Päeviku pildid

Õnne Pärl kirjutab Nomaadi maast:

"Maailmafilmi festivali raames nägin päris mitut suurpärast dokfilmi. Afganistani kontekstis tahaksin rääkida Gaël Métroz'i filmist Nomaadi maa. Autor liigub reisikirjanik Nicolas Bouvier’'i - kes reisis autoga läbi Iraani, Pakistani, India ja Sri Lanka - jälgedes. Ma ei ole tuttav Bouvier' raamatuga, seetõttu ei oska ma kuidagi kommenteerida nostalgiat, mis ajendas Metroz'i sama teekonda ette võtma (tõsi küll, Metroz reisib kas jalgsi, rongide ja veoaoutode, busside ja kaamelitega.). Aga usun mõistvat mehe kibedat pettumust juba esimeses Iraani linnas, kuhu ta oma eeskuju jälgedes püüdleb. Viiskümmend aastat hiljem on kunagi poeetine, saladuslik ja igavikuline linn lihtsalt üks inimsipelgatest pungil lärmakas anonüümne paik. Sama tunne tabas mind korduvalt Afganistanis - lugenud enne reisile asumist kolmkümmend aastat vana reisijuhti, lootsin kohapeale minnes midagi sellest õhkkonnast ka leida, aga võta näpust...
Metroz'i rännulugu hakkab minu jaoks edasi kerima alles hetkest, kui ta linnad selja taha jätab ja nomaadidega ringi seiklema hakkab: koos rändkarjustega Iraanis, kalashade külades Afganistani-Pakistani piiril ning mustlastega Indias. Kõige sügavama mulje jättis mulle osa, kus autor satub juhuslikult - püüdes hoiduda konservatiivsest islamist ja Talibanist Pakistanis - kalashade mägiküladesse Pakistani piiril. Ta on üles võtnud suurepärase materjali - ja nagu näib, ise seejuures aru saamata, keda või mida poeetiliselt kirjeldab.
Kalashad on üks paljudest Nuristani (tlk. valguse maa) rahvastest. Nuristan on piirkond (ja ka Afganistani provints), mis kandis kuni 19. sajandi lõpuni nime Kafiristan (tlk. uskmatute maa). Alles 1895-96 vallutas Afganistani kuningas Abdur Rahman kõrgetes Hindukushi (mitte Himaalaja, nagu väidetakse filmis) mägedes paikneva regiooni ja pööras rahvakillud jõuga islami usku. Tänu oma eraldatusele ja geograafilisele asendile on siiski suutnud nuristanid säilitada suures osas oma kombed ja keeled - kirjakeelt neil ei ole, pärimust antakse edasi suuliselt. Tänapäeval hinnatakse nuristani keelte kõnelejaid ca 100 000 inimesele (neist ca 5 000 kalasha keele rääkijat).
Nuristanid on täiesti erinevad teistest ümbruskonna rahvastest: nad näevad välja europiidsemad (üks oletustest on, et tegu on Aleksander Suure järeltulijatega), nad kasutavad ümbruskonnas ainukesena madalaid laudu-toole (ka filmis vilksas ekraanil madal laud), nende naised ei kata nägusid, vaid hoopis erksavärvilisi riideid ja neil on otsustusõigus. Samuti ei sunnita naisi vastu tahtmist abiellu. Nad kummardasid omi loodusega seotud jumalusi. Nende majad on puidust, tihti kaunilt nikerdatud - samuti on puidust toidunõud. Tants, vein ja laul ei ole patuasi. Mul on kodus paar puidust nuristani nõu: piimanõu ja maalitud kaanega karp. Ükski teine Afganistani kandi inimene ei joonistaks karbile tantsivaid inimkujusid ja loomi, see on kultuuriliselt täiesti vastuvõtmatu.
Metrozi filmi tugevaim külg minu jaoks on üksi rändamine ning ajaline vabadus, mis laseb tal saada lähedaseks ning filmida intiimselt. Mainin siinkohal ära ka ühe silmatorkava vea. Peatudes Iraani nomaadide juures, hoidub mees vaatamast või kõnetamast noort miniat; samuti hoidub minia võõrast kaugele. Ometi jutustab Metroz poeetiliselt ja paljusõnaliselt, kuidas ta pidevalt piltilusat noorikut salaja piilub ja väidab, et naine piilub kogu aeg salaja tedagi. On vähetõeonäoline, et nomaadiperekond filmi kunagi näeb. Kui aga mingil põhjusel näeb, on naise elu ohus - väidab ju võõras mees täiesti avalikult, et abielus naine tundis tema vastu suurt huvi. Kõige kurvem ongi see, et sarnaseid prohmakaid on meil endil, läänlastel, raske tajuda või ette näha."


PS. Nomaadi maa kodulehekülg
Richard F. Strandi Nuristani rahvaste keelte lehekülg
Kalashade lehekülg, Wikipedia

Saunalugu...

Festivalist ei tee festivali ainult filmiprogramm ja kinosaalis kogetu. Festival toimub staabi kohvinurgavestlustes, festival on Illegaardi õhtustes siidrites, festival elutseb unistes hommikutes ja pilgupuhkuseks vajalikes jalutuskäikudes Toomemäel. Kui neljapäeva õhtuks maandus kogu festivali tegevseltskond Emajõe äärde tünnisauna, paljastasid mitmed režissöörid oma hästi hoitud saladuse: Tartu Maailmafilmi festivalist nad ei julgegi oma kolleegidele rääkida – vastasel juhul tulevad nad kõik siia!

Nii naasevad nad tagasi koju ja räägivad hoopis oma kummalisest saunakogemusest:

„Ja seal me siis olime – täiesti alasti, tähise taeva all, udu ümberringi, jää ja lumi. Ronisime kummalisse tünni, mis oli täiedatud külma veega. Seejärel hakkasime intensiivselt mõtlema. Mõtlesime ja mõtlesime, laulsime veel lisaks mõned loitsulaulud... kuni vesi hakkas tasapidi soojenema. Küll siis oli hea. Aga mida rohkem me mõtlesime, seda kuumemaks vesi muutus. Lõpuks pidin eestlaseid paluma: lõpetage mõtlemine! Lõpetage! Aga vesi läks aina kuumemaks... Kuni olin sunnitud tünnist välja ronima! Selline on eestlaste mentaalne jõud.”

Terje

Festival on läbi - elagu festival! Taavi Tatsi jagab oma muljeid.

Pärast soojendusi ETV2 “dokkaadris”, Kumu dokumentaalil ja GenKlubis tõusid talve ja kevade vahele jääval märtsinädalal üksteise järel Tartu kesklinna Athena kinost õhku reisijaist tulvil dokfilmilennukid. Poolsada lendu ilma märkimisväärse kütusekuluta  on üks ökomaid ümbermaailmareise, mida me ilma peal ette kujutada ja korraldada suudame.

Festivali pere on seitsme aasta jooksul üha suurenenud, kuid maailmadokkide ümber tekkiv õhustik sugugi vähem intiimne ja soe. Vastupidi – karastunud vabatahtlikud, vilunud tegevtoimkond, terased moderaatorid ning  põhjaliku töö teinud autorid (kellest on traditsiooniliselt kohal pea kolm tosinat) hoiavad kenasti kokku nii kinosaalis kui väljaspool seda.

Üks sellise sooja õhustiku säilimise eeldusi on see, et Maailmafilmil puudub teadlikult võistlusprogramm. Sportlikuma sisuga saavutusi võib aga siiski välja tuua küll, nimelt sündis uus linastuskoopia viimasel hetkel kohale jõudmise rekord: paapua tüdruku ja antropoloogi omavaheliste suhete kujunemist analüüsiv „Enet Yapai – Ambonwari tüdruk“ jõudis videooperaatori kätte 2,5 minutit enne linastuse algusaega.

Filmid  kuvas suurele ekraanile uus ja väga hea  high-definition projektsioonitehnika ning see oli kindlasti silmi paitav vaheldus igapäevasele teleriekraani- ja juutuubiformaadile. Lösukino meelitas ligi neid, kes armastavad filme horisontaalsemast asendist vaadata või ka neid väikesi maailmafilmlasi, kes on veel rilluka-eas ja tahavad vahepeal ringi joosta või kõvemat häält teha. Festivali kohvik oli avatud varahommikust poole ööni ja ei jätnud ühegi reisija kõhtu tühjaks ega suud kuivaks.

