Mäletan, et esimest korda mainis seda festivalil Stephan Breton oma retrospektiivi jooksul toimunud vestluses. Breton mõjub kohati muidugi provokatiivselt. Muuhulgas märkis ta, et intervjuupõhine uurimismeetod on visuaalantropoloogia seisukohast viga. See on miski, mida oleme õppinud televiisorist. Samas ta ei väitnud ka, et jälgivat dokumentaalfilmi tehes peaks iseennast nähtamatuks muutma. Vastupidi, sa oled seal, kogu oma eksistentsiga. Nii et kaamerast saab inimene. „Camera is not just a camera, it’s a person. It’s a living person, not a camera,” ütles Breton.

Mõni päev hiljem kuulsin sama viidet ühes filmile järgnenud diskussioonis jälle. Aga kuidas seda mõista, kui kaamera lisab alati olukorrale mingisuguse mõõtme, ja informatsioon muutub. Nagu aga kõik asjad siin ilmas on pidevas muutuses, näib ka kaamera kui kriitiline silm – või kui aken maailma, mille kaudu tuleb esinejaliku ilmega esitada oma kogukonna tõde - teatud tingimustel muutuda nähtamatuks. Selles mõttes, et kaamera muutub diskussiooni osaks, sellest saab üks loomulik kommunikatsiooni adressaat.

Ma ei mõistnud seda kõike päris hästi enne seda, kui sattusin veel festivali toimumise ajal vanade sõprade sünnipäevale. Olin parajasti rääkimas sõbrannaga viimase aasta sündmustest. Tõepoolest polnud me üksteist kohanud terve aasta. Juhuslikult sattus meie vestlust pealt kuulama sõber, kes miskipärast võttis taskust välja mobiiltelefoni ja asus meid filmima.

Tehissilma endale langedes tundsin mingisugust erinevust. Peas vilksasid küsimused, kas märkida edasises tekstis teiste inimeste nimesid ja muid detaile. Aga jutt kandus peagi abstraktsete küsimusteni, näiteks et mis muudab inimese sarmikaks. Ja otseloomulikult me mitte kuhugi selle jutuga välja ei jõudnud.

Ometi aga ei soovinud ma katkestada oma väljaütlemisi - mul oli jutt pooleli! Ning ausalt öeldes polnud mul kuigipalju vahet, kas keegi peab vajalikuks seda salvestada või mitte. Ma ei katkestanud ka siis, kui mu otsene adressaat – minu sõbranna – telefon helises ja ta vabandas end kõnele. Jätkasin vestlust teise sõbraga, kuigi tal oli käes mobiilikaamera ning tema pilk oli suunatud selle tillukesele ekraanile. Korraga avastasin end situatsioonist, et kaamerast oli saanud inimene. Asjad juhtusid, olin osa sellest, and the camera keeps rolling.   
Siis aga juhtus midagi kohutavat.

Sõber hakkas oma tillukese kaamera tagant esitama mulle provokatiivseid küsimusi, toonil nagu tegemist oleks tähtsa telediktoriga. Situatsiooni dünaamika oli minu jaoks hetkega kadunud. Tema aga küsis võsareporterlikult, näiteks et kuidas on Indoneesia alkohol erinev Eesti omast. Ja kui ma lõpuks leidsin, et võib-olla oleks tõesti huvitav jagada midagi Indoneesia kiiksuga alkoholituru seisust, kaotas ta provokatiivselt poole jutu pealt tähelepanu ning keeras kaamera mõne järgmise „tegelase” peale.

Kaamerast oli saanud inimene, aga see inimene sekkus minu ellu ja võttis üle osa sellest.

Huvitav on siin, kuidas hoida paigas neid piire – olles ühelt poolt küll kohal, ennast kehtestades kui midagi elavat, lastes samas aga asjadel rahulikus tempos kulgeda, jäädes vaatlejaks. Nii nagu seda suutis köitva tundlikkusega teha Liis Lepik oma liigutavas filmis „Neljas”.

Tema saladuseks paistis olevat aga see, et filmipäevale eelnevalt oli ta juba nelja kuu vältel hoidnud enda õlal kaamerat filmis kujutatud inimeste hulgas. Kaamerast oli justkui saanud tema jälgiv ja salvestav kombits, mis enam ei väärinud filmitavate suuremat tähelepanu. Kaamerast sai inimene – vaikiv, jälgiv, ja sõltuvuses toimuvast.
 
Teine asi, millele kirjeldatud situatsioon viitab, on tehnoloogiliste võimaluste muutumisega kaasnenud nihe dokumentaalfilmis. Häid filme võib teha lihtsate handycam’idega, või nüüd koguni mobiiltelefonidega. No-budget filmimaailma avanedes on filmi tegemine muutunud kättesaadavaks rohkematele inimestele. Ning nii muutub kaamera ehk rohkemgi inimeseks kui kunagi enne, õige väikseks salvestavaks kombitsaks.