| Kuupäev | Pealkiri | |
|---|---|---|
| 27.03.2009 | Neljas päev |  |
|
Millise ellujäämisstrateegia peaks valima siis, kui kohtad nähtust, mis on suurem kui sa ise? Noored shveitsi filmitegijate Janosh Tedeshi ja Cristofer Schäfer puutusid kokku sellise nähtusega, kus inimesed loobuvad toidust ja elavad nii aastaid ja ei juhtu nendega midagi halba, elavad veel pärast sajaaastasekski. On sellel olemas mingi ratsionaalne seletus või on mindud teiselepoole teaduspõhist teadmistesüsteemi? Jälgitakse konkreetselt ühe nälgimise tsüklit ning muutusi, mis sellega kaasnevad. Kogu asi meenutaks teatud mõttes nagu laboratoorseid katseid, kus inimene on vabatahtlikult võtnud ginea sea rolli. Keegi ei saa olla päris kindel selles, mis saab edasi. Ometigi nähtus on laiem, kui lihtsalt isiklik kogemus. Teatud mõttes on tore, et uue põlvkonna dokumentalistid üritavad eelarvamustevabalt tungida nendesse hallidesse tsoonidesse, mis jäävad Ida ja Lääne tsivilisatsioonide vahele. Kui edukad on need järeldused, millele nad jõuvad, tundub, et see ei olegi oluline võrreldes sellega, et puututakse kokku millegi suure ja hoomamatuga.Suure ja hoomamatuga puutusid kokku ka etnoloogiadoktorant Liivo Niglas ja PhD Frode Storaas Bergeni ülikoolist, kui nad filmisid Mosambiigis salajast viljakusrituaali, mille eesmärk oli kutsuda välja kasvutoovad vihmad ("Kui vagiinal oleks hambad"). Etnoloogid ja antropollogid küll filmivad rituaale, mille vaatamisel on selge, et nad kõnetavad meis mingit osa, ent ei ole selge miks ja kuidas. Kas võiks olla siia peidetud universaalsed struktuurid, mida otsis Lévi-Strauss või on tegu sümboolika taha peidetud semiootilise nähtusega? Nii või teisiti ei jõua antropoloogia eriti kaugele tundmatu toime ära seletamisega. Võib-olla on ka teaduslik selgitus olemas, aga see asub hoopis teises teaduse valdkonnas? Näiteks on olemas (küll mitte Eestis, aga laiemas maailmas) selline psühholoogia haru nagu evolutsioopsühholoogia, mis tegeleb alateadvuse selle osaga, mis on kujunenenud välja evolutsiooni käigus ega põhine isiksuse enda kogemustel, vaid on päritud muster, mis on tekkinud veel sellel ajal, kui meie eellased elasid savannis. Kuidas see muster meieni jõuab, kas geneetiliselt või mingil muul viisil, see pole päris selge, ent selge on see, et nii on võimalik selgitada suurt osa moodse inimese ebaadekvaatsest käitumist või õigemini leidas selles üles adekvaatsus. Tegu on lihtsalt teatud toimetulekustrateegiatega, mis tingimuste muutumisel on muutunud reliktideks. Niisiis oleme jõudnud olukorrani, kus visuaalne antropoloogia on jõudnud küll teatud huvitavate kogemuste jäädvustamiseni, ent siiski ei oska neid seletada, mis peaks ju olema hoopiski esmane ülesanne uute reaalsuste loomise asemel. Seega, teadlane on asendatud loojaga, mis iseenesest annab uue määratluse selle kohta, mis asi on antropoloogiline film. Antropoloogiline film on niisiis film, mille tegi antroploog või endine antropoloog (iesegi üliõpliasest piisab) ja selle tegemise käigus elas ta läbi kõik loomingulise inimese valud ja vaevad, ent ta tegelikult ei tea, mis tema filmile tegelikult jäi või ei jäänud, sest ta nähtus, millega ta kokkupuutus on suurem kui ta suutlikus mõista olukorda adekvaatselt ja sügavuti. Niisiis on igasugune väline abi teretulnud, olgu see siis loomingulistest valdkondadest või teadusest. Tegelikult oleks see abi juba praegu vajalik, sest ühe rohkem on iga aastaga inimesi, kelle käitumisest võiks järeldada, nagu nemad teaksid, et kuningas on tegelikult alasti. See muidugi ei vähenda mingil vääral antropoloogiliste filmide konserveerivat ja jäädvustavat funktsiooni, aga selles ei ole mingit teaduslikku abitsiooni, täpsemalt öeldes