neenetsi keeles. Ta sündis Jamali tundras 1943. aastal ning on tunnistajaks ajastu lõpule, filmides muutuvat maailma. Sama sooviga anda edasi teadmisi filmisin ma Anastasia Lapsuid tema igapäevases ja professionaalses elus. See on portree filmitegijast ja tema rahvast, tundraneenetsitest, läbi ta viimase filmi tegemise protsessi.

Dragan Wende

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 85 min
  • Režissöör: Dragan von Petrovic, Lena Müller
  • Originaalkeel: serbia, inglise, saksa
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: Saksamaa - Berliin, Serbia - Mladenovac
  • Levitaja:

    Lena Müller
    Skalitzerstr. 69, 10997 Berlin, Germany
    004917668088825
    lenamuller@gmail.com
    draganwende.com


Jugoslaavia immigrant Dragan Wende oli 1970. aastate Lääne-Berliini hedonistliku diskomaastiku tänavate valitseja. Koos sõpradega hulkus ta ööklubides mõlemal pool Berliini müüri, taskud täis lääne raha. Müüri langemisega muutus aga kõik. Nüüd elab Dragan pigem tagasihoidlikku elu, töötab lõbumaja ja mitmesuguste ööklubide uksehoidjana, on tegelikult üsna üksildane ning elatub sotsiaaltoetustest. Viimase 20 aasta jooksul ei ole ta Ida-Berliinis käinud ega plaanigi seda teha. Dragan ihkab tagasi Berliini müüri ja oma minevikku.
Tragikoomilist perekonnalugu endiselt kahestunud linnas ja pöörast osa maailma ajaloos jutustatakse ekstsentrilise ja räsitud bordelli uksehoidja köögist.



Režissööri info

Lena Müller kasvas üles Berliinis ja Pariisis, õppis Oxfordi Ülikoolis filosoofiat, politoloogiat ja majandusteadust ning töötas Belgradis inimõiguste uurimiskeskuses, kavandades laiaulatuslikke kodanikuühiskonna projekte. Ta töötas dokumentaalfilmide produktsioonifirmades, omandas filmiõpingute magistrikraadi King’s College’is, asutas von.müller.film’i, osales ExOriente & Nipkowi programmis ja töötab praegu BBC Worldwide’i heaks.

Dragan von Petrovic kasvas üles Leskovacis, Lõuna-Serbias. Ta õppis Belgradi Ülikoolis filosoofiat ja töötas spordiajakirjanikuna telejaamale Studio B. Ta lõpetas AFC filmilavastamise kooli ning astus seejärel Belgradi draamakunsti teaduskonda, filmilavastamist õppima. Ta on osalenud mitmel workshopil, nt Ex Oriente, Berlinale Talent Campus, Nipkow Programm ja Zagrebdox Pro. Ta on vabakutseline, kes tegutseb nii loominguliste dokumentaalfilmide kui ka täispikkade mängufilmide monteerijana.

Süüdimõistetud patsient

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 90 min
  • Režissöör: Alejandro Solar Luna
  • Originaalkeel: hispaania
  • Tootjamaa: Mehhiko
  • Filmimispaik: Mehhiko
  • Levitaja:

    Carlos Muñoz Vazquez
    Insurgentes sur 674 col del valle 03100
    525554485339
    difuinte@imcine.gob.mx


1968. aasta suvel oli Mehhiko uue tudengiliikumise tunnistajaks. 2. oktoobril, enne Mexico City suveolümpiamängude avamist tulistas politsei ja sõjavägi relvastamata tudengite pihta, kes avaldasid meelt ühe kõige rõhuvama režiimi vastu Mehhiko ajaloos. Tankid veeresid üle Tlatelolco Plaza ning tuhanded meeleavaldajad põgenesid paanikas. Tapatalgute tulemusena surid sajad inimesed, kuid valitsusest ei võetud kedagi vastutusele.
Üks mees, Carlos Castañeda de la Fuente, otsis kättemaksu presidendi elu lõpetada püüdes. Carlos vahistati, mõisteti süüdi ning ta „kadus" ühiskonnast täielikult, ilmudes taas välja 40 aastat hiljem. Valitsemiskorra ebaproportsionaalse karistuse üleelanu eksleb nüüd kodutu ja sihituna mööda Mexico City tänavaid ning palub almusi. Film räägib sellest, kui kaugele on valitsus valmis minema, et summutada teisitimõtlejate hääled.



Režissööri info
Alejandro Solar Luna sai balakaureusekraadi avalikes suhetes Mehhiko rahvuslikus autonoomses ülikoolis (1994) ning filmirežii erialal Centro Universitario de Estudios Cinematográficos (2002). Ta on teinud kuus lühifilmi, sh „Las moscas", mille eest teenis 1999. aastal V International Film School festivalil parima lühifilmi auhinna ning kandideeris parima filmi kategoorias Mehhiko FIlmiakadeemia auhinnale. Ta on teinud ka lühidokumentaali „La regle 18", mis valiti 2006. aasta Saksamaal toimunud jalgpalli maailmameistrivõistluste ametliku kultuuriprogramm raames võistlema Berlinale filmifestivalil Shoot Goals! Shoot Movies! programmis. Lisaks sai ta FOPROCINE dokumentaaprojekti stipendiumi (2008) ja võitis 2012. aastal valminud esimese täispika dokumentaalfilmi „El Paciente Interno” eest CUEC/IMCINE produktsioonistipendiumi.

Algoritmid

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 96 min
  • Režissöör: Ian McDonald
  • Originaalkeel: inglise, hindi, tamili, oriya
  • Tootjamaa: India
  • Filmimispaik: India, Rootsi, Serbia, Kreeka
  • Levitaja:

    Geetha J
    GRA 601, 2/1783, Goureesapattom, Thiruvananthapuram, 695004, Kerala, India.
    +91 4712553449
    geetha@akampuram.net
    http://akampuram.net


Visionäärist juhendaja innustusel unistavad India poisid male maailmameistriks saamisest. Tegemist pole aga hariliku male ega tavapäraste mängijatega. „Algoritmid“ on dokumentaalfilm India pimedate male jõudsast, kuid vähetuntud maailmast.
Kolmeaastane võtteperiood algas vahetult enne 2009. aastal Rootsis toimunud juunioride pimedate male maailmameistrivõistlusi ning lõppes 2011. aastal pärast järgnevaid maailmameistrivõistlusi Kreekas. Film jälgib kolme erinevatest India osadest pärinevat poissi ning nende pimedat õpetajat, kelle soov on viia India rahvusvahelisele areenile ja õpetada kõik pimedad lapsed malet mängima.




Režissööri info

Ian McDonald on sotsioloog ja dokumentaalfilmide tegija. Oma spordi- ja kehakultuurialasteks uurimusteks Ühendkuningriigis ja Indias kasutas ta alati kaamerat. See on tulnud kasuks tema dokumentaalfilmidele, milles on märgata pealtnäha sundimatut „nägemisviisi“, mis annab uue ilme nii kunstile kui spordile, eriti aga „spordimaailma autsaideritele“, keda „normaalne“ ühiskond näeb „teistsugustena“. Tema dokumentaalfilmid on linastunud filmifestivalidel, konverentsidel ja kampaaniatel üle maailma. „Algoritmid“ on esimene dokumentaalfilm pimedate malest ning ühtlasi Iani esimene täispikk dokumentaalfilm.

Tokyo Waka

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 63 min
  • Režissöör: John Haptas, Kristine Samuelson
  • Originaalkeel: jaapani
  • Tootjamaa: Jaapan, USA
  • Filmimispaik: Jaapan
  • Levitaja:

    John Haptas and Kristine Samuelson
    1316 Josephine St, Berkeley, CA 94703 USA
    510-225-9747
    haptas@gmail.com
    www.StyloFilms.com/TokyoWaka


“Tokyo Waka” on samaaegselt nii hoolikalt vestetud luuleline portree Tokyost ja selle elanikest kui ka täiuslikkuseni viimistletud kirjeldus vareste üllatavalt rikkalikust elust.
Tofumüüja, kodutu naine ja buddha munk mõtisklevad surelikkuse, oma linna ainevahetuse ja prügi üle, samas kui varesed nende ümber ehitavad varastatud riidepuudest ja pargist leitud toidust pesi ning ründavad ebaõnnega koos möödujaid. See film on rabav kokkuvõte buumijärgsest Tokyost, kus muutuste keerisesse jäänud inimesed otsivad ebakindlal ajal kindlat jalgealust.



Režissööri info

Kristine kandideeris filmiga  „Arthur ja Lillie" Oscarile ning sai agentuuridelt National Endowment for the Arts ja California Arts Council Artist's Fellowships stipendiumi. Ta õpetab Stanfordi ülikoolis kunsti ja kunstiajaloo osakonnas magistritasemel dokumentaalfilmi ja -videot.

John on dokumentaalfilmide monteerija, kelle filmide hulka kuuluvad „Frontline World" (kandideeris Emmy auhinnale), PBS Nova Pierre-Gilles de Gennes’i ulmefilmide auhind) ja „Inside Guantanamo Bay", mis on kahetunnine film National Geographic Exploreri sarjas (monteerija/kaasstsenarist; kandideeris parima dokumentaalifilmi ja stenaariumi kategooriates Emmy auhinnale). Hetkel monteerib John Susan Sontagist rääkivat filmi.

See maailm pole meie

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 92 min
  • Režissöör: Mahdi Fleifel
  • Originaalkeel: araabia, inglise
  • Tootjamaa: Liibanon, Ühendkuningriik, AÜE, Taani, Palestiina
  • Filmimispaik: Liibanon
  • Levitaja:

    MPM FIlm
    17 rue Julien Lacroix, 75020 Paris, France
    + 331 58 53 57 12
    pmenahem@mpmfilm.com
    www.mpmfilm.com


Enamikule meist on meie identiteet enesestmõistetav – oma isiku, päritolu ja olemuse seame kahtluse alla harva. Samas ei kehti see palestiinlastele, kes peavad pidevalt tõendama oma põliselanikuidentiteeti maal, mille kuuluvuse üle lakkamatult vaieldakse. Taani filmirežissööri Mahdi Fleifeli „See maailm pole meie“ kujutab kolme pagulaste põlvkonda Lõuna-Liibanonis asuvas Ain el-Helwehi põgenikelaagris, kus enam kui 70 000 inimest on elanud üle 60 aasta ühel ruutkilomeetril. 1980. aastatel veetis Mahdi oma kujunemisaastad samas põgenikelaagris, kuni tema perekond Taani elama asus. Temast jäi maha sõber Abu Ilyad. Kahel sõbral on ühine armastus jalgpalli maailmameistrivõistluste, Palestiina poliitika ja melanhoolse muusika vastu. Samas on Mahdil võimalus tulla ja minna, kuid Abu IIyadil mitte. Tujutõstev ja tõeliselt humoorikas film lootusest lootusetus maailmas.




Režissööri info
Mahdi Fleifel on Londonis tegutsev Palestiina filmitegija ja visuaalkunstnik. Ta sündis Dubais, kasvas Ain el-Helweh’ põgenikelaagris Liibanonis ning elas hiljem Taanis, Elsinore äärelinnas. Ta lõpetas 2009. aastal Suurbritannia Rahvusliku Filmi- ja Televisioonikooli. Tema lühifilmid on linastunud enam kui sajal festivalil üle maailma ja ta on pälvinud mitmeid parima filmi auhindu. „See maailm pole meie“ on tema esimene täispikk film.