Kõik lennud on selleks korraks õnnelikult maandunud ning enne kui uuel aastal uued reisid algavad, jääb üle vaid reisikirju nautida. Siitsamast festivali päevikust.

Taavi
Maailmafilmi dispetšer

Terje Toomistu kirjutab ayahuasca-turismist

Taevas Maa Rež Rudolf Pinto do Amaral, Austria, (filmimispaik: Peruu), 60 min

Pink sinu istumise all nagiseb veidi, keegi puhub pudelisse palveid. Läbi džungli palavniiske pimeduse kostub laul. Aga korraga võtab see laul visuaalse kuju ja lendab nüüd spiraalidena sinu poole, ja plahvatab. See peab olema fantaasia, võid ju mõelda, aga siis sulle meenub, et seda laulu laulab šamaan ja su kurku kõrvetab endiselt punakaspruuni vedeliku mõru maik.

Icarod hõljuvad visuaalidena pimedas ruumis, hõõguv tubakas tõmbab šamaani näol looklevatesse kortsudesse veel jõulisemaid vagusid. Šamaan puhub su kehale suitsu ja vilistab sulle su ravilaulu.

Kordagi seda kujutamata rääkis Rudolf Amaral filmis “Taevas Maa” just sellest – Amazonase metsades ühe taimse joogi ümber kujunenud kultuurist. Ilmselt midagi sellist – rituaale, laule, visioone jne – tihkasid ka paljud kinokülastajad selles ayahuasca-teemalises filmis näha, aga läks teisiti. Minemata sügavuti taime toimega organismile ega selle tekitatud vaimse kogemusega, rääkimata visuaalsest; minemata sügavuti ayahuasca rituaalide, pärimuslugude, icarote või ayahuasca-kunstiga; minemata sügavuti šamanismiga või maailmadevahelise rändamisega – Amaral  lähenes teemale tulevikuperspektiivist ning vaatles ayahuasca-kultuuri globaliseerunud maailmas.

Peruu suurimas džunglilinnas Iquitoses, (kuhu muide ükski autotee ei vii - mine paadi või lennukiga), on ayahuasca-turism kohalikele arvestatava tähtsusega sissetulekuallikas. Ayahuasca-turiste on muidugi mitmesuguseid – nii neid, kes tulevad järgmist narkolaksu otsima, aga ka neid, kes teevad seda vaimsetel eesmärkidel. Mõni neist jäigi paigale, õppis iidset vaimutarkust ja taime sügavuti tundma ning teeb nüüd ise turistidele sessioone, nagu näiteks filmis kujutatud ameeriklasest šamaan Ron.

Ameeriklasest šamaan Ron Wheelock

Kuigi olukord on mõneti võõristav – šamaanituurid, narkoturism või new-age šamanismikeskuseid rajavad red-neck-šamaanid, võib kogu fenomenis olla ka oma positiivne külg. Nagu Amaral oma filmiga lõpuks viitabki, võib see hoopis päästa ayahuasca-kultuuris peituvad tarkused. Kuivõrd šamanism on suuresti subjektiivse kogemuse põhine, on seda ilmselt veelgi keerulisem väljastpoolt püüda säilitada kui näiteks mõnda kaduvat suulist traditsiooni. Šamaanitarkuseid ju kuidagi ei patendeeri. Kui kohalike noorte huvi selle kultuuri vastu on kadunud, võtavad ohjad üle spirituaalseid radu tallavad gurud Läänest. Samas kui kohalikud näevad traditsiooni tugevat potentsiaali, mida peegeldab ayahuasca populaarsus turistide seas, innustab ehk vanaisa šamaani-tarkust õppima seegi.

Üks konverentsil esinejatest rääkis paradigmaatilisest konfliktist antropoloogias – et nii erineva maailmatunnetusega kultuurist vähegi aru saada, tuleb teisest otsast tegeleda iseenda lammutamisega. Need kaks maailma – antud juhul Lääne uurija ja ayahuasca omad – asuvad erinevates paradigmades, erinevate tõekspidamistega maailmades.  Kui näiteks Lääne maailmas elatakse tavaliselt kahese jaotuse järgi – keha ja mõistus – ning hingele pööratakse oluliselt vähem tähelepanu, siis ayahuasca-maailmas on olukord praktiliselt vastupidi – hing on kõige olulisem, kõik muu tuleb hiljem.

Siit võiks edasi küsida, kuidas antropoloog saakski hingelist kogemust mõistuspäraselt edasi anda? Kas üldse saab? Oma kogemusest ayahuascaga mäletan šamaani sõnu: “Visioonid on sinu omad ja sinu tõlgendada.” Ehk tähendus peab sündima sulle ja sinu sees.

Võib-olla just sel põhjusel jättis Amaral need püüdlused kõrvale ning keskendus teoses ayahuasca-kultuuri ja turismi vahelistele seostele. See muutis filmi tervikuna küll rohkem poliitiliseks, aga tunnetuse loomiseks kasutas autor ka poeetilist filmikeelt, põimides intervjuude vahele ka uniseid kaadreid loodusest ja luulet.

Aga peamiselt soovis ta teha oma filmiga midagi uut, sest rituaalidest, visioonidest, šamaanidest on filme tehtud küll ja veel. Kuid oluliselt vähem on antropoloogide tähelepanu köitnud see, kus või õigemini mis on turistide ja uue ajastu šamaanide taevas ja maa.

Terje Toomistu

Link filmile

Mika Keränen kirjutab Soome tangost filmis "Maapinna vangid"

Vaatasin Stella van Voorst van Beesti filmi nimega Maapinna vangid. Peale filmi vaatamist tundus mulle, et Soome on geograafiliselt väga kaugel Eestist. Ega Eesti ka üleliia lõunas ei asu, aga selline polaaröö must masendus, mis kinolinalt silmade ette kangastus, on siiski nähtus, mida meie põhjanaabrid saavad nautida täiel määral. Nagu ka polaaröö ravi – tango laulmine karaokes.

Hollandlase film oli kohati väga naljakas ja kohati väga kurb. Polaaröö teema on ikkagi väga sünge,  üksindusega võitlemine pikkadel talveöödel pole kerge.  Alguses ei saanud ma aru, kas see film räägib Soome tangost, polaarööst, karaokedest või millest, aga kokkuvõtvalt ütleksin, et minu jaoks rääkis film üksindusest. Elulood, millega vaataja kokku puutub, olid väga traagilised, melanhoolne tangomuusika tõi selgelt välja filmi sõnumi. Soomes on pikk ja karm talv küll, igatsus päikese ja õnne järele on suur. Samas, arvestades seda, et tegu oli dokumentaalfilmiga, oleks tahtnud näha ka vastukaaluks naeratust ja positiivsust, sest seda Soomest siiski leidub. Eriti suvel, kui Soomes päike üldsegi ei looju.

Minul igal juhul tekkis tahtmine näha kaadreid ka Soome suvest, mis tõesti ilus. Hollandlase 88 minutine film pühendus totaalselt pimedale aastaajale, ainult päris filmi lõpus algas suvi ja näidati kollaselt laiutavat rapsipõldu. Igatsus päikese ja ilu järele tekkis ka saalis. Aga mõistagi polnud see Soome turismiameti film, vaid filmitegija looming. Vahel lihtsalt tekkis selline tunne nagu lugedes Sami Lotila õhtulehe lugusid, et paluks ka veidi rõõmsust!

Filmis veedeti palju aega karaokes, aga pilt oli ka seal üsna hirmus, just karaoke tutvustamise juures ootasin rohkem ilu, sest pole need üldse mingid sünged kohad, nagu filmist paistis. Kui võimalik, külastan alati Soomes ka kohalikke karaokebaare. Turisti jaoks soovitan soojalt Satumaa nimelist lokaali Lasipalatsi kõrval. Filmis jäi karaokekohtadest tõesti nutune pilt, aga tegelikult kohtab karaokebaarides väga lahedaid inimesi. Ka profilauljad lõõgastuvad karaokes, ja igas vanuses inimesed, mitte ainult vanem rahvas.   

Tango kui Soome armastatuima muusika positsioon on tugev ja see tuli kenasti välja ka filmis. Kõige tabavamalt sõnastas selle ühe Soome suurima tantsulava peremees. Ta ütles midagi niisugust, et soomlased tantsivad küll igasuguse muusika saatel, aga kui orkester jõuab tangodeni, toimub laval  muutus ja tõeline tants läheb lahti. Väga kenasti ütles üks teine intervjueeritav, et tema lihtsalt pole kiirete laulude sõber.

