Markku Lehmuskallio ja Anastasia Lapsui retrospektiiv

Soomlane ja neenets, Markku Lehmuskallio ja Anastasia Lapsui on ainulaadne meeskond nii filmitegemises kui ka päriselus. Maailmafilm on juba ammu soovinud kutsuda neid retrospektiivi peakülalisteks ning sellel aastal on meil hea meel olla nende seltsis.

Markku Lehmuskallio töö filmitegijana on täiesti eraldiseisev. Me otsustasime seda mitte esitleda ja keskendume meeskonna loomingule. Nende töö on mitmekülgne ja meie retrospektiiv keskendub nende koostööle ja selle arengule aja jooksul ning saavutatud kogemustele erinevates filmides.

Nende koostöö huvitav külg on see, et hõlmab nii dokumentaal- kui ka mängufilme, millest nii mitmedki on olnud rahvusvaheliselt edukad. Me proovime siinses retrospektiivis anda ettekujutise mõlemast žanrist ning kajastada Lehmuskallio ja Lapsui lähenemist nendele. Meil on ajapiirang, mis ei luba meil paljusid nende töid näidata. Nende koostöö algas dokumentaalfilmidega, millega Markku Lehmuskallio oli eelnevalt tegelenud. Nende paljude dokumentaalfilmide seast oleme valinud “Anna”, filmi nganassaani naisest. Kuigi meeskonna huvi on põhiliselt neenetsitel, on nad vaadanud ka teiste kogukondade poole, ning mitte ainult Põhja-Venemaa rahvaste poole (meie valikus esindatud nganassaanid on veel üks vene arktilisi kogukondi, kelle kogemused neenetsitest mõneti erinevad).

On lihtne mõista, et neenetsid on nende töö põhiliseks sihtmärgiks, kuna Anastasia ise on neenets. Ta on elanud läbi oma rahva rängad kogemused 20. sajandil. Ehk hakkas meeskond tegema mängufilme just Anastasia õhutusel? Igal juhul moodustavad need nüüd suure osa meeskonna ühisest toodangust.

Nende esimene ühine film on esindatud ka meie retrospektiivis: “Seitse laulu tundrast” on katkendlik poeem mis koosneb seitsmest “laulust”, päris laulust, mis on raamiks erinevatele lugudele, millest igaüks esindab ühte aspekti neenetsite pluralistlikust maailmavaatest. Nende hääled on pluraalsed, seal esineb isegi ebakõla, ning nad loovad mitmekülgse maailma. Luule on võtmesõnaks nii selles filmis kui ka kõigis nende töödes, luulet on nii kompositsioonis, tekstides kui ka kaameratöös. See on üks nende filmilise keele põhilisi tunnuseid, kuna see juba oli üks Lehmuskallio töö põhialuseid. Me ei saa näidata kogu filmi ning me teame, kaotame tähtsa osa sellest. Sellest hoolimata kaotaks me veelgi enam, kui me ignoreeriks selle paari esimesi samme mängufilmide tegemise alal, mis muutus järgnevatel aastatel väga tähtsaks.

Kuigi enamik nende tööst põhineb tuvastatud ja tuvastataval reaalsusel, siis “Jumala mõrsja” uurib teist vaatenurka, teist reaalsust - kujuteldavat, vaimset reaalsust, mis on sama ehtne kui teisedki, kuigi võib-olla ei ole keel esmasel silmapilgul universaalselt arusaadav. “Jumala mõrsja” on haarav film, mis viib meid läbi neenetsite maailmavaate keerdkäikude ning kuidas need ennast igapäevaelus ilmutavad.

Kool on pöördepunktiks iga neenetsi lapse jaoks. Olgu mälestused sellest kas traumeerivad, nagu Anastasia Lapsuil (ja paljudel teistel lastel) või siis vähem valulikud mõnede teiste jaoks, elu muutus kooliminekuga kardinaalselt: eemalolek vanematest, tundrast, põhjapõtradest, liikumisest, tubase elu avastamine, liikumatus, võõras keel, arusaamatud reeglid, imelik toit. “Laulus” koolist on viidatud filmitegijate enda kogemustele. Hiljuti on sellest tehtud täispikk film, “Pudana”.

Need kaks väga erinevat filmi on retrospektiivi osaks ning toimivad materjalina, mille abil saab mõista Markku Lehmuskallio ja Anastasia Lapsui nägemust dokumentaal- ja mängufilmidest: nende mängufilmid on dokumenteerivad, nende dokumentaalfilmid on väga poeetilised ning me tunneme, et piir nende vahel on hägustunud. Kuid mängufilme on vaja teha teistmoodi, töötada koos näitlejatega. Kõik nende näitlejad on mitteprofessionaalidest neenetsid (kuid mitte ainult), ning nad peavad mängima rolle, mis erinevad nende igapäevaelust. Kuidas seda tööd tehakse, kuidas on see koos kogemustega muutunud, need on mõned küsimused, mida me koos filmitegijatega selles retrospektiivis arutame.

Eva Toulouze