Isiksused ja iseloomud 22. märts 2019

“Loomad ja muud inimesed” on film inimkaaslejatest ja inimkonna vastutusest nende ees. Püsiva järjepidevusega selgitab varjupaiga haridusprogrammi eestvedaja lastele, et looma võtmine on aastatepikkusesse vastutussuhtesse astumine, ja toonitab täiskasvanutele: kõik loomad räägivad meiega, me lihtsalt ei saa alati aru. Loomade, nende kehade ja kuuldavale toodavate helide jälgimine suunab tähelepanu ka inimkeha tahtlikele ja tahtmatutele reaktsioonidele ümbritsevale keskkonnale ja selle asukatele. 

Me kõik suudame ette kujutada nunnusid jänkubeebisid, mahlakalt häälekaid koeri ja võnklevate sabadega terve ruumi psühhedeelselt liikuma panevat kassikolooniat. Varjupaigas peetakse eksootilisi elukaid nagu šimpansid ja papagoid, aga raporteeritakse ka linna-aedades uitavaid roomajaid ja mutte. Asutuse veterinaaridele on kassid tavaline nähtus, kuid juhtumipõhiselt tulevad esile sellegi liigi ise-loomud — end valust tigedalt kräunudes märku andvad või vastupidi, flegmaatilised kannatavad nähtused. Muuhulgas tehakse röntgenuuring pappkarbis saabunud maole ja eutanaasia epilepsiahaiguse all kannatavale luigele. Viimased süstid saab selles ülevalgustatud ja steriilses keskkonnas ka nekrootilise põletikuga kobras, saatjaks arstide pilgud, milles imetlus loomariigi mitmekesisusest on sunnitud segunema kurbusega. Tagatubades päästavad kirurgid elusid tillukestes ja suurtes kehades ning vaatajagi lubatakse ligi, nägema rotilt kasvaja opereerimist ja mõtlema kaasa vana šimpansi veenilaiendite probleemile.  

Filosoofiliselt melanhoolsesse õhkkonda lisavad helgeid noote varjupaiga töötajate ja nende pikaajaliste hoolealuste südamlikud rituaalid. Mida õigupoolest tähendab metslooma taltsutamine ja kas sõpruseks on seda tõepoolest vaja? “Loomad ja muud inimesed” edastab vaikselt, kuid kindlalt veendumust, et kriteeriumitele allutamise asemel on oluline vastastikkune usaldus.