Kuigi eelpool öeldu põhjal võiks arvata, et film mulle väga ei meeldinud, siis eksite. Filmis oli tõesti palju niisugust, mille üle võib ainult rõõmustada. Kõige suurem väärtus oli ehk see, et filmitegija pani inimesed kõnelema ja avanema. See oli suurepärane! Väga kift oli ka kaameratöö, mõned kaadrid olid nii absurdsed, et rahvas kukkus naerma, kuigi polnud ju alati ka väga põhjust. Paljud asjad olid filmis nii traagilised, et mõjusid koomilisena. Pilt punase puumaja hoovist, kuhu peremees oli meisterdanud suuri palme, kõneles rohkem kui miljon sõna. Peale palmide oli kunstniku savannil ka igasuguseid loomi, mis olid kokku pandud vanarauast jms. prügist. Kunstnikust endast võis küll jääda mulje, et tal pole kõik muumid orus, aga mina usun, et mees on tegelikult väga tark ja andekas.

Kunstniku nimi on muide Alpo Koivumäki ja temast saab lugeda soome keeles näiteks siit.

Lõpetuseks peab ära mainima ka selle, et filmis kõlasid uhkelt ka tangode sõnad. Inglisekeelsete subtiitritega tundusid nad pisut imelikud, aga kes vähegi soome keelt õppinud, nautis kindlasti ka seda poolt filmis. Tahaksin näha filmi ETV pealt juba sellepärast, et eestikeelne tõlge oleks kindlasti andnud tango sõnumi paremini edasi.

Mika

Visuaalne piduroog üksildaste kraanadega

Mõnikord me oleme natuke pimedad selle suhtes, mis meid ümbritseb. Vaadates linnamaastikku, näiteks Londonis, näeme alati horisondilt kõrgusesse pikeerivaid kraanasid, ja samas justkui ei näe neid ka. Muidugi on nad seal, peavadki olema. Nii nagu mets peab kasvama, peab ka linn ennast ehitama. Aga mida ikkagi teevad need hiiglaslikud linnasekvoiad? Kuidas nad toimivad? Nad muidugi ei ole automaatsed, vastupidiselt üldisele arvamusele, nagu üks kraanajuhtidest meile räägib. Ta vaatab alla, teleskoopilisse kaugusesse jääva maa peale. “Mõnikord ma tahaks koorma kellegi tee peale ette panna, et mine ometi kord teist teed pidi, sulle meeldib see tegelikult palju rohkem.” Kraana pöörab graatsiliselt. Terasest sõrestik nagu täiuslikus tasakaalus skulptuur. Raadio ragiseb: lase blokk allapoole, veel meeter, aeglaselt, nii, aitab. Ja kraanajuht ongi jälle taevas üksinda, oma mõtetega, teetermosega, hingematva vaatega kuue miljoni londonlase kohal.

Kraanajuhid räägivad, ja nende mõtted kõlavad kokku mõtliku kaameratööga, ning nii üks kui teine langevad aeg-ajalt ühte peegeldustega juhikabiini klaasil. Kõik pöörleb pöörleb. Need suured, pidevalt tegusad leviaatanid on rahulikud nagu vaalad, võimsad ja haprad. Nad kõiguvad natuke. Vihm peksab vastu kabiinikatust, tuul vihiseb kaablite vahel. Ja päeva lõpus ronib kraanajuht alla ja ühineb jälle “alumise korruse” maailmaga. Sageli veidi vastumeelselt: “Mõned juhid on kabiinihullud”. Raske oleks neid selle eest hukka mõista.

Eva Weberi film on kaunilt koosatud ja kaunilt filmitud. Ja petlikult – miski, mis näeb välja nii lihtne, ei saa olla lihtsalt tehtud. Pikk nimekiri filmi meeskonnast kinnitab samuti, kui keeruline see olla võis.

Danny Allen

Filmi treiler

Minna Hindi film kahest kerjusest Hispaanias

Elava loomuga film kahest üsna teistmoodi kerjusest Hispaanias, kes teevad seda, mida paljud meist võib-olla tahaksid, aga ei julge – muudavad oma elustiili kardinaalselt, ja seda korduvalt, jätavad töö ja kodu ja omamismaania ja hakkavad kerjusteks. Või õigupoolest laiskadeks kerjusteks, kelle ainsaks ülesandeks on panna inimesi naeratama, tööriistaks ausus ja siirus, meetodiks vaesus, eesmärgiks neo-liberaalne globaalne kapitalistlik maailm.

Maailmaesilinastus Maailmafilmi festivalil: Liivo Niglase “Itelmeeni lood”

Taas kord oli meil au saada osaliseks Liivo Niglase uue filmi maailmaesilinastuses, nii nagu see on festivalil juba tavaks saamas. Seekordne film on tehtud Kamtšatka poolsaarel, koostööna Alaska antropoloogi David Koesteriga. Film räägib kahest itelmeeni mehest, Košast ja Pavelist, kes antropoloogide palvel kordavad esivanemate jahipidamise viisi.

Võib aga ka küsida, kas keel ongi elus alati see kõige tähtsam (ehkki meil eestlastel on valus isegi sellest mõelda). Sest nii nagu ühes Paveli ja Koša lugudest, tuleb vähemalt seal maal vahel ka ette, et jääd nii purju, et keelte piirid kaovad ja kõik saavad kõigist aru, olenemata rahvusest, päritolust või keelest. Kõik räägivad kõigiga ja kui sõnad otsa saavad, hakkad laulma nii et telk läheb põlema ja hommikul ärkad kõrbend habemega.

Lisaks huvitavale teemale teeb filmi nauditavaks muidugi see, kuivõrd hästi Liivo Siberit tajub, ning ei saa ka jätta mainimata Liivole omast meisterlikkust filmida ja samal ajal suuskadel mäest alla lasta. Siia kõrvale meenuvad kaardid Uhhuu-tuuri filmist, kus Liivo samuti otse ratta pealt Himaalaja mägesid (ja kuristikke!) filmis.

filmijärgset arutelu konspekteeris Madli

Peeter Riba kirjutab oma modereeritud filmidest

Film tutvustas muutusi ayahuasca- taimesegul põhineval shamanistlikul traditsioonil Amazoonias ja antud juhul Peruus. Uus põlvkõnd shamaane on hoopiski tulnud nn gringo-maadest, sest jõukas maailmas nagu USA ja Euroopa on märgatud neid võimalusi, mida Lõuna-Ameerika põlisrahvad kasutavad rõhu asetamiseks materiaalsetelt väärtustelt spirituaalsetele. Seega on kadumas piir väga erinevate tsivilisatsioonide vahelt, mis on toonud kaasa ka uue turismivormi tekkimise. Samal ajal on indiaanlaste tänapäevased järeltulijad noppimas üles oma vana kultuuri, kuna neid innustab välismaailma huvi. Film on üks esimesi katseid mõista suuremat teemat, mis seostub ayahuasca omadustega ning sisaldab interjuusid uute shamaanidega ning visuaalseid eksperimentaalfilmi väljendusvahendeid.


Peeter Riba

Festivalimuljeid jagab luuletaja Mathura

Fotograafilisi hetki festivalilt

Terje Toomistu muljed

Pilvekarjane

Rež Ruben Guzman, Argentiina, 38 min

Festivalil maailma esilinastusena näidatud “Pilvekarjane” on film, mis väärib visuaalse kunsti nimetust. See tugeva kompositsiooni ja peaaegu täiuslikkuseni välja mängitud aegruumiga teos püüdab lugu pigem näidata, kui seda sõnade abil edasi anda. Rõhk on selgelt visuaalsel - olgugi et verbaalses mõttes vaikiv, võib keeleks pidada sedagi.  

Film viis publiku Argentiinasse Andide platoole - hõre õhk, kontrastidest pakatav taevalaotus, kõle tuul ja kõrvetav päike, punakaspruun kiviklibu ja nendel lonkivad laamad-lambad.

Vaikus, vaikus, palve, selle kaja kõiksuslikus avaruses, vaikus. Aegajalt summutab seda omakorda kõrvus vihisev tuuleiil. Kuigi just viimast võiks autorile ette heita – nuriseda saaks helikvaliteedi üle, sest aeg-ajalt summutas mikrofoni tuul – siis minu meelest lisas see filmielamusele vahetut kohalolekutunnet. Omaette kvaliteet seegi.