isegi ei teata, mida otsitakse. Kuna aga seda ei teata, siis leiab igaüks sealt, seda mis talle võiks isiklikul tasandil kuidagi kasulik olla, ent see on ka kõik. Muidugi võiks olukord muutuda, kui teadus ise leiab endas uued ressursid, mille tulemusema mängitakse suhted ümber, ent mõnda aega võib ju ka kuningas väita, et teda üldse ei häiri, et tal riideid seljas ei ole. Peale selle isikliku motivatsiooniga plaanid toimivad ikka edasi, suhteliselt piiratud ulatuses, aga siiski ja vana kooli meestele on see ju üsna OK. Nii et vaadake aga rahulikult antropoloogilist filmi ja mõelge, mis teil sellest kasu on... Mina näiteks vaatasin põletusmatuse rituaali Gangese ääres ("Auväärse hr Rai viimased riitused") ning mõtlesin, et milline tänuväärne materjal eriti nüüd kus meil Eestis soovitakse taastada põletusmatused. Paneks oma nime kirja ja hakkaks surma ootama, kui ainult teaks, et saaks korraliku riituse. Peeter Riba |
||
| 26.03.2009 | Kolmas päev | |
|
400 külalist, kolm päeva pidu ja täies mahus vanade pulmakommete järgimist ning naljanautivat atmosfääri, mis on omane ainult eesti pidudele - selline see Kihnu pulma pakett siis oligi. Urbaniseerumise käigus on enamus sellest pärandist kadunud enamuse inimeste elust sellisel kujul, nagu need pulmad ja kombed näiteks sada aastat tagasi igal pool olidki. Kas linnainimese jaoks üldse sellista asja saakski korraldada see on iseküsimus, sest neil ju ei ole sellist kogukonnasisest üksteise respekteerimise vaimu, kõik konkureerivad omavahel. Ent näed, Kihnu saar ei eksi, neil on ikka kõik hea ja oma kenasti alles hoitud.
Meelis Muhu oli pulma üles võtnud eesti dokumentalistika jälgivas laadis - koolkond, mille eredaim esindaja oli vene ajal Enn Säde. Nii et nüüd, kus vaba rahavas pidutseb vabal maal, on juba mingi ettekujutus, kuhu kaamerad asetada ja kuidas noorpaariga asi läbi rääkida. Sest ega seal ju midagi muud eriti lavastada ei olegi - pulmakombestik on ju täpselt paigas, edasi tuleb lihtsalt ohvitserid asjaga kursi viia ja seejärel tuleb lihtsalt oma positsiooni eesliinil hoida. Kolm päeva ikkagi! Ent eesti pulmakombed on ikka erilised küll, midagi juhuslikku seal ei ole. Kõik probleemid mis võivad abielu jooksul esile kerkida (suhted minia ja ämma vahel, suhted mehe naise vahel) - kõik reeglid pannakse eestlaslikult konreetsel viisil juba pulmas paika. Nii lauldkakse peigmehele - oskasid naise võtta, oska temaga ka nüüd elada. Kui pruudile esimest korda tanu pähe pannakse, siis ta peab selle maha viskama, sest muidu oleks ju tõrksa taltsumisest võimalik rääkida. Ämma kingitud kindad peab ka üle õla heitma ja need kohe rohkete omapoolsete kingitustega asendama. Nii on selge, et vaidluse korral jääb noorperenaise sõna viimaseks ning ühtlasi on tal siis ka kohustus hoolitseda nõrgema poole - vanaperenaise - vajaduste eest. Peale selle, et pulm on pidu, on see ka leping, mille tunnistajateks on terve kogukond, et ei oleks siin pärast mingit kaksipidi mõtlemist või arvamist. Eesti vaataja silmade jaoks on see, mis toimub rituaali taga arusaadav ja aimatav, sest see on ju ikkagi meie kultuur ja loogikad. Kihnu pulm on ülesleitav suuremal või vähamal kujul igal eesti peol, kus on esindatud erinevad põlvkonnad. Nii et meile siin midagi seletada vaja ei ole, ent teise kultuuritaustaga inimese jaoks see kahtlemata nii nüüd küll ei ole. Rääkimata sellest, et ei pruugi üldse märgata seda lepingu sõlmimist kogukonna silme all, ei ole ka sügavama kristliku taustaga inimeste jaoks selge, miks näiteks abiellutakse kolm korda - riigi ees kui ametnik paneb paari, kirikus kristliku talituse järg ning lõpuks kogukonna ees. See eestlase teadmine, et tsaarile tuleb anda, mis tsaari kohus ja