Kolmapäevaõhtune romantika ja Püha Vee saladus 23. märts 2017

Kata Maria Saluri

Maailmafilmi ekraanil parvetasid kolmapäeva õhtul Kivu järvel mehed, otsides elu mõtet. Nad asusid Pühal Veel, järvel, mis rahvajutu järgi sai oma alguse tuhandeid aastaid tagasi Rwanda kuninganna ejakulatsioonist ehk kunyazast. Belglase Olivier Jourdaini film “Püha vesi” kirjeldabki seksuaalsust ning sellega seotud traditsioone Ida-Aafrikas.

Filmis avatakse teemat raadiosaate kaudu, mida juhatab Vestine. Saates räägivad naised seksuaalsusest ning selle tähtsusest rollist suhte hoidmisel ja inimeste elus. Olulisel kohal on seks, kuid veelgi olulisemal (vähemalt filmi järgi) on naise ejakulatsioon. Tundub, et kui naine ei suuda endast pühat vett välja meelitada, on suhe määratud lõpule, sest pea 80% Rwanda meestest eelistavad voolava veega naisi.

Raadiosaate juht Vestine rääkimas naistepäeval orgasmist ja ejakulatsioonist.

Küllap oleks Rwanda meestel üsna nukker olla Suurbritannias või Austraalias, kus on levinud mõte, et naiste ejakulatsioon pole muud kui urineerimine ning selle näitamine pornofilmides on keelatud põhjendusega, et seda pole olemas. Käesoleva filmiga aga antakse mõista, kui oluline osa on kunyazal Rwanda kultuuris.

Kuigi me räägime filmi põhjal naiste seksuaalsest naudingust, on põhifookuses filmis mõte, et see on vajalik mehele. “Jumal lõi kogemuse naistele, kuid eesmärk on meeste rahu ja nauding.” Ka naised räägivad üldiselt kogemusest läbi mehe, kui mees leiab vee, on see tõeline au. Suureks murekohaks muutub olukord, kus naine ei suuda ejakuleerida. Kusjuures lugu pildikeeles jutustades jäetakse arvesse võtmata kõik kõrvalised tegevused või probleemid, mis võivad takistuseks osutuda. Filmis näeme, kuidas noor naine läheb oma murega arsti juurde ning saab kaela hunniku küsimusi alates sellest, kas tal on malaaria kuni selleni, et ehk ta petab oma meest. Sest mis muu võiks takistada tal kunyazani jõudmist?

Nii võimegi vaatajatena küsida, kelle vaatepunktist film meile seksuaalsust avab? Tundub, et peamiselt meeste, kes üldiselt hooplevad oma oskustega mängida pillil nimega naine. Ei olnud ühtegi meest, kes oleks öelnud, et nad ei saa sellega hakkama või ei oska naist õnne tipule viia. Küll aga muretsesid naised, kuidas ja millega omal ejakulatsiooni välja võluda. Selleks harrastati isegi gukunat ehk oma häbememokkade venitamist, kuna usuti, et see aitab. Üheks põhjuseks, miks naised oma tegevust nii vabalt ei kommenteerinud, võis olla tõik, et ka filmi autor oli mees. Äkki naised lihtsalt ei julgenud oma arvamust talle avaldada.  

Kas Püha Vesi aga tõesti eksisteerib, on iga uudishimuliku enda välja uurida. Suurepärane taustamaterjal koos mõningate juhistega on meil igatahes käesoleva filmina olemas.

"Püha vesi" linastus Maailmafilmil kolmapäeva õhtul