Autor Ruben Guzman järgnes armsa karjusnaise Benita radasid, kes mööda mägesid talitas laamasid ja lambaid. Nagu Andides kombeks annetas ta palvuste saatel kokalehti Emakesele Loodusele ja mägede hingedele. Tema rituaalides oli tuntav ka Rooma-Katoliku kiriku tugevad mõjutused, mis on piirkonnale üsna iseloomulik – iidne Andide kosmoloogia ja misjonäridega sinna liikunud kristlus on omavahel segunedes võtnud kummalisi hübriidseid vorme.

Just rõhk esteetikale, mida fotograafi taustaga autor edukalt taotles, muutis filmi teistest sel päeval linastunud teostest selgesti eristuvaks. Oma kogemustest Andide tuulistel nõlvadel mäletan, nagu aeg liiguks kuidagi aeglasemalt kui muidu, intensiivistades üheaegselt nii maastiku võrratuid detaile kui mägede avarust, taeva sügavust ja pilvede kergust.

Ka filmi autor pani rõhku füüsilise aja kulgemise kujutamisele, mida olen nautinud näiteks A. Tarkovski puhul. Guzman maalis külmavärinaid tekitava tundlikkusega suitsu lendlemist tuules, pilvede liikumist eredas taevas, välgu valgustust vulkaani seljal. Tundus koguni, et selliste kujundite kaudu jõudsime lähemale karjuse kosmoloogia tunnetusliku pooleni, kui pelgalt verbaalne keel seda võimaldanuks.

Filmile järgnenud telefoniintervjuust autoriga selgus, et mees filmis materjali üles kõigest paari päeva jooksul. Rohkemaks polnud võimalust, kuivõrd tegemist on täielikul omafinantseeringul põhineva teosega.

Terje Toomistu

Terje Toomistu kirjutab "Poeedi palgast"

Poeedi palk

Rež Eric Wittersheim, Prantsusmaa, (filmimispaik: Vanuatu), 59 min

Ütlen kohe, et selle loo pealkirjaga ei viita ma otseselt Eric Wittersheimi filmile, vaid millelegi üldisemale antropoloogias või rändamises või veelgi laiemalt kultuuridevahelises kommuni-katsioonis.

Rääkides aga filmifestivali võludest, siis neid on muidugi palju – tihe programm viib sellisele meelelisele rännakule, et poole päeva jooksul võib külastada Aafrikat, Lõuna-Ameerikat ja Aasiat, nagu näiteks täna.

Boonusena oled ümbritsetud lahedatest inimestest, kes kõik on ühel või teisel viisil sama asja peal väljas – see on kõikvõimalik huvitav kõikvõimalikest maailmadest, mis on visuaalse kunsti kujul meieni Tartusse jõudnud. Aga tõeliseks festivali maiuspalaks on võimalus tuua see kogemus filmilinalt alla saali või veelgi parem – diivaninurka, kohvikusse või baari.

Mitmed autorid on kogu oma lihas ja luus kohal ning kui filmist jäi midagi küsimusena kripeldama või andis see sedavõrd inspiratsiooni, et linateosest üksi on vähe, saab asjaga kohe vabas vormis edasi tegeleda.

Eric Wittersheimi film “Poeedi palk” viis Vaikse ookeani Melaneesia saarestikule ning vaatles uurija ja uuritava suhet pisikesel Mota Lava saarel Vanuatul.  Eric, olnud juba pikemat aega huvitatud Vaikse ookeani saarte poliitikast, rändas seekord sinna koos lingvist Alexi ja etnomusikoloog Monikaga. Film lähenes toimuvale mõnusalt vahetult ja isikliku lähedusega, tuues vaatajani selle, mis on ilmselt välitöödes täiesti tavapärane – asjad ei kulge kunagi täpselt nii, nagu planeeritud. Ehk kõik võib olla võimalik, aga mitte miski pole kindel. Lääne uurija, kelle tavapärane elu kulgeb mööda dead-line’e, eelarveühikuid ja süsteeme, peab mõnes kolmanda maailma riigis kõik selle unustama, minnes kaasa hoopis teises rütmis kulgeva ajaga. Süsteemi ei ole, raha eriti ka mitte. Ning dead-line? Mis dead-line?! Oleme ju vägagi elus - las homne tuleb kõigepealt!

Filmi peategelane Alex on andekas lingvist, saartel aastaid töötanud ning seetõttu kohalikele tuntud tegija. Seekord tuli ta koos naise ja kahe lapsega, kuna tema auks pidi valmima esivanemate keeles kirjutatud laul. Selle ülesande saanud muusik aga käitus nagu vanale muusikule kohane – vahepeal olnud jõulud ja teised pühad ja … ühesõnaga, laul pole veel päris valmis.

Tabavalt kirjeldab Alex oma kohapealset reaalsust uurijana:

- 20% ajast kulub toidu otsimiseks, poes käimiseks ja muuks sääraseks;

- 20% ajast kulub jalutamisele ja sõprade külastamiseks;

- 30% ajast kuuled uskumatuid lugusid deemonitest ja vaimudest ja muust.

Niisiis jääb umbes 15-20% ajast uurimistööks ning ainult seda osa esitab ta tegelikult hiljem oma kolleegidele.  

Siit võiks edasi spekuleerida, et ilmselt peegeldab ka iga Maailmafilmil nähtud linateos vaid selle sama 15% ulatuses seda, mida autor kohapeal tegelikult koges.

Aga kuidas siis selle 15%-ga hakkama saada? Nii Alexil kui filmi autoril Ericul on mõlemal saarel oma perekond, kes nad adopteerisid. Nimelt olevat Vaikse ookeani saarte kohalike seas väga trendikas omada perekonnas kedagi Läänest. Kui tekib tugev vastastikune sümpaatia, otsustatakse sind perekonnaga liita. Sind adopteeritakse, sümboolselt. Ühelt poolt on “valge mees” kohalike jaoks ometi prestiižikas tükk. Teisalt annab see “valgele mehele” omakorda kohalikus ühiskonnas kindla positsiooni – sa oled keegi, kui kuulud kuhugi. Nüüd teavad inimesed, kuidas sinu poole pöörduda. Ning nii muutub ka uurimistöö lihtsamaks, sest tinglikult oled juba kohaliku kogukonna osa.

Sellistele teemadele uurija-uuritava suhetes Wittersheim oma filmiga viitabki, vürtsitades seda kohaliku muusika ja vihmalõhnaliste kaadritega.

Lõpuks sai ka Alexile pühendatud laul valmis. Kohalikud mehed laulsid iidses keeles, kuidas nad on Alexi oma pojaks võtnud ja pühendavad talle selle laulu. Ikka selleks, et mäletada.

Aga antropoloogi igavest paradoksi jääb minu jaoks kirjeldama üks teine laulurida –  meie häälte vahele jääb lõputu ookean.

Terje Toomistu

Alex uurimas keele iseärasusi.

Peeter Vihma mõtisklused filmidest ja DFK töötoast

Kolmapäeval toimusid festivalil korraga kaks asja: ERMIs peeti Martin Gruberi juhitud dokufilmiklubi (DFK) töötuba ja Athenas linastusid antropoloogiliste dokkide vahele ka kaks poliitilist: Nepaalis aset leidev „Menstruatsioon“ (Ramesh Khadka) ja Keenias filmitud „Umoja: küla kuhu mehi ei lubata“ (Jean Crousillac ja Jean-Marc Sainclaire). Poliitilise all mõtlen ma seda, et filmitegijatel oli enne tööle asumist üsna selge, kes on „head“ ja kes on „pahad“. Nii „Menstruatsioonis“ kui „Umojas“ olid „pahadeks“ mehed. Esimeses filmis ajasid nad kodudest viletsatesse mägionnidesse menstrueerivad naised, et mitte ebapuhtusega jumalaid vihastada, ja teises olid nad traditsioonilise šovinismiga naised sedavõrd ära tüüdanud, et nood omaette küla rajasid ja meeste jaoks orjamise asemel pärlikäsitööd turistidele müües oma elujärge parandasid.