jumalale, mis jumala kohus - teisisõnu, need abiellumised on erinevad asjad, mis üksteisega ei konkureeri - see on meie isiklik teadmine, milleni nemad veel jõudnud ei ole. Kogukond on eestlase jaoks kõige tähtsam ja selles võib näha ka edukat paganlike kommete edasielamist. Kui nüüd võõramaalane kristliku taustaga visuaalne antroploog, siis tema selliseid asju märgata ei oskaks, ta näeks ikka seda, mis meis tema kultuuriga sarnast ja muud ei midagi, mis kokkuvõttes laostab meid täielikult. Seega võib mõnikord see visuaalne antropoloogia kui idee olla üleüldse ohtlik ja vaesestav. Nii et mõelge enne ikka järele, kui te midagi teete või ei tee. Peeter Riba |
||
| 25.03.2009 | Teine päev | |
|
Käima läks ta seekord visuaalse antropoloogia klassiku Colette Piault autoriprogragrammiga, kus ta siis ise esitles oma elu ja oma filme. Kuigi tänasel päeval oleme jõudnud olukorrani, kus on väga haruldane see, et mõni filmitegija üldse nõustub ennast nimetamast visuaalseks antropoloogiks, siis ometigi fakt on see selline põlvkond eksisteerib ometigi. Olukord siis ja praegu on loomulikult muutunud. Seitsmekümnendatel nähti antropoloogia ja filmi abielus võimalust, mitte piiranguid. Ja selles mõttes, et need filmid jäädvustavad oma aega suhteliselt ilma manipulatsioonideta, siis on neil erinevalt propaganda- ja mängufilmidest tekib neil aja möödudes omaette väärtus. Sest nagu ütles prantsuse romaanikirjanik Le Clézio - me ei jää ilma mitte kaotatud paradiisist, vaid hoopiski ajast ja selle revolutsioonidest.
Hiljem, põhiprogrammi vaatamise ajal, kui algasid Lotta Petronella filmi "Saarte naised" esimesed kaadrid, tegi Colette ühe olulise remargi,kui ta ütles, et milline kergendus on vaadata vabu naisi ekraanil. Niivõrd-kuivõrd saab olla vaba saare peal, tunduvad need meditatiivse olekuga soomerootsi saarenaised suhteliselt OK olevat. Eelmised filmid olid rääkinud nimelt kas mitmenaisepidamise argipäevast, kus naiste vabadus on äriliste tehingutega muude hüvede vastu vahetatud ("Kõrbepruudid"/Ada Ushpiz) või siis vene balletikoolis toimuvat isiksuse arengu vägistamist ("Ilus tragöödia"/David Kinsella). Kas see vabaduse ja orjuse eristus nüüd ikka nii selge alati on, see on omaette teema, sest nii või teisiti oleme ikkagi me oma kultuuri orjad, sest see on ju üks viis, kuidas isiklikku vabadust vabatahtlikult piiratakse. Aga siin on muidugi teisiti selles mõttes, et tegu on isikliku valikuga mitte pealepandud kohustusega. Ise valitud vangla ja ise valitud kong - nii et targematel on ikka lootus välja rabeleda ja ülejäänute pärast pole mõtet muretseda, sest midagi ei saa ju reaalselt nende jaoks muuta.
Või saab? Või ikka ei saa?
Igatahes ei maksaks suhtuda liiga kriitiliselt nendesse lollpeadesse, kes üritavad võidelda teiste inimeste vabaduse eest. Nii näiteks on mõned õrnatundelisemad (aga võib-olla ka lihtsalt väiklased, rumalamad ja silmakirjalikud) keeled küsinud, et mis mõnu sai ikka see enda sõnul romantilise hingega macho-mees Kinsella, kui ta oma filmi huvides teismelise tüdruku ellu sekkub ning üritab talle anda mingit enda väljamõeldud vabadust. Või mida see ajakirjanikust juuditar ronib sinna beduiinide probleemide sisse ning tuues asja avalikuks ja saades oma filmi eest mitmeid kaalukaid auhindu ning seeläbi lihtsustab moodsate väärtuste jõudmise keskaegsete arusaamadega territooriumile. Esimene asi, mis juhtub on see, et kaastunde taga nähakse madalamaid ihasid ja edasi te teate ise, mis järgneb. Ostrakism ja diskriminatsioon - palju õnne! Muidugi kui need lollpead peaksid osutuma edukateks, siis tuleb muidugi neile monument püsti ajada, mille poole saaks palvetada iga ilmaga, aga ega, noh, s e l l e l e ei pea praegu mõtlema.
