Taevas tööl käimisest 27. märts 2010
Mõnikord me oleme natuke pimedad selle suhtes, mis meid ümbritseb. Vaadates linnamaastikku, näiteks Londonis, näeme alati horisondilt kõrgusesse pikeerivaid kraanasid, ja samas justkui ei näe neid ka. Muidugi on nad seal, peavadki olema. Nii nagu mets peab kasvama, peab ka linn ennast ehitama. Aga mida ikkagi teevad need hiiglaslikud linnasekvoiad? Kuidas nad toimivad? Nad muidugi ei ole automaatsed, vastupidiselt üldisele arvamusele, nagu üks kraanajuhtidest meile räägib. Ta vaatab alla, teleskoopilisse kaugusesse jääva maa peale. “Mõnikord ma tahaks koorma kellegi tee peale ette panna, et mine ometi kord teist teed pidi, sulle meeldib see tegelikult palju rohkem.” Kraana pöörab graatsiliselt. Terasest sõrestik nagu täiuslikus tasakaalus skulptuur. Raadio ragiseb: lase blokk allapoole, veel meeter, aeglaselt, nii, aitab. Ja kraanajuht ongi jälle taevas üksinda, oma mõtetega, teetermosega, hingematva vaatega kuue miljoni londonlase kohal.
Kraanajuhid räägivad, ja nende mõtted kõlavad kokku mõtliku kaameratööga, ning nii üks kui teine langevad aeg-ajalt ühte peegeldustega juhikabiini klaasil. Kõik pöörleb pöörleb. Need suured, pidevalt tegusad leviaatanid on rahulikud nagu vaalad, võimsad ja haprad. Nad kõiguvad natuke. Vihm peksab vastu kabiinikatust, tuul vihiseb kaablite vahel. Ja päeva lõpus ronib kraanajuht alla ja ühineb jälle “alumise korruse” maailmaga. Sageli veidi vastumeelselt: “Mõned juhid on kabiinihullud”. Raske oleks neid selle eest hukka mõista.
Eva Weberi film on kaunilt koosatud ja kaunilt filmitud. Ja petlikult – miski, mis näeb välja nii lihtne, ei saa olla lihtsalt tehtud. Pikk nimekiri filmi meeskonnast kinnitab samuti, kui keeruline see olla võis.
Danny Allen