Sellised selge sõnumi ja eesmärgiga „maailmamuutmisfilmid“ visuaalantropoloog-puristidele meeldima ei kipu (märkusena: mõlemad filmid võeti publiku poolt küll soojalt vastu). Inimteadus peaks ju ideaalis olema väärtustevaba ala, kus hea-halb skaala asemel opereeritakse tõega - sarnaselt looodusteadustele -, ja etnograafiline film peaks seega pigem objektiivselt reaalsust dokumenteerima. Aga nagu DFK töötoas juba hommikupoolikul paika pandi, pole objektiivsusega filmis kunagi kuigi lihtne. Isegi siis, kui eesmärgiks on teha videolõiku näiteks Aktuaalse Kaamera uudiste jaoks, millel on üsna suur reaalsuspretensioon, jääb alati režissööri otsustada, kuhu või kellele suunata kaamera ja kuna vajutada „Record“-nupule. Nii et oma väärtused ja hinnangud võtab filmitegija paratamatult ekraanile kaasa. Näiteks siinsamas festivalil teisipäeva hommikuses Leonard Kamerlingi retrospektiivis Alaska päriselanike potlach-tantsust loeti filmis vahel ette eelmise sajandi alguse misjonäride kirjatükke, mis eskimode traditsiooni igati mustata ja piirata soovitasid. Ilmselt polnud saalis kuigi palju neid, kelle jaoks sellised seisukohavõtud kohe negatiivset märki külge ei saanud.

Ehk kokkuvõttes polegi niiväga oluline, kas filmi sõnum on rohkem või vähem varjatud, vaid pigem see, kui palju on filmis erinevatele väärtustele kõneruumi antud. Khadka Nepaali-filmis rääkisid mehed üsna avameelselt oma tõekspidamistest ja (eba)usust, mille järgi saabuvad haigused neile ja nende karjale, kui menstrueerivad naised koju jäävad ja lehmapiima joovad. „Umojas“ aga jäi meeste hääl filmist pea täiesti välja, kuna nood lihtsalt keeldusid kaamera ees rääkimast. Pealefilmi jutuajamises autoritega küll põhjendati seda ja kirjeldati, mismoodi nende üritused tasakaalustatumat filmi teha kiiva kiskusid. Kui nüüd tänamatult neid kahte filmi omavahel võistlema panna, siis emotsionaalselt on nad kindlasti mõlemad tugevad filmid, täielikumat pilti aga pakub „Menstruatsioon“. Ilmselt on see ka üks sõnumeid, mida „Vaata ja muuda“ pealkirja kandev DFK töötuba osalejatele annab: me kipume dokumentaalfilmi kergesti uskuma, seepärast tuleb tõega ettevaatlikult ringi käia.

Peeter Vihma

DFK töötuba

Peeter pärast "Umojat" arutlemas autorite Jeani ja Jean-Marciga.

Mari Kalkun kirjutab "Zanzibari muusikaklubist"

Teisipäeva õhtu Maailmafilmi festivalil pakkus võimaluse vaadata muusikast läbipõimunud dokumentaalfilmi „Zanzibari muusikaklubi“, mille režissööriks on endine muusik Philippe Gasnier, kaasautoriks Patrice Neznan. Film on muusikaline sisekaemus omapärase vürtsisaare Zanzibari muusikakultuuri ja eluollu. Zanzibar – saar Tansaanias – on aastasadu olnud oluliseks paigaks India Ookeani kaubateel, kus on segunenud inimesed, kultuurid ja muusika Aafrikast, Indiast ja Araabiamaailmast. Igal õhtul tulevad üle linna kokku muusikaklubid, kes harjutavad koosmängu ja uusi lugusid. Zanzibarile iseloomulikuks muusikaks on Taarab – muusika mida mängitakse nii igapäevapuhkudel kui rituaalides ja pulmades. Taarabi muusika eesmärgiks ei olevat inimesi tantsitada, vaid pigem ravida, parandada, meeli liita. See on tugevalt kollektiivne muusika, mille üheks väljundiks on muusikaklubid. Varem vaid meeste pärusmaaks olnud muusikaklubidesse koguneb kohalikku rahvast: vahetatakse uudiseid, mängitakse mänge ja ansambli eestvõttel lauldakse ühiselt.

Muusikukogemusega režissöör Gasnier vaatleb paika ja kultuuri läbi muusika filtri. Tegemist on poeetilise, kohati ehk romantilise filmikeelega dokumentaalfilmiga, kus on panustatud sellele, et muusika räägib iseenda eest ja annab kõige paremini edasi Zanzibari elu rütmi ja tunnet. Me ei kuule filmis palju arutelu või kõnet, laulud vahelduvad igapäevaelu piltidega kaubitsemisest ja ookeanist. Üheks eredamaks karakteriks filmis on vanuselt sajandale eluaastale lähenev Bi Kidude, austatud ja tunnustatud lauljatar, kes on suutnud säilitada oma lauluhääle ja elujõu. Ükskõik kas näeme seda Euroopaski tunnustatud muusikut lavapersoonina või kodus sõõrikuid küpsetamas, Kidudes on aastatuhandete väärikust. Seostudes festivali fookusteema – vananemisega – on Kidude hea näide vanuse positiivsest väärtustamisest. Pea sajandivanune lauljatar on aktiivselt kogukonna elus osalev liige, kes lisaks olemasolevatele lauludele on oma kultuurimälu kaudu ümbritsevaile üks põhilisi pärimuse edasikandjaid ja sidemeks esivanemate ja varasema ajaga.

Film esitab küsimuse: kas on võimalik, et muusika ongi selle sootsiumi tugevaim kooshoidev side? Kuna filmis ei tooda esile teravaid probleeme, jääb mulje, et eelnimetatud kultuuride kokkusulamine värvikireva ajaloo kestel saanud võimalikuks just muusika kaudu. Taarabi muusika sotsiaalne tähendus seisneb eri kultuuride elementide kombineerimises ja sulatamises vägivallatul moel. Tõmmates paralleeli täna nähtud Ramesh Khadka filmiga „Menstruatsioon“, kus traditsioonilisi kombeid, isegi kui need on kogukonna liikmetele ebamugavad või vastumeelsed, hoitakse iga hinna eest kinni, tundub Zanzibari puhul pärimus olevat pigem muutumises. Kas saabki see teisiti olla, kui saarel põimuvad niivõrd erineva religiooni ja kombestiku taustaga kultuurid? Ilmselt on dünaamilisus järjepidevuse ja elujõulisuse võtmeks, kuigi pole sugugi kindel, et see alati sarnases vormis püsima jääb. Tausta uurides selgub, et muusikaklubide arv on võrreldes varasemaga tunduvalt kahanenud, samas on Taarabi muusika hakanud levima teistesse riikidesse Ida-Aafrikas ja mujalgi, omandades uusi vorme popmuusikas ja filmitööstuses. „Zanzibari muusikaklubi“ tervikuna pakub aga nauditavat nägemust Zanzibari saare muusika ja kultuuri hetkeseisust läbi helide, poeesia ja olustikupiltide, näidates muusika vahendusjõu universaalsust.

Mari Kalkun

Alates teisipäeva õhtust asub Athena keskuses lisaks peasaalile ka pehmem ja horisontaalsem festivali formaat - lösukino.

Terje Toomistu kirjutab "Šamaanituurist"

"Šamaanituur"
Rež Laetitia Merli, Prantsusmaa, (filmimispaik: Mongoolia), 63 min

Erinevates kultuurides võib šamaan kanda erinevaid rolle - ta võib olla arst ja ravitseja, müstik, maag, kogukonna poliitiline juht või visionäär. Olgu ta mis tahes, aga Lääne inimese kujutlustes ümbritseb šamaani reeglina müstika, iidse tarkuse ja traditsiooni aura, mis justkui jääb väljapoole kapitalistlikke süsteeme ning rahatähti seega ei tunne. Laetitia Merli film"Šamaanituur" oli selles suhtes aus film, koguni valusalt aus. Autor võttis vaatluse alla Põhja-Mongoolia šamaanid, või õigemini, neid külastavad turistid. Film kõnetab kriitiliselt religiooni kommertsialiseerumist.

Mõnes mõttes võib šamaaniametit näha kui iga teist eluala, kus inimene müüb oma oskuseid ning küsib selle eest raha. Šamaan on arst ning väärib töö eest tasu. Kuid siin tuleb mängu turist, kellele on šamanismi ümbritsev müstika olnud atraktiivseks kaubaks juba aastakümneid, ja tundub ka, et üha enam. Aga kus on nõudlust, seal tekib ka pakkumine. Kui turist liigub Põhja-Mongoolias Huvsguli järve kallastel, kolib ka šamaan taigast alla järve äärde. Ikka selleks, et olla turistidele lähemal. Seal korraldab ta turistidele suunatud šamaanirituaale, müüb suveniire ja küsib pildistamise eest 3000 tugrikut. Põhja-põdra selga ronimine maksab 1000 tugrikut.