Mõelda võib millele tahes, vähemalt kommertsiaalsest survest vabas festivalil võib seda ikka teha. Ja üleüldse Pablo Picasso oli ka halb abielumaterjal, ent mis siis? Teatud mõttes need lollpeadest loovisikud ju pööravadki maakera ümber oma telje.
See kõik on suht-koht depressiivne, nii et kui mitte õnnelik lõpp, siis mingi lahendus oleks ikkagi väga teretulnud. Et maakera pöörleks ja aeg läheks edasi ning inimesed saaks oma väikestele probleemidele suured lahendused. Et näiteks nomaadide lapsed ei peaks kooliskäimise pärast oma perekondi ja õnnelikku eluviisi hülgama ("Kivikarjamaad" ja "Kool liikumas"). Selline asi oleks nagu jaapani zen-budismis koan'i ära lahendamine - väike muutus, mis muudab kogu maailma. Kas teie teate juba oma koani vastust? Aga küsimust ennast ikka teate või?
Peeter Riba
|
||
| 24.03.2009 | Esimene päev | |
|
Juba hommikul, enne kella kümmet põrkasin Näitusemaja ees kokku ERM-i direktrissi Krista Aruga, keda ma juhtumisi tunnen varasemalt oma Tartu Ülikoolis veedetud õpingute tõttu. Vestlus oli lühike, ent see läks kohe kõige tõsisemate probleemiasetuste kallale. Antud juhul rääkisime sellest, mida tähendab festival Eesti Rahva Muuseumi jaoks ja vastupidi. Moraal on lühike: eesti inimene eelistab sageli täiesti ebaadekvaatselt valida koostöö asemel konkurentsi (ilmselt on see kuidagi seotud eesti küla traditsioonilise detailplaneeringu - hajaasustusega). See siiski ei pruugi olla parim strateegia oma eesmärkide saavutamiseks, seda enam kui need eesmärgid võivad olla arusaamatud suurema osa inimeste jaoks.
Kui ma tunamullu esimest korda maailmafilmi festivalile juhuslikult sattusin, siis nägin ma auditooriumi ukse juures teadaannet - "ole kes sa tahad, aga tee oma film!". Seevastu sellel aastal kaldus festival aga hoopis teise serva loomeinimese seisukohast - nimelt oli esimese päeva töötoa teemaks hoopsiki tellimustööna tehtud filmide loogika. Nimelt on olemas rahastajaid (Euroopa Liit, ÜRO), kes soovivad saada filme selle kohta, kuidas nende poolt rahaastatud filmid teevad maailma paremaks. See on reaalne raha (ca 15 tuhat eurot, kui olla täpne), mis jookseb vabalt mööda maailma ringi. Filmitegija jaoks, kellel napib vahendeid, on see kahtlamata ahvatlus, mis ei jäta ükskõikseks.
Töötoa kirglikes ja isegi natuke dramaatilistes aruteludes koorus munast välja kaks erinevat strateegiat selles suhtes, kuidas seda rahapuud ikka õigesti raputama peaks. Üks ja lihtsam viis oleks kahtlemata teha kõik nii nagu rahastaja tahab (või vähemalt üritada seda teha) ja seda loomulikult siis filmitegija enda loomingulise mina arvelt. Arvatavasti on see teema vägagi tuttav kõikidele poolloomingulistele erialade esindajatele, näiteks reklaamiagentuuri copywriter'itele. Kompromissid, kompromissid ja veel kord kompromissid ning tulemus võib olla selline, et see ei meeldi õieti kellegile.
Teise strateegia pakkus välja India filmitegija Sudheer Gupta, kes ütles tuleb lihtsalt rahastaja ümber veenda ja teha ikkagi oma film. ÜRO ja EL võivad ju öelda, et sa oled raske inimene, ent kui tulemus on hea, siis nad lõpuks vakatavad ja rahulduavad sellega, mis neil on. Propaganda filmi, mida nad tahtsid küll ei saanud, ent mida nad tegelikult üldse teavad oma tahtmiste kohta... Ja tõesti, minu arvamuse järgi Sudeepi filmi oli erandlik kogu selles galeriis, mida meile näidati teema illustreerimiseks. Eeskätt eristus see oma struktuuri poolest - filmi viimased 30 sekundit olid äärmiselt olulised, mis andsid kogu vaatenurgale oma mõtestatuse.
Hiljem juba festivali avapidustuste vestlustel Sõmerpalus tuli nii või teisiti jutuks filmitegijate oma kogemused selle kohta, kuidas peaks või ei peaks suhtlema nende doonoritega. Ühest küljest on ju üsnagi selge see, et sellise festivali korraldamise mõte peakski olema oaasi pakkumine vabadele mõtlejatele, kuhu propagandatööstusel ei peaks olema asja. Teisest küljest võib sellist festivali korraldajate shokiteraapiat pidada omamoodi tulemuslikuks, kuna vaatamata sellele, et teatavasti kõige lõbusamaid ja rutiinivabamaid pidusid on korraldatud ikka katku (loe majanduskriisi) ajal, siis ometigi ei tee meile see ju halba, et teada, milliste reeglite järgi elab ülejäänud maailm. Raha, raha, raha - tüütu, ent vajalik. Kõigil on üks mure - rahastaja võib ju olla kena inimene ja isegi tema kavatused võivad olla head, ent kui ta ikka ei saa aru, miks filmitegija idee on hea, siis ei pruugi ka filmi üldse tullagi.
Pidu Sõmerpalu remontimata lossis oli lõbus ja toimis nagu asi iseeneses. Kui see majanduskriis läbi peaks saama, siis tuleb ikka pidudesse kõvasti rohkem investeerida, sest foon esitab hoopis kõrgemaid nõudmisi. Ilmselt tuleb ikka korralda rebasejaht Lõuna-Eesti metsades koos kolmekümne tõukoeraga, seda ikka selleks, et püsida rahvusvahelises konkurentsis.
|
||
| 20.03.2009 | Maailmafilmi ajaveeb alustab | |
|
Maailmafilmi 2009 ajaveebi toimetab Peeter Riba Filmidest, aruteludest, melust |
||
| Kuupäev | Pealkiri | |
|---|---|---|
| 27.03.2009 | Neljas päev | |
| 26.03.2009 | Kolmas päev | |
| 25.03.2009 | Teine päev | |
| 24.03.2009 | Esimene päev | |
| 20.03.2009 | Maailmafilmi ajaveeb alustab | |
Maailmafilm
Eesti Rahva Muuseum
Veski 32, 51014 Tartu
Eesti Rahva Muuseum
Veski 32, 51014 Tartu
Maailmafilm on Tartus.
Tartu maailmafilmifestival on jõudnud oma esimese märkimisväärse verstapostini – toimub juba kuues kord ning seoses sellega poetakse välja Eesti Rahva Muusemi Näitusemajast märksa esinduslikumasse keskkonda, milleks on vähemalt sellel aastal linna vanim ja stiilseim kinoteater « Ateena ». Suurepärane valik! On ju olnud äratuntav festivaliaegses kevadises Tartus see euroopaliku mõttejõu vaim, mis muidu Eesti muudes paikades on nii harv külaline. Asi, mida mõned meist on harjunud võtma iseenesestmõistetavana, sest juba baltisaklased pidasi Tartut euroopaliku tsivilisatsiooni viimaseks kindlustatud punktiks, mille taga laiuvad üksnes Sarmaatia stepid ja metsikud hõimud – kontseptsioon, mis elab tänases päevas rahulikult edasi ja põlisrahava poolt tingimusteta omaks võetud.
Kuigi see sündmus ei ole ilmselt eriti oluline absoluutselt iga Eesti elaniku jaoks, siis sellegipoolest ei maksa alahinnata nende väheste intelektuaalide tegevuse trandsendentaalset mõju – seeme pannakse mulda ja ühelpäeval puhkeb selle tulemusena midagi õitsele. Ja nii ongi, et mõnede jaoks ei ole Tartu märtsi viimasel nädalal mitte ainult Euroopa linn, vaid ta on ka maailmalinn, sest vaimujõudu on ju mujal ka kui ainult Euroopas. Seoses festivaliga teevad sellel aastal teevad tiibeti mungad mandala eelpool nimetatud asustatud punktis Ürgmaa serval. Miks ja kuidas – seda peaks nende enda käest küsima.
Ent nüüd programmi juurde, et juhtida tähelepanu mõnedele festivali tipphetketele.
« Kõrbepruudid » (« Desert brides » Iisrael) läheb oma uuriva pilguga Kaananimaa kõrbesse beduiinide juurde, kes on olnud sunnitud loobuma oma nomaadlikust eluviisist, ent on muus osas vägagi kinnihoidvad oma kultuuri poolt kehtestatud arusaamadest. Eeskätt puudutab see mitmenaisepidamise traditsiooni jätkumist ning selle tagajärgi konkreetsetele asjaosalistele. Polügaamia otsene tagajärg on vohav sigimine: kui naine arvab, et temal on piisavalt tööd juba nelja lapsega, siis see ei ole probleem, võetakse üks naine veel, kes sünnitab veel kuus last, nii et kokku saab kümme, mis on selles kultuuris juba tõsiseltvõetav perekond. Mis nad nende inimeste peale hakkavad – sellele keegi eriti ei mõtle. Tüdrukutel on võimalus abiellumisikka jõudes liituda haaremiga ning noormehed, kes ei suuda endale sellist laiendatud perekonda soetada, need võivad ju hakata enesetaputerroristideks. Vastavalt islamile saavad ju pühas sõja langenud otse taevasse, kus neist igat üht ootab ees haarem, mis koosneb seitsmekümne kahest 16-aastastes noorest naisest. Niisiis võib olla tegu pikaajalise investeeringuga.
« Tupik taevasse » (« No way to heaven »). Tais jälgitakse hollandlast, kes teeb läbi vägagi ekstreemse ning eksistentsi äärealadele ulatuva puhastumistehnika. Nimelt esimesel nädalal ei tohi midagi süüa ega juua, teisel nädalal võib natuke teed juua ja ega kolmaski nädal ei too ühtegi põhimõttelist muudatust – ikka nälg ja janu on saatjateks sellel üksildasel teel. Indias on filmitud samalaadseid protsesse, ent siin on juba mittesöömine kestnud mõne puhul ligi 10 aastat ja pole neil häda midagi.
Nälgimisest räägib ka « Ilus tragöödia » (Norra, Venemaa), kus näidatakse klassikalise baleti masinavärki ning ohvreid, mida tuleb lastel tuua selleks, et sellel alal olla edukas või üldse sellel alal olla. Õnneks on selle loo puhul tunneli lõpus valgus, nii et illusiooni nimel elamine ei olegi alati päris asjatu, ent siiski mõtlemapanev lugu .
Mõtlemapanev on ka Lõuna-Aafrikas Svaasimaal filmitud « Täna nopib kull ühe tibu », kus pea-aegu kogu täiskasvanud elanikond on surnud AIDS-i, sest nad ei teadnud sellest midagi ja nende kultuur ei väärtustagi selliseid teadmisi üleüldse nagu näiteks preservatiivi kasutamine. Järgi on jäänud peamiselt lapsed ja vanaemad. Esimesed on shokis ja teised püüavad olukorraga kohaneda, kuni on veel jaksu.
Domineeriva kultuuri ja loodusrahva kultuuri konfliktist ja koostööst räägib « Meest tuhani » (USA, Paraguai), kus antropoloog vaatleb viimast suguharu, kes tuli metsast välja veel üsna hiljuti. Kui need küsimused, mida see antropoloog enda jaoks esitab ei tundugi eriti ehk olulised, siis ometigi on huvitav vaadata, mis nendes looduslastest suures maailmas edasi saab.
On teisigi kultuuride arengut ja allakäiku dokumenteerivaid filme, mis pakuvad ka lihtsalt võimalust jagada oma üldinimlikku huvi kui ka lahendusi keerulistele ja enamasti lootusetute olukordade jaoks. « Kivikarjamaad » ja « Kool liikumas » haakuvad ühe ja sama murega, kuidas anda haridust nomaadide lastele. Julm oleks lahutada vanemad lastest ning saata järelkasv asulatesse, kus nad ei õpi midagi olulist oma kultuuri seisukohast. Ometigi, kui tahtmist on siis on ka siin positiivne lahend olemas.
Niisiis on sellistel filmidel ja festivalidel olemas oma roll selles suhtes, et nii on võimalik teada saada, kuidas elavad ülejäänud inimesed sellel planeedil ning seda mida turisti pilgu läbi, vaid ikka minnes kohe rinnutsi kokku nende kõige tõsisemate probleemidega.
Peeter Riba