Feminismitont käib mööda kinosaali 27. märts 2012
Mele Pesti kirjutab filmidest "Jahis ainult naised" ja "Isade õigus"
Minult on vahel küsitud: „Pead sa ennast feministiks?“ Tavaliselt käib küsimusega kaasas kergelt kiuslik muie. Pärin vastu: „Aga mis see feminism sinu jaoks tähendab? Kui seda, et iga inimene võib suuremate tõrgete või altkulmu pilkudeta teha asju, mida ka teisest soost inimene võib teha, siis jaa, loomulikult olen. Ja loodan, et sina oled ka.“
Kuulus f-sõna on muutunud otsekui võimsaks magnetiks, mis eri- ja eelarvamusi külge tirib. Ja näiteks reedese, põneva ja mitmekülgse festivalipäeva jooksul vupsasid nad Athena saalis väga eri kontekstides vahel välja ka.
Loomulikult võib pikalt arutada, kas nii selgelt ühe poole valinud režissöör on läbinisti eetiline. Aga Iisraelis väljakujunenud olukorras tundus selline selgelt subjektiivne autorifilm absoluutselt põhjendatud: kui avalik arvamus mängib ainult ühte väravasse, siis vahel tulebki kaamera peksukotiks saanud väravavahi kätte usaldada. Tartus viibiv autor Isri Halpern (pildil koos moderaatori Mari-Liis Sepperiga) ei varjanud filmi valmimise isiklikke põhjuseid ja seansile järgnenud diskussioon sai kirglik ja polariseeritud nagu film isegi. Võitlus naiste õiguste eest (ja koduvägivalla vastu) on Eestis terav probleem, mida ei tohi lasta naeruvääristada. Aga pilk Iisraeli düstoopiasse andis tugeva hoiatusmüksu: õiguste eest võideldes on hirmus oluline tunnetada väljaku keskjoont ja eesmärgiks võtta viik.
Mele Pesti
Kuulus f-sõna on muutunud otsekui võimsaks magnetiks, mis eri- ja eelarvamusi külge tirib. Ja näiteks reedese, põneva ja mitmekülgse festivalipäeva jooksul vupsasid nad Athena saalis väga eri kontekstides vahel välja ka.
Pärast Kullar Viimse uut filmi „Jahis ainult naised“ küsis ökofeminist Kadri Tüür: kas film oli tegijate jaoks feministlik? Režissöör vastas eimidagiütlevalt, andes märku terminiga seonduvast ebamugavustundest. Üks peategelane, jahinaine Merle distantseeris end üheselt feminismist. Küsimusele, kui raske on naisel siseneda meeste domineeritud jahimaailma vastas ta aga: „Naisel on jahil täpselt sama raske kui mehel. Välja arvatud see, et pidevalt tuleb võidelda eelarvamustega, naine peab esialgu püssiga metsa minnes end palju rohkem tõestama.“ Et räägib nii, aga ei mõtle feministlikult? Mis see feminism siis ometi on, kui mitte see?
Üht põhjust, miks termin feminism on kehva maine saanud, võis aimata õhtusest Iisraeli filmist „Isade õigused“, mis näitas lahutatud meeste võitlust õigusele oma lastega koos aega veeta. Selgus, et kui meie kandis vajavad üksikemad kahtlemata kõvasti rohkem toetust, kui seadusandlus neile praegu tagab, siis Iisraelis on asjad vastupidi. Naiste võitlus on olnud nii edukas ja läinud nii kaugele, et ohvrirolli on selgelt jäänud mehed. Kallutatuse põhjuseid otsides võib jõuda näiteks emaliini olulisusele juudi kultuuris, aga kindlasti on moodsa Iisraeli sugudevahelise tasakaalu kadumises lisaks ka teised kihistused. Naised, kes tunniajase kirgliku filmi käigus ekraanile pääsesid, paistsid sealt hirmuäratavad, võimukad ja ülbed, ühiskonnas saavutatud jõupositsiooni karmilt meeste vastu ära kasutavad fuuriad. Loomulikult võib pikalt arutada, kas nii selgelt ühe poole valinud režissöör on läbinisti eetiline. Aga Iisraelis väljakujunenud olukorras tundus selline selgelt subjektiivne autorifilm absoluutselt põhjendatud: kui avalik arvamus mängib ainult ühte väravasse, siis vahel tulebki kaamera peksukotiks saanud väravavahi kätte usaldada. Tartus viibiv autor Isri Halpern (pildil koos moderaatori Mari-Liis Sepperiga) ei varjanud filmi valmimise isiklikke põhjuseid ja seansile järgnenud diskussioon sai kirglik ja polariseeritud nagu film isegi. Võitlus naiste õiguste eest (ja koduvägivalla vastu) on Eestis terav probleem, mida ei tohi lasta naeruvääristada. Aga pilk Iisraeli düstoopiasse andis tugeva hoiatusmüksu: õiguste eest võideldes on hirmus oluline tunnetada väljaku keskjoont ja eesmärgiks võtta viik.
Mele Pesti