Mäletan, et näiteks Peruus oli minevaks kaubaks kolmepäevased džunglituurid, mis kulmineeruvad ayahuasca-rituaaliga šamaani juures. "And then, on the very last night, after we have caught the piranhas, we go to see the shaman..." tutvustab turismiagentuuri müügimees programmi, andes viimasele sõnale müstilise rõhu, nagu räägiks ta kummitusest.

Ning märkamatult allub iidne praktika universaalsetele turureeglitele. Igasuguse kommertsialiseerumisega näib kaasnevat ka trend hüperreaalsuse suunas, kus piirid reaalsuse ja representatsiooni, sisu ja kuvandi vahel on õige hägused. Üks filmis esitletud turist jäi pärast filmi keskse karakteri šamaan Enkhetuya rituaali mõtisklema: "Kas ta tegi seda päriselt või oli see  ... lavastatud?" Nii on ka mõned Lõuna-Ameerikas šamaanituurile läinud turistid saanud pisut kentsaka või veel hullem - kohutava kogemuse osaliseks. Kunagi ei saa ju päriselt kindel olla, kas agentuur viib sind tõelise šamaani või mõne isehakanud, nö 50/50 šamaani juurde. Imearmas Enkhetuya patsutab aga päeva lõpus taskule, mida nimetab hellitaval toonil oma pangaks.  Päeva palk 42 000tg. Viis perekonda toita, lapsed vaja kooli saata. Selline on reaalsus, mis ilmselt ümbritseb šamanistlikke traditsioone mitmel pool maailmas. Pahaks ei saa seda panna ei vaimsusest huvituvale turistile ega oma igapäevast leiba teenivale šamaanile. Laetitia Merli esitas veenvalt mõlemaid osapooli. Filmi lõpuks jäi suhu veidi vastik maik - näha tihedalt omavahel seotuna midagi nii maist nagu raha ja teist, täiesti tunnetuslikku nagu usk. Valus, aga aus.

Terje Toomistu

Mika Keränen "Rahva vaimsusest"

Maailmafilmi festivali reklaamis oli kirjas, et alaskalane Leonard Kamerling on teinud südamliku filmi ühest Hokkaido maakoolist. Reklaam vastas tõele. Lugu Kanayama algkoolist oli armas. Esimese mõttena peale filmi vaatamist turgatas mul pähe, huvitav, kui palju taolisi koole võib olla siinpool maakera. Tahan loota, et selliseid ikka leidub ka siin kandis. Kui keegi on käinud taolises maakoolis Eestis või mujal, andku palun kohe siin blogis või muidu mulle märku.

Alaskalase film äratas minus veel teisigi mõtteid - harva näeme ikkagi kinolinal meie argielu kangelasi, nagu kooliõpetajaid ja -direktoreid. Mul on hea meel, et filmi tegija väärtustas oma teema valikuga koole. Publikule see igatahes meeldis, filmi järel ei tahtnud keegi saalist lahkuda, vaid päriti lõputult selle kohta, mis koolist nüüd saanud, mis kooli personalist, lastest saanud?

Ma arvan, et film õnnestus just sellepärast, et filmis keskenduti kooliperele – onju muide ilus eestikeelne sõna - selle asemel, et näidata, kui äge mees võib üks koolidirektor olla. Filmi autor rääkis pärast linastust, et üks direktori tingimustest filmigrupi kooli laskmisele oligi see, et nad peavad raudselt filmima ka kodudes, kus õppimine tegelikkuses leiab aset. Kuldsed sõnad. See oli üks jaapani koolidirektori tarkuseteradest paljude teiste kõrval, mida ma üle lugema ei hakka.

Kõige rohkem imestasin ma filmi ja kooli juures seda, et filmis nuteti palju, ja südamest. Kui kuueaastane põhikool lõppes, toimus koolis aktus, kus lõpetajad hoidsid käes küünlaid. Igaüks lausus paar rida omapoolt ja kustutas enda küünla. Pisarad voolasid. Pärast näidati filmis õpetajat, kes ütles õpilastele, et nutmine on väga hea. Tahtsin ka nutta, aga neelasin pisarad alla, sest saalis oli nii vaikne. Filmis õpetajadki nutsid.

Kamerlingi kiituseks peab kindlasti ütlema sedagi, et ta näitas, kuidas õpetajad rääkisid avameelselt oma tunnetest õpilastega. Tollesama lahkumisaktuse juures ütles õpetaja, et tema jaoks on kõike üksildasem päev see, kui ta läheb tagasi kooli ja lõpetanud õpilasi pole enam seal. Nagu selle sama mõtte kinnituseks tuletas koolidirektor (või oli keegi õpetaja, ei mäletagi) veel meelde jaapani vanasõna, et sa ei saa minna elus edasi, kui sa ei ütle eilsele head aega.

Head aega!

Mika

Eva Toulouze kirjutab Leonard Kamerlingi retrospektiivist

Vaadates täna Len Kamerlingi filme suures saalis, laitmatu pildi ja heliga, oli mul tõesti eriti hea meel, et 2010 festivalil on selline retrospektiiv. Kamerlingi loomingut esindas kolm filmi: kaks eskimodest (Alaskal polegi selle sõna kasutamine halvustav) ja üks Jaapanist. Nii võib pealiskaudselt ütelda. Samas, kui autorit kuulda võtta, siis võime märgata, et tema sõnul filmide teemadeks on ”kogukonnad” (pole kindel, et see sõna annab edasi inglise „community“ kõiki varjundeid, aga paremat pole leidnud). Need kogukonnad võivad olla külakogukonnad eskimode kultuuris: Gambelli küla Saint Lawrence’i saarel (Alaska ja Siberi vahel) ning Emmonaki rannaküla oma. Samas, nagu kolmas, Jaapanis tehtud film näitab, võib mõiste „kogukond“ hõlmata tunduvalt peenemat reaalsust kui ainult geograafiline küla. Kanayama külakogukond on laias laastus ka selle filmi peakangelane, aga selle väitega me ei ulatu filmi sügavamate kihtideni: see kogukond, mille film esile toob, koosneb kooli ümber keerlevatest inimestest, nendest, kelle jaoks haridus on mõtteaineks, nendest, keda seovad kooliga peened ja mitmekesised niidid, alates tooniandvast direktorist kuni dialoogini küla vanema põlvkonna ja laste vahel.

Mõiste „kogukond“ on ka selle pärast oluliseks märksõnaks Kamerlingi loomingus, et sellise teema või põhikangelase valikule vastab ka kasutatud töömeetod, mille märksõna on „koostöökeskne“. Len Kamerlingi puhul on tegemist autoriga, kelle mina-kesksus on nii tagasihoidlik kui vähegi võimalik. Ta on arendanud oma filmimise filosoofiat – mida ilmselt jagas ka Sarah Elder, kellega koos nad tegid 12 inuiti filmi – milles ta annab olulise rolli filmitavatele ja mis on ülesehitatud respektile nende vastu. Otsused filmi kohta tehakse koos kogukonnaga, koos inimestega, kes võivad filmist olla puudutatud, st Gambelli küla elanikud, Emmonaki tantsijad, Kanayama kooliga seotud inimesed. Nad osalevad filmi tegemise igas etapis – teema valikul, filmimisel, montaaži käigus. Tihti suunavadki nemad filmi sisu, mis osutub autori sõnul sageli erinevaks sellest, mida ta oli filmimise alguses ette kujutanud. See ei tähenda, et autori vastutus oleks kuidagi hajutatud või vähendatud: nagu kuulsime paar korda diskussiooni käigus, lõplikud filmid sündisidki „montaažiruumis“. Nimelt erinevalt sellest, mida sageli filmikoolides õpetatakse – et tuleb filmimise käigus eelnevalt pidada meeles montaaži – eelistab Kamerling filmida avatuks jäädes ja montaažile mõtlemata. See ongi tema arvates arusaamatus keeles filmimise üheks eeliseks. Alles siis kui kogu materjal on käes, kui on filmitud ja koos kogukonnaga elatud kuude kaupa, kerkib esile see lugu, mille ümber film tööle hakkab. Nii et Kamerling ei lükka vastutust teiste peale, kuid ta hoolitseb selle eest, et filmitavate huvid ja tundlikkus leiaksid kajastust. Et nad võiksid ennast filmis ära tunda ja filmi pidada nende endi omaks.

Selle eesmärgi saavutamine on olnud kindlasti eriti lihtne esimese filmi puhul Kevadjääl. Teema oli Gambelli külaelanikele iseenesest oluline: see puudutab sellist ellujäämisele hädavajalikku tegevust nagu mereimetajate kevadjaht, mis toimub ajal kui jää sulab ja kui hoovustest lükatud jäätükid võivad kütte kinni hoida ja nende elu ohtu seada. Nendega elab kaasa terve küla, eelkõige kindlasti kojujäänud naised, kes paadiga jahil ei käi. Seda pidevat eluohtu, mis nende tegevust ähvardab, pisut tasakaalustab ühelt poolt see, et jaht on lihtsamaks saanud tänu tulirelvadele, mis ei anna loomadele suuremat võimalust pääseda (nagu seda tõi diskussioonis esile Aleksei Peterson) ja ka kindlasti tänu uutele päästevõimalustele, mida filmi alguses näidatakse: hätta sattunud mehi päästab piirivalvurite helikopter. Kuna aga kevadjaht on siiani ellujäämiseks hädavajalik, on Gambelli eskimod, nagu film näitab, endale muretsenud moodsa aparatuuri ja kaasaegseid kommunikatsioonivahendeid. See on kindlasti, nagu Kamerling rõhutas, vastuolus laialt levinud stereotüübiga inuitidest kui primitiivsest rahvast. Aga see on vastuolus ka sellega, millega on harjunud uurijad, kes töötavad Venemaal, kus paljud mugavad ja moodsad vahendid on, või vähemalt olid ajal kui see film tehti, liiga kallid, et põliselanikud saaksid neid endale lubada.

Veel üks märkus selle filmi kohta: selles on kindel ja korralik etnograafia, mis on möödapääsmatu. Protsessid on filmitud algusest lõpuni, mis tagab selle materjali kasutatavust nii teadlastele kui kogukonnale endale, kui ehk kunagi tekib neil vajadust õpetada tulevastele põlvkondadele kaduvaid oskusi.

Teine film, Talve trummid, keskendub eskimo tantsule, mida esitatakse trummide saatel. Nagu Kamerling ise rõhutas, on see film eelmisest keerulisem ja sügavam. See tungib sügavale jupiki eskimode hingesse. Nimelt on tants nende jaoks mitte ainult kollektiivse identiteedi sümboliks, vaid ka isikupäraseks emotsioonide väljendamise viisiks. Eskimod tantsivad veidi erinevalt kui läänes tavaks: tantsimises on just käed see kehaosa, mis on liikvel ning seda imelisel moel. Mehed tantsivad istudes, naised nende taga püsti. Nad ei keeruta ega liigu eriti. See-eest tantsijate käed jälgivad energiliste ja samas kergete liigutustega trummide rütmi, joonistades õhus imelisi mustreid. Tantsijatel on nimelt mõlemas käes tantsulehvikud, mis on tehtud sulgedest ja karibu karvadest ja millel on nikerdatud inimesele või tema esiisadele tähtsaid kujusid. Tundub, et liigutused pole kõigil täpselt ühesugused, nagu oodatakse näiteks läänepärases balletis, vaid igaüks järgib käsi liigutades oma emotsioone kindlates raamides. Kuid üheskoos on kõik need liigutused imeliselt harmoonilised.

Tantsu tähtsus ei seisne aga ainult selle esteetilises, emotsionaalses ega maailmavaatelises väärtuses, vaid ka tantsu sotsiaalses rollis: kui kahe naaberküla elanikud käivad teineteisel külas, et tantsuüritustel osaleda, vahetavad nad sel puhul kingitusi. Eriti huvitavaks oli mulle, et kui 20. sajandi keskpaigani misjonärid pidasid jõhkrat võitlust eskimo tantsimise vastu, siis see, mis neid eriti vihastas, oligi just kingituste vahetamise komme: nad küll taunivad ajaraiskamist ja eskimode paganliku maiguga harrastusi, kuid eriti tekitab misjonäride pahameelt raharaiskamine kingituste näol: „valgetele“ kristlastele ei mahu pähe, et inuitidel pole omamine mingi väärtus; eskimo ühiskondades toimuvad tänapäevalgi võimsad varanduse ühtlustamise mehhanismid (kasvõi muuhulgas filmis mainitud kodune bingomängimine), mille tagajärjel võivad inimesed korraga ära anda kõike, mis neil on. Muretsemiseks pole neil siiski põhjust: kogukond ei lase kellelgi nälga surra. Aga misjonäride silmis on tegemist arusaamatu ja patuse käitumisega ning usulevitajad otsustasid selle likvideerida. Ajaloolistes kaadrites meenutatakse nende seisukohti, mida pehmendab tänapäeva jesuiidi vabandav ja taaselustamist toetav ootamatu suhtumine.

Filmis on palju liigutavaid hetki, näiteks vanainimeste omakeelne jutt, mis on selge ja otsekohene, või siis noorte tüdrukute lood, kelle jaoks esimene tants oli üsnagi traumeeriv elamus. Meelde jäi eriti algusepoole koht, kus jälgitakse mittetantsivate naiste diskreetseid trummisaatvaid käeliigutusi: üks väike tüdruk teeb neid samu liigutusi, mis on sedavõrd rõõmustav, et see näitab, kuidas veel filmimise ajal vaist avaldus ka noorema põlvkonna juures. Tantsu traditsiooni ellujäämise võimaluste suhtes on ülikoolis õppivad tüdrukud üsna skeptilised. Tuleb siiski välja, et ühel vanemal mehel on ikkagi õigus, kui ta filmis väidab, et seda traditsiooni on ju igal pool, see ei saa kaduda. Tõepoolest: taaselustamise aeg on kätte jõudnud.

Sellele taaselustamisele on kindlasti kaasa aidanud muu hulgas ka Kamerlingi töö: kogu tema ja Sarah Elderi filmitud materjal on säilinud, katalogeeritud, osaliselt digitaliseeritud, ühesõnaga see on uurijatele ja kogukondadele kättesaadav. Selleks on Kamerling loonud eraldi fondi, mille olulisust inuiti kultuurile ei saa ülehinnata: materjali väärtus suureneb iga päevaga. Arvestades filmitegija töömeetodiga võiks ehk väita, et kogukonnad ise on endale selle kingituse kindlustanud. Aga selle teostamist on võimaldanud projekti algataja ja elluviija.

Kamerlingi jaoks on eetilisel dimensioonil keskne koht ja see ilmneb kõige otsesemalt Jaapanis tehtud filmis Rahva vaimsus. Selle filmi tegi ta muide ise (tema ka monteeris seda), ilma Sarah Elderita, kes oli tema partner inuiti filmide juures. See võimaldab ära tunda ka eelmistes filmides tema käekirja. Selleks on sõnad südamlikkus ja inimsoojus, ja need asuvad filmi keskmes: mitte ainult kooli direktor, vaid ka õpetajad rõhutavad, kuivõrd on kenad inimsuhted vajalikud kõikidele, vanematele, õpetajatele, lastele endile. Täiskasvanute elu on olnud karm: rasked sõjajärgsed aastad, ülimalt külm ja hierarhiline õpetamissüsteem, kauged suhted vanematega. Filmist jääb mulje, et Jaapani ühiskonnas on suur vajadus südamlikkuse järele. Erinevalt Jaapani kohta käivast stereotüübist rõhutab film õpetajate ja õpilaste vahelisi vastastikult austavaid suhteid: õpilased tervitavad igapäev õpetajaid kummardusega, nood aga vastavad samasuguse kummardusega; direktor sööb sööklas laste lauas ja ajab nendega juttu ning just õpetajad püüavad lastevanematele selgeks teha, et raskematesse iseloomujoontesse nende laste juures võibki suhtuda kui paljutõotavatesse omadustesse. Selle kogukonna põhiväärtust iseloomustab kindlasti kõige paremini sõna „süda“: selle päeviku sissekande pealkiri parafraseerib ühe tegelase lausutut – südamest lähtuv haridus. Aga seda iseloomustavate väärtuste edasiandmine oleks olnud võimatu, kui Len Karmerling poleks samamoodi suhtunud filmimisse – südamest lähtuvasse filmitegemisesse.

Eva Toulouze

Festivali eriprogramm vananemise kogemustest

Siin kirjutab üks noor inimene. Sportlik ja aktiivne. Parimais aastais. Või kuidas selle vanusega nüüd ikka on?

Eilsete filmide käigus saime näha kolme versiooni inimelu lõpusirgest. Vananemisest Saksamaal ja Inglismaal, vananemisest linnas ja metsas. Saime ka läbi kaaluda oma arvamused vanadusest ja võib-olla mõtelda, et see, mida lääne ühiskond on õppinud tabuks pidama, ei olegi ehk nii hirmus.

Filmide autorid Martin Gruber ja Lucy Kaye väitsid, et nende hoiakud vananemisest muutusid filmi tegemise käigus. Rahulikumaks. Sõbralikumaks. Vanad inimesed lakkasid olemast ühtne mass ja said nende silmis indiviidideks, oma elu ekspertideks. Ja elud on põnevad. Võib-olla mitte ainult selle poolest, et nende elus on olnud sõda ja nad on sellega toime tulnud, selle läbi teinud ja üle elanud. Mitte ainult selle poolest, et keegi neist on pommitamise ajal pulmi pidanud, sellest suuremat välja tegemata. Nad on põlvkond, kes on sõjaaja viletsusest kasvanud välja läänelikku heaoluühiskonda, ja võib-olla tundub nende vanadus meile selle pärast ilus. Nad on ilusad inimesed.

Ja ikkagi tundub vanadus linnas kuidagi hädisem kui vanadus maal. Eilsed filmid tõid selle kontrasti kuidagi eriti tugevalt esile. Linnainimesed vajavad abilisi, kes neid üleval hoiaks, liikuda aitaks, üksindust peletaks. Mansi vanaema Siberis on aga ise see, kes hoiab üleval kaduvat maailma. Langetab üksi puid kui vaja, ja seda uskumatu kergusega, lihtsamalt kui mina kodus puid lõhun. Käib jahil. Käib suuskadega metsas kaselt tohtu lõikamas. Sest kõike lihtsalt tuleb ise teha, muidu jääb tegemata. Lihtsalt.

Madli Kütt

Esimesed filmitegijad jõudsid täna õhtul Tartusse.

Esimesed külalised on juba kohal, ja kohal on ka Mari, Patrick ja mees Nepaalist, Ramesh Khadka. Esimene õhtusöök on söödud ja tutvused sobitatud. Homme siis hakkame filme vaatama.

Fotograaf Taavi Tatsi

Täna õhtul veel viimane võimalus näha eelmise aasta festivali filme televiisorist

Maailmafilmi eelnädalal näitas ETV2 igal õhtul üht eelmisel aastal festivalil linastunud filmi. Kel neid nädala jooksul näha ei õnnestunud, saavad veel täna alates 19:45 kolme teost kasvõi järjest vaadata (filmide tutvustused siin). Ehk siis korraldada oma väikse kodu ja tugitooli Maailmafilmi. Saada maitse suhu ja keele vesiseks juba esmaspäeval algavate suure ekraani linastuste järele.

Seekord palusime teleekraani jaoks filme kommenteerima vastavate teemade huvilisi Eestimaa pinnalt, festivalil aga saab pärast filmi esitada küsimusi ja kuulda kommentaare filmi autoritelt endilt. Mu varasemad käigud Maailmafilmil on näidanud, et need arutelud on filmivaatamisele veel vägevad värvilisajad. Maailmad ja mõtted, mis Tartusse saabuvad, ei jää ainult filmidesse, vaid leiavad endale hoobilt sada uut maailma ja mõtet, milles peegelduda. Mõnus.

Eelroog maitstud, tuleb prae sappa asuda. 

Piibe Kolka 

Kolmapäevane Maailmafilmi õhtu Genklubis oli seekord Patricku juhatada, ja siin kirjutab ta meile, kuidas tal läks:

Kolmapäeva õhtul toimus Genialistide klubis Maailmafilmi eelõhtu. Taavi Tatsi palus mul paari sõnaga seal näidatavat filmi sisse juhatada, mis oli meelitav, ehkki ma ei saanud täpselt aru, miks ta valis välja minu, tundmatu uustulnuka siin kenas linnas. Vastus sai mulle selgemaks, kui ma filmiõhtuks ette valmistades vaatasin seda filmi oma Mooste kodus, endal kõht korisemas. Filmi on teinud Joseph Péaquin ja selle nimi on “C'era una volta... le delizie del piccolo mondo” (“Oli kord… maitseelamused väiksele maailmale”).

Minu nimi on Patrick McGinley. Olen pärit Ameerikast, aga elan nüüd Eestis, praegu Moostes, ja töötan MOKSi kunsti ja sotsiaalpraktika keskuses. Ma olen helikunstnik, aga mulle meeldib ka väga süüa teha, mis on ilmselt põhjuseks, miks Taavi palus mind seda filmi sisse juhatama. Taavi tutvustas minu sissejuhatust ka eesti keeles (ja ma võin uhkusega ütelda, et ka mina alustasin oma sissejuhatust eesti keeles) ja ma ei tea täpselt, mida ta ütles (ehkki ma püüdsin kinni mõned sõnad, muu hulgas selle, et oli Patriku päev, mis oli mul täiesti meelest läinud). Võib-olla ta ütles, et ma olen kokk, ja võib-olla ei ütelnud ka. Võib-olla ta isegi ütles, et ma olen hea kokk. See on võib-olla õige ja võib-olla ei ole ka, aga kindlasti võib minu kohta ütelda, et ma teen süüa vaimustusega ja ma arvan, et kokandus on üks neid alasid, kus vaimustus on palju väärt. Võite kergesti panna inimesi  uskuma, et peaaegu ükskõik mis võib maitsta hästi, kui  näitate neile, et valmistasite toidu vaimustusega – ma tean seda omast kogemusest. See film aga näitaski meile imelist segu vaimustusest, teadmistest, kogemustest ja oskustest.

Patrick McGinley

Kolmapäeval toimus Maailmafilmi festivali vabatahtlike koosolek…

Michael Yorki film "Pühakud ja narrid" Genialistide klubis

Eile õhtul võis peatsest värvide saabumisest juba kerget aimu saada Genialistideklubis, kus saalitäis vaatajaid rändas veidi enam kui tunnikeseks otse Indiasse. Reisijuhiks seekord Michael Yorke, kes kohtus India pühameeste festivalil kahe väga põneva tegelasega, Rootsist pärit eksmodelli Uma ja India saddhu Vasishtiga. Sellest kohtumisest ja nende ühisest palverännakust Himaalajasse, Gangese ja Yamuna jõgede ülemjooksule sündiski film “Pühakud ja narrid”, mis linastus Maailmafilmil kolme aasta eest, ja nüüd taas Gen klubis. Festivalisõber ajakirjanik Peeter Riba juhatas filmi kenasti sisse ja reis läkski lahti, avapauguks sajad saddhud Gangesesse tormamas.

Mõnel mehel lihtsalt veab. Michael Yorke'il kindlasti vedas kohutavalt, et ta just selliste inimestega kokku juhtus. Ja meil vaatajatena veab niisamuti, et saame nii lühikese ajaga nii lähedale neile kahele inimesele, et saame heita pilku nende pühendumise intiimsusse. Ja lähedale ka Michaeli otsingule, kas tema koht saab olema pühakute või narride seas. Saame osa ka tema vaimustusest mis avaldus näiteks sosinal kaamera taga lausutud hüüatuses: “This is fantastic!”, kui Vasisht talle nende järgmiseks ööbimispaigaks valitud koobast tutvustas.

Või ei olnudki see kõik üks suur juhus, vaid hoopis õnnelik kokkusattumus?

Sekundiks tundus päris kummaline pärast filmi klubi uksest välja astuda jälle sellele pehmele valgele lumele, mis oleks justkui tehtud inglitiibadest. Siin maal läheb suveni veel aega.

Sarnaselt eilse sündmusega saab eelmiste festivalide filme vaadata veel KUMUs (10. märtsil ja 17. märtsil) ning nädal aega enne festivali ETV2-s (15. - 20. märtsil). Endiselt on avatud ka videoteek ERMi kohvikus Kuperjanovi tänaval.

Madli Kütt

“Pühakud ja narrid” (“Holy Men and Fools”), UK 2005, 72 minutit, režissöör Michael Yorke.

Michael Yorke Vasishtit ja Umat filmimas.

Pärast pikka must-valget talve on maailm taas värviliseks